Читать книгу Sügistrummid 2 - Диана Гэблдон - Страница 6

Koridoris hõljusid lämmatavad mööblilaki, põrandavaha, värske värvi ja õhuvärskendaja lõhna pilved. Kuid isegi need Fiona perenaiseagaruse ninaga tuntavad tunnismärgid ei suutnud võistelda köögist voogavate isuäratavate aroomidega.

„Ära raiska oma elu pabistamisele, Tom Wolfe^[1.],” pomises Roger, kui ta sügavalt sisse hingates halli astus ja koti maha pani. Jaa, sel vanal pastoraadil oli kahtlemata uus perenaine, kuid isegi moondumine pastoraadist kodumajutuseks ei suutnud muuta hoone põhiolemust.

Olles vastu võtnud Fiona ülirõõmsad – ja Ernie veidi vähem rõõmsad – tervitused, seadis ta ennast sisse oma vanas toas teisel korrusel ja suundus otsekohe detektiivitööd tegema. See polnudki nii keeruline – lisaks sellele, et mägismaal ollakse võõraste suhtes nagunii tähelepanelikud, torkab kuue jala pikkune ja vööni ulatuvate punaste juustega noor naine tahes-tahtmata silma.

Ta oli Invernessi saabunud Edinburghist. Niipalju teadis Roger kindlalt – teda oli raudteejaamas nähtud. Lisaks sai Roger teada, et üks pikk punapäine naine oli võtnud takso ja käskinud linnast välja sõita. Juht ei pannud õieti tähelegi, kuhu nad on jõudnud; lihtsalt ühel hetkel teatas naine ootamatult: „Siin see ongi, laske mind siin maha.”

„Ütles, et ta peab siin kohtuma sõpradega ja siis nad teevad jalgsimatka üle nõmmede,” lausus juht. „Tal oli seljakott kaasas ja riietus oli matkamiseks kahtlemata täiesti kohane. Paganama märg päev nõmmedel kolamiseks, aga teate ju ise, millised sõgedikud need Ameerika turistid on.”

Tjah, ta teadis vähemalt, milline sõgedik see ameeriklane on. Olgu neetud tema põmmpäisus ja ääretu jonnakus – kui ta oligi otsustanud, et peab seda tegema, miks kurat ta siis öelda ei võinud? Sest ta ei tahtnud, et sa seda teaksid, vaat mis, mõtles Roger süngelt. Ja ta ei soovinud edasi mõelda, miks siis.

Sinnamaale oli ta niisiis saanud. Ja oli üksainus tee, mida mööda Briannale järgneda.

Claire oli oletanud, et värav – või mis iganes see oli – avaneb iidsete päikese- ja tulepühade aegu. Oletus paistis klappivat, sest ta ise oli esimest korda selle läbinud Beltane’i pühal, 1. mail, ja teist korda Samhainil, 1. novembril. Ja Brianna oli ilmselt astunud ema jälgedes, kadudes Beltane’i ajal.

Igatahes novembrini ta küll ootama ei hakka – jumal teab, mis võib juhtuda nende viie kuuga! Kuid Beltane ja Samhain olid tulepühad, nende vahele jäi päikesepüha.

Jaaniõhtu, suvine pööripäev – see oli järgmine. 20. juuni, milleni jäi neli nädalat. Mõte ootamisele pani ta hambaid kiristama – ta tahtnuks minna kohe, kuradile kõik ohud –, kuid Briannal poleks sellest mingit kasu olnud, kui ta suures rüütellikkusetuhinas talle järele tormates oleks surma saanud. Pärast seda, mis ta oli näinud ja kuulnud, ei olnud Rogeril kiviringi iseloomu suhtes mingeid illusioone.

Ta hakkas hästi vaikselt ja tasapisi ettevalmistusi tegema. Ja õhtuti, kui jõelt tõusis udu, püüdis ta mõtteid mujale viia, mängis Fionaga kabet ja käis Erniega kõrtsis, ning viimase abinõuna ründas neid kümneid kaste, mis ikka alles kuhjusid vanas garaažis.

Garaažis oleks nagu mingi kuri nõidus tegutsenud; kaste näis juurde kasvavat nagu leibu ja kalu Jeesusel – iga kord, kui ta ukse avas, oli kaste justkui juurde tulnud. Ilmselt lõpetab ta kadunud isa asjade sorteerimise päev enne seda, kui ta ise jalad ees välja kantakse, mõtles Roger. Kuid hetkel oli see tüütu töö nagu jumala and, mis tuimastas piisavalt ta vaimu, et ta oodates end haigeks ei närveeriks. Mõnel ööl sai ta isegi magada.

***

„Su laua peal on üks pilt,” ütles Fiona pilku tõstmata, sest ta tähelepanu köitsid täielikult nõud, mida ta parajasti koristas.

„Seal on palju pilte.” Roger võttis ettevaatlikult lonksu teed; see oli kuum ja värske, kuid mitte kõrvetav. Kuidas Fiona seda tegi? „Kas tahad sealt mõnda omale? Ma tean, et seal on mõni ülesvõte su vanaemast – palun, ole lahke, ainult ma tahaksin vähemalt ühe endale jätta.”

Fiona tõstis kergelt üllatunud pilgu.

„Jah? Vanaemast? Aa, jaa, meie paps tahaks neid kindlasti näha. Aga ma mõtlesin seda suurt.”

„Suurt?” Roger püüdis taibata, millist fotot Fiona silmas peab; enamik neist olid pastori igivana Browniega tehtud must-valged ülesvõtted, kuid olid ka mõned suuremad stuudiofotod: üks Rogeri vanematest, teine pastor Wakefieldi vanaemast, kes nägi välja nagu mustas kleidis pterodaktülus, ja see oli tehtud vanadaami sajanda sünnipäeva puhul. Fiona ei saanud ometi neid mõelda.

„Tollest, kes oma mehe är’ tapse ja siis kadus,” pressis Fiona üle huulte.

„Too, kes – aa.” Roger võttis suure lonksu teed. „Sa mõtled Gillian Edgarsit.”

„Toda,” kordas Fiona kangekaelselt. „Miks sul tema foto on?”

Roger pani tassi käest ja võttis hommikuse ajalehe, teeseldes hooletut olekut, mõeldes ise samal ajal, mida vastata.

„See – keegi andis.”

„Kes?”

Fiona oligi jonnakas inimene, kuid harva nii otseselt. Mis tal viga oli?

„Proua Randall – see tähendab, doktor Randall. Miks sa küsid?”

Fiona ei vastanud, vaid surus huuled selle asemel kõvasti kokku.

Nüüdseks oli Rogeri huvi lehe vastu täiesti kadunud. Ta pani selle aeglaselt käest.

„Kas sa tundsid teda?” küsis ta. „Seda Gillian Edgarsit?”

Fiona ei vastanud otse, vaid pööras näo ära ja hakkas mängima teekannusoojendajaga.

„Sa käisid Craigh na Duni kivide juures, Joyce ütles, et tema Albert nägi sind sealt alla tulemas, kui ta neljapäeval Drumnadrochitti sõitis.”

„Käisin küll. See pole vist keelatud, või kuidas?” püüdis Roger asja naljaks pöörata, kuid Fiona ei võtnud vedu.

„Sa tead küll, et see on kahtlane paik, kõik need ringid on sellised. Ja ära tule mulle ütlema, et sa käisid seal vaadet nautimas.”

„Ma ei tule sulle seda ütlema.”

Roger toetas end seljatoele ja vaatas Fionale otsa. Naise tumedad lokkis juuksed olid sassis; ta sasis neid ikka, kui oli endast väljas, ja endast väljas ta praegu kindlasti oli.

„Sa tunned teda. Täpselt nii, Claire ütles, et sa oled temaga kohtunud.” Väike uudishimusäde, mis oli Rogeris tärganud, kui Fiona Gillian Edgarsit nimetas, kasvas kiirelt erutunud palanguks.

„Mismoodi, ma ei saa teda praegu ju tunda? Ta on surnud.” Fiona korjas laualt tühja munapeekri, pilk munakoore tükkidel. „Või ei ole?”

Roger peatas ta tegevuse, pannes käe Fiona käele.

„On siis või?”

„Kõik arvavad nii. Politsei pole temast ühtki jälge leidnud.” Fiona pehmes šoti häälduses kõlas see pigem „polisei”.

„Võib-olla nad ei otsi õigest kohast.”

Fiona kenakesest rõõsast näost kadus viimnegi verepiisk. Roger tugevdas haaret, ehkki Fiona ei katsunudki kätt ära tõmmata. Ta teadis, kurat võtaks, ta teadis! Aga mida ta teadis?

„Räägi mulle, Fiona,” ütles Roger. „Palun, räägi mulle. Mida sa tead Gillian Edgarsist – ja kividest?”

Nüüd tõmbas Fiona käe lõpuks ära, kuid minema ei jooksnud, vaid jäi seisma ja keerutas munapeekrit edasi-tagasi sõrmede vahel, nagu oleks see tillukene liivakell. Roger tõusis ja Fiona tõmbus talle hirmunult otsa vaadates tagasi.

„Teeme nii, et aus mäng,” ütles Roger, püüdes häält rahulikuks sundida, et teist mitte rohkem hirmutada. „Ütle mulle, mida sa tead, ja mina ütlen sulle, miks doktor Randall andis mulle selle pildi – ja miks ma olin Craigh na Duni otsas.”

„Ma pean mõtlema.” Tüdruk kummardus kiirelt ja võttis kandiku mustade nõudega. Ja enne kui Roger teda ainsa sõnaga takistada jõudis, oli ta uksest väljas.

Roger võttis aeglaselt uuesti istet. Hommikusöök oli olnud maitsev – kõik Fiona toidud olid hõrgutavad –, kuid nüüd istus see tema maos nagu kotitäis kivikuule, raskelt ja seedimatult.

Ma ei tohiks nii tormakas olla, noomis ta ennast. See lõpeb vaid pettumusega. Mida Fiona siis lõpuks teada võis? Kuid, jah, iga kord, kui ta kuulis mainitavat naist, kes oli end nimetanud Gillianiks ja hiljem Geiliseks, sütitas see tema tähelepanu.

Ta võttis oma unustatud teetassi ja jõi, tundmata maitset. Mis oleks, kui peaks lubadusest kinni ja räägiks talle kõik ära? Mitte ainult Claire Randallist ja Gillianist, vaid ka endast ja Briannast?

Mõte Breele oli nagu hinge vetepeeglisse visatud kivi, mis saatis laiali hirmulainete ringe. Ta on surnud, oli Fiona öelnud Gilliani kohta. Või ei ole?

On siis või? oli Roger vastu küsinud, silme ees kirgas pilt naisest, rohelised silmad peas pärani ja uhked juuksed tulelõõmas lehvimas, teel läbi ajavärava. Ei, ta ei olnud surnud.

Või vähemalt ei surnud ta tookord, sest Claire kohtas teda – kunas? Varem? Hiljem? Ta ei surnud tookord, aga kas ta oli surnud? Praeguseks peaks ju olema, eks ole, aga samas... neetud sasipundar! Kuidas sellest üldse loogiliselt mõelda?

Paigalpüsimiseks liiga erutunud, tõusis ta toolilt ja läks eestuppa. Köögiukse taga ta peatus. Fiona seisis kraanikausi ääres ja vahtis aknast välja. Ta kuulis Rogeri samme ja pöördus, kasutamata nõuderätt pihku surutud.

Naise nägu oli punane, kuid otsusekindel.

„Ma ei tohi rääkida, aga räägin, sest ma pean.” Ta tõmbas kopsud õhku täis ja ajas lõua püsti, nähes välja nagu lõvile otsa vaatav Pekingi paleekoer.

„Bree ema – see tore proua Randall – päris minult mu vanaema kohta. Ta teadis, et vanaema oli kunagi... ee... tantsija.”

„Tantsija? Mida, kas sa tahad öelda, seal kivide juures?” Roger oli väikestviisi rabatud. Claire oli talle seda öelnud, kui nad esmakordselt kohtusid, kuid Roger polnud seda kunagi päriselt uskunud – et soliidne proua Graham osaleks maikuu hommikul halja mäe otsas mingil nõiatseremoonial.

Fiona hingas pahinal välja.

„Nii et sa tead. Ma arvasingi.”

„Ei, ma ei tea midagi. Tean vaid niipalju, kui Claire – doktor Randall – mulle rääkis. Ta nägi koos oma mehega pealt, kuidas mingid naised volbripäeva hommikul kiviringis tantsisid ja sinu vanaema oli üks neist.”

Fiona raputas pead.

„Mitte lihtsalt üks neist. Vanaema oli kutsuja.”

Roger astus kööki sisse ja võttis Fiona vastupuiklematust käest nõuderäti.

„Tule istu,” ütles ta ja juhtis Fiona laua äärde. „Ja räägi mulle, kes on kutsuja.”

„See, kes päikese alla kutsub,” ütles tüdruk sõnakuulelikult istudes. Roger nägi, et ta on otsustanud ja kavatseb kõik ära rääkida.

„Mingis vanas keeles, päikeselaul. Mõned sõnad on nagu gaelikeelsed, aga mitte kõik. Alguses me tantsime ringis, siis peab kutsuja kinni ja jääb lõhkise kivi ette seisma, ja siis – see pole õieti laulmine, aga rääkimine ka mitte, rohkem nagu vaimulik kirikus. Alustada tuleb täpselt õigel hetkel, kui merest kerkib esimene päikesetera, ja lõpetada tuleb just siis, kui päike hakkab läbi kivi paistma.”

„Kas sa mõnda sõna mäletad ka?” See oli Rogeri teadlasehing, mis endast märku andis, ja läbi segadusehägu tõstis pead tema uudishimu.

Fiona ei meenutanud eriti oma vanaema, kuid äkki vaatas ta Rogerit pilguga, mis meenutas viimasele proua Grahami sirgjoonelisust.

„Ma tean neid kõiki,” ütles ta. „Sest nüüd olen mina kutsuja.”

Roger taipas korraga, et tal on suu lahti, ja ta pani selle kinni tagasi. Fiona võttis plekist küpsisekarbi ja pani kolksuga enda ette lauale.

„Tegelikult pole sul seda vaja teada,” lausus ta asjalikult, „ja ma ei räägigi. Aga sa tahad teada proua Edgarsi kohta.”

Fiona oli tõepoolest Gillian Edgarsit tundnud; Gillian oli olnud üks tantsijaist, ehkki üsna uus. Ta oli vanemaid naisi innukalt küsitlenud ja kõik meelde jätnud, mis talle räägiti. Ta tahtis ka päikeselaulu ära õppida, kuid see oli saladus; seda oskasid ainult kutsuja ja tema järeltulija. Mõned vanemad naised teadsid mõnda rida – need, kes olid loitsu pikki aastaid regulaarselt kuulnud –, kuid mitte tervenisti, samuti mitte salajasi reegleid, kunas alustada ja kuidas lauluridu ajastada, nii et need päikesetõusuga kokku klapiksid.

Fiona pidas vahet ja vaatas oma kokkupandud käsi.

„Need on naised; ainult naised. Meestel selles mingit osa ei ole ja me ka ei räägi neile. Mitte kunagi.”

Roger pani käe ta kätele.

„Fiona, see on õige, et sa mulle räägid,” ütles ta väga vaikselt. „Palun räägi ülejäänu ka ära. Ma pean teadma.”

Fiona tõi kuuldavale sügava, väriseva hingetõmbe ja tõmbas käed Rogeri oma alt ära. Siis vaatas ta mehele otse silma. „Kas sa tead, kuhu ta läks? Ma mõtlen Brianna?”

„Arvan teadvat. Ta läks sinnasamma, kuhu Gillian, kas pole nii?”

Fiona ei vastanud, vaid vaatas teda vaikides. Roger tajus äkki kogu olukorra ebareaalsust. See ei saanud ometi võimalik olla, et ta istub siin hubases vanamoodsas köögis, mida ta tunneb poisipõlvest saati, rüüpab kuninganna pildiga kruusist teed ja räägib Fionaga pühadest kividest ning ajas rändamisest. Fionaga, tule taevas appi, kelle huvid piirduvad Ernie ja köögimajandusega!

Igatahes nii oli ta arvanud. Ta võttis kruusi, kummutas tühjaks ja pani pehme mütsuga lauale tagasi.

„Ma pean talle järele minema, Fiona – kui ma saan. Kas ma saan?”

Fiona raputas pead, silmad hirmu täis.

„Ma ei oska öelda. Mina tean seda ainult naiste kohta; võib-olla ainult naised saavadki.”

Roger pigistas kramplikult soolatoosi. Seda oli ta kartnudki – muude asjade kõrval.

„Aga on vist üksainus viis, kuidas seda teada saada, eks,” lausus ta pealtnäha hooletult. Tema aju tagasagarasse kerkis kutsumata külalisena kõrge lõhenenud kivi, must ja selgepiiriline nagu ähvardus malbe koidutaeva taustal.

„Mul on tema raamatuke,” pahvatas Fiona.

„Mis? Kelle? Gilliani? Kas ta kirjutas midagi?”

„Jaa, kirjutas küll. On üks koht...” – ta heitis Rogerile pilgu ja tõmbas keelega üle huulte – „... me hoiame seal oma asju, kus nad on valmis pandud. Ta jättis oma raamatu sinna ja... ja... ma võtsin selle pärast sealt ära.” Pärast seda kui Gilliani mees oli leitud kiviringist tapetuna, seda tahtsid sa öelda, mõtles Roger.

„Ma teadsin, et polisei võtaks selle muidu omale,” jätkas Fiona, „aga see – no ma lihtsalt ei tahtnud seda neile anda, aga ise ikka mõtlesin, et mis siis, kui see on tapmisega kuidagi seotud? Et ma ei tohi seda endale jätta, kui see on tähtis, aga sellest hoolimata...” Ta vaatas Rogerile otsa, anudes mõistmist. „See oli tema enda raamat, saad aru, tema käega kirjutatud. Ja kui ta selle sinna jättis, siis...”

„Siis oli see saladus,” noogutas Roger.

Fiona noogutas ja hingas sügavalt sisse.

„Ühesõnaga, ma lugesin seda.”

„Ja nii sa teadki, kuhu ta läks,” ütles Roger vaikselt.

Fiona ohkas katkendlikult ja naeratas talle tuhmilt.

„Igatahes on kindel, et poliseil sellest raamatust abi ei oleks.”

„Aga minul?”

„Ma loodan seda,” kostis Fiona lihtsalt, pöördus puhvetkapi poole, tõmbas sahtli lahti ja võttis sealt väikese rohelisse riidesse köidetud raamatu.

1 Tegelikult vihjab Roger siin Ameerika kirjanikule Thomas Clayton Wolfe`ile (1900 –1958). [ ↵ ]