Читать книгу Sügistrummid 2 - Диана Гэблдон - Страница 7

See on nõid Geillise loitsuraamat. See on nõianimi ja selle ma endale võtan; see, kellena ma sündisin, ei loe, loeb ainult see, kelleks ma ennast muudan, kelleks ma saan.

Ja kelleks ma saan? Ma ei oska veel öelda, sest saan alles tegemise käigus teada, mida olen teinud. Minu tee on võimu tee.

Öeldakse, et absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt – ent kuidas? Miks, eeldusel, et võim võib olla absoluutne, sest tegelikult ta seda ei olla ei saa. Sest me oleme surelikud, sina ja mina. Vaata, kuidas liha su luudel kidub ja närbub, katsu oma pealuud, mis tahab läbi naha tungida, ja sinu hambad pehmete huulte taga irvitavad sünges äratundmises.

Ent ometi on paljud asjad ka ihu kütkeis võimalikud. Kas need asjad on võimalikud ka väljaspool neid kütkeid või mitte – see jäägu teistele, mind see ei puuduta. Ja siin ongi minu erinevus neist teistest, kes on enne mind asunud uurima pimedusemaailma ja kes otsivad võimu nõiakunstis, kutsudes selleks välja kurje vaime.

Mina lähen ihulikult, mitte minu hing. Ja eitades hinge ei jaga ma väge ühelegi jõule, mida ma ei valitse. Ma ei taotle soosingut ei kuradilt ega jumalalt, ma eitan neid. Sest kui pole hinge, pole surma, mille üle pead vaevata, siis ei valitse mind ei jumal ega kurat – nende võitlusel pole tähtsust inimese jaoks, kes elab üksnes ihulikult.

Me valitseme vaid hetkeks, ja ometi igavesti. Habras võrk, mis peab endasse mähkima nii maa kui ilmaruumi. Meile on antud vaid üks elu – ja ometi võid sa oma aastad veeta mitmes ajas – kui mitmes õieti?

Kui sulle on antud võim, pead ometigi valima aega ja kohta, sest vaid siis, kui kivi vari langeb su jalge ette, on saatuse väravad tõeliselt lahti.

„Päris peast põrunud,” pomises Roger. „Ja stiil on ka kohutav.” Köök oli tühi, ta kõneles iseenda rahustuseks. Kuid see ei aidanud.

Ta pööras aeglaselt lehti, lastes pilgul üle selge, ümara käekirjaga paberile pandud ridade libiseda.

Pärast sissejuhatust tuli peatükk pealkirjaga „Päikesepühad ja tulepühad”, milles seisid järjekorras nimetused Imbolc, Alban Eilir, Beltane, Litha, Lughnassadh, Alban Elfed, Samhain, Alban Arthuan, igaühe järel lõik märkmeid ja selle kõrval rodu ristikesi.

Ta pilku köitis Samhain, millele oli lisatud kuus ristikest.

See on esimene surnutepüha. Ammu enne Kristust ja tema ülestõusmist tõusid kangelaste hinged Samhaini ööl haudadest üles. Sellised kangelased on harvad. Kes on sündinud õige tähtede seisu ajal? Mitte kõik sellised ei oma julgust võtta enda kätte võim, millele neil on õigus.

Isegi selles, mida võis pidada kõige puhtamaks hulluseks, oli tal oma meetod ja kord – veider segu kiretust vaatlusest ja poeetilisest lennukusest. Raamatu keskne peatükk kandis pealkirja „Üksikjuhtumid” ja kui esimene peatükk oli Rogeri ihukarvad püsti ajanud, siis see tarretas vere ta soontes.

Tegemist oli põhjaliku, kuupäevade ja kohanimedega varustatud nimekirjaga kiviringide lähedusest leitud surnukehadest. Lühidalt oli kirjeldatud iga surnu välimust ja selle järele lisatud mõned oletused.

14. august 1931, Sur-le-Meine, Bretagne. Mehe surnukeha, isik tuvastamata. Vanus: 45 ringis. Leitud kiviringi põhjaküljelt. Ilmne surmapõhjus tuvastamata, kuid tugevad põletushaavad käsivartel ja jalgadel. Riietust kirjeldatud sõnaga „räbalad”. Foto puudub.

Võimalik ebaõnnestumise põhjus: 1) meessoost, 2) vale kuupäev –

23 päeva pärast lähimat päikesepüha.

2. aprill 1650, Castlerigg, Šotimaa. Naise surnukeha, isik tuvastamata. Vanus: umbes 15. Leitud ringi välisküljelt. Keha tugevasti kahjustatud, võis olla huntide poolt ringist välja tiritud. Riietus kirjeldamata.

Võimalik ebaõnnestumise põhjus: 1) vale kuupäev – 28 päeva enne tulepüha, 2) puuduv ettevalmistus.

5. veebruar 1953, Callanish, Lewise saar. Mehe surnukeha, tuvastatud kui vähipüüdja John MacLeod, vanus 26. Surma põhjuseks tugev ajuverejooks; koroneri juurdluse põhjuseks laiba välimus – teise astme põletused näol ja jäsemetel ning riiete kõrbenud välimus. Koroneri otsus: surm välgulöögist – võimalik, kuid vähetõenäoline.

Võimalik ebaõnnestumise põhjus: 1) meessoost, 2) väga lähedal Imbolcile, kuid võib-olla mitte küllalt lähedal? 3) ebapiisav ettevalmistus. – NB! Ohvri fotol näha avatud särk; rinnal põletusmärk, mis meenutab Püha Brigidi risti, kuid on liiga ähmane, et seda kindlalt öelda.

1. mai 1963, Tomnahurich, Šotimaa. Naise surnukeha, tuvastatud kui Mary Walker Willis. Koroneri juurdlus, keha ja riiete tugev põletus, surma põhjuseks südamehäda – aordi rebend. Juurdlus märgib, et prl Walker oli „veidras” rõivastuses, seda täpsustamata.

Ebaõnnestumine – see teadis, mida ta teeb, kuid ei saanud hakkama.

Ebaõnnestumise tõenäoline põhjus – õige ohvrianni puudumine.

Nimekiri jätkus, sisendades Rogerisse iga sissekandega aina rohkem õudu. Gillian oli leidnud Šotimaa, Põhja-Inglismaa ja Bretagne’i eelajalooliste rajatiste jäänuste juurest 17. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi keskpaigani kokku kakskümmend kaks surmajuhtumit. Mõnel juhul oli tegu ilmse õnnetusega, nii tundus Rogerile – inimene oli kõndinud pahaaimamatult kiviringi ja tal polnud aimugi, mis teda tabas.

Mõned – kõigest kaks või kolm – näisid olevat teadnud, sest nad olid riietuse osas ettevalmistusi teinud. Võib-olla olid nad korra juba läbi pääsenud ja üritasid nüüd uuesti, kuid seekord ebaõnnestunult. Ta magu tõmbus väikeseks külmaks klombiks. Claire’il oli õigus – see siin ei olnud mingi pöörduksest läbiminek.

***

Ja siis tulid kadumised... eraldi peatükis, korralikult dokumenteeritud kuupäeva, soo ja vanusega, kõik teadaolevad asjaolud juurde lisatud. Aa – seda need ristikesed tähendasid: kui mitu inimest on iga püha aegu kaduma läinud. Kadunuid oli rohkem kui surnuid, kuid nende kohta oli andmeid paratamatult vähem. Paljude juures olid küsimärgid – Rogeri oletamist mööda oli nende põhjuseks see, et ei olnud võimalik otsustada, kas kadumine kiviringi läheduses oli sellega seotud või mitte.

Ta keeras lehte, peatus ja tundis, nagu oleks teda rusikaga kõhtu löödud.

1. mai 1945, Craigh na Dun, Invernessi maakond, Šotimaa. Claire Randall, 27-aastane, koduperenaine. Nähti viimati varahommikul, kui ta ütles, et kavatseb minna kiviringi teatud haruldasi taimi otsima, ei naasnud pimedaks. Auto leiti pargituna mäejalamilt. Kiviringis mingeid märke ega jälgi vägivallast ei leitud.

Roger keeras ettevaatlikult uuesti lehte, nagu kardaks, et see ta sõrmede vahel plahvatab. Niisiis oli Claire tahtmatult andnud Gillian Edgarsile ühe lisatõendi, mis oli viimase viinud omaenda katseni. Kas Geilie oli leidnud ka teated Claire’i tagasitulekust kolm aastat hiljem?

Ei, ilmselt mitte, otsustas ta vastavaid lehti edasi-tagasi lehitsedes – või kui oli, siis ei olnud ta seda siia märkinud.

Fiona oli talle toonud veel teed ja taldrikutäie värskeid piparkooke, mis olid seisnud puutumata seni, kuni ta lugema hakkas. Pigem kohusetunne kui nälg sundis teda üht piparkooki võtma ja sellest hammustama, kuid tugevamaitselised purukesed läksid talle kurku ning panid köhima.

Raamatu viimane peatükk kandis pealkirja „Tehnikad ja ettevalmistused”. See algas nii:

Siin peitub midagi, mis on vanem kui inimene, ja kivid säilitavad selle väge. Loitsudes räägitakse „maa joontest” ja väest, mis voolab mööda neid. Kivide mõte, ma olen kindel, on kuidagi seotud nende joontega. Aga kas kivid painutavad neid jooni või kõigest markeerivad?

Piparkoogitükk paistis olevat kurku lõplikult kinni jäänud, ükskõik kui palju teed ta peale jõi. Ta avastas, et loeb aina kiiremini, diagonaalis, jätab lehekülgi vahele, kuni lõpuks vajus seljatoele ja sulges raamatu. Ülejäänut loeb ta pärast – ja mitu korda. Aga praegu peab ta välja saama, värske õhu kätte. Mõni ime, et see raamat oli Fiona endast välja viinud.

Ta kõndis kiiresti mööda tänavat alla jõe poole, panemata tähele kerget vihma. Kell oli palju, kirikukell kutsus õhtupalvusele, ja õhtune jalakäijate tipptund, mis täitis sillad kõrtsiminejatega, kogus hoogu. Kuid üle kellahelina, inimhäälte ja sammukaja kaikusid sellise selgusega viimased loetud sõnad, nagu oleks Geillis need ise talle öelnud:

Kas ma suudlen sind, laps, kas ma suudlen sind, mees? Kui teen seda, tunne hambaid mu huulte taga. Ma võin su tappa sama lihtsalt, kui ma sind emban. Võimu maitse on vere maitse – raud mu suus, raud mu käes.

Ohvrit on vaja.