Читать книгу Sügistrummid 2 - Диана Гэблдон - Страница 9

Šotimaa, juuni 1769

Kõrvi nimi oli Brutus, kuid õnneks ei paistnud see tema iseloomu peegeldavat. Pigem töörügaja kui kepsutaja, tugev ja usaldusväärne – või kui mitte usaldusväärne, siis vähemalt resigneerunud. Loom oli kandnud teda läbi suveroheliste orgude ja kaljuraamistikus kuristike, ilma et ta jalg oleks kordagi vääratanud, viinud ta mööda Inglise kindrali Wade’i rajatud korralikke teid aina kõrgemale ja kõrgemale mäkke, mõõtnud vähemkorralikke teid seal, kuhu kindrali võim ei ulatunud, kahlanud läbi võssa mattunud ojakeste ja roninud kohtadesse, kus tee hajus ning sellest jäi järele vaid üle nõmme sirutuv punahirve rada.

Brianna lasi ratsmed Brutuse kaelale vajuda ja andis talle viimase mäkketõusu järel puhkust, uurides ise all laiuvat väheldast orgu. Suur valgeks krohvitud elumaja lösutas häirimatult heleroheliste kaera- ja odrapõldude keskel, aknaraamid ja korstnad tahutud hallist kivist, kivimüüriga piiratud köögiviljaaed ja arvukad kõrvalhooned ümberringi parves nagu tibud ümber suure valge kanaema.

Brianna ei olnud seda kunagi näinud, kuid ta oli endas kindel. Ema oli talle Lallybrochi nii sageli kirjeldanud. Ja pealegi oli see miilide raadiuses ainus kõneväärne maja; viimase kolme päeva jooksul ei olnud ta näinud midagi enamat kui tillukesi kivist talumaju, paljud neist maha jäetud ja lagunenud, mõned kõigest tahmanud varemed.

Allpool tõusis korstnast suitsu – keegi oli kodus. Oli peaaegu keskpäev, võib-olla olid kõik kodus ja sõid lõunat.

Brianna neelatas, suu erutusest ja ootusest kuiv. Kes seal on? Keda ta kõigepealt kohtab? Iani? Jennyt? Ja kuidas nad suhtuvad tema välimusse ning juttu?

Ta oli otsustanud neile lihtsalt tõtt rääkida, vähemalt selle kohta, kes ta on ja mis ta siin teeb. Ema oli talle rääkinud, kui väga ta oma isaga sarnaneb; ta pidi lootma, et see sarnasus neid veenab. Siiani kohatud mägilased olid temasse ta välimuse ja veidra kõneviisi tõttu ettevaatlikult suhtunud, võis juhtuda, et Murrayd ei usu teda. Kuid siis meenus talle midagi ja ta patsutas mantlitaskut – ei, nad siiski usuvad teda, tal on lõpuks tõend.

Äkki torkas talle pähe mõte, mis tegi kõhu õõnsaks. Kas nad äkki siin ei või olla – Jamie Fraser ja ema? Selle peale ei olnud ta varem tulnud. Ta oli kindel olnud, et nad on Ameerikas – aga see ei pruukinud nii olla. Ta teadis vaid seda, et nad on Ameerikas 1776. aastal; polnud aga mingit pidet oletamaks, kus nad praegu võisid olla.

Brutus ajas pea kuklasse ja hirnus valjult. Alt hirnuti vastu, Brianna võttis ratsmed pihku ja Brutus pööras ennast ringi. Ajas pea uuesti püsti ja hirnus jälle, sõõrmed suurest huvist puhevil, sest teekäänaku tagant ilmus välja kena kõrb hobune, pikk pruunides riietes mees sadulas.

Mees pidas neid märgates oma ratsu korraks kinni, tonksas siis kannaga kõrvi külge ja tuli aeglaselt edasi. Ta oli noor, nagu Brianna nägi, ja kübarast hoolimata tugevalt päevitunud; niisiis pidi ta suure osa ajast veetma õues. Ta mantlisaba oli kortsus ja sokid kaetud tolmu ning takjanuppudega.

Mees lähenes ettevaatlikult ja kui oli kõnekaugusele jõudnud, noogutas. Siis nägi Brianna teda üllatusest tarduvat ja muigas omaette.

Võõras oli nimelt märganud, et tegemist on naisega. Ta kandis küll meherõivaid, kuid lähedalt ei petnud need kedagi ära; tema figuuri ei saanud küll mitte kuidagi nimetada poisilikuks. Kuid meherõivad olid sellegipoolest asjakohased – ratsutamiseks mugavad ja Brianna pika kasvu tõttu jätsid temast kaugelt vaadates mehe mulje.

Mees haaras kübara ja kummardas, näol varjamatu imestus. Ta ei olnud sõna otseses mõttes hea välimusega, kuid tal oli meeldiv, tugevate joontega nägu, puhmas kulmud – mis praegu olid kõrgele tõstetud – ja pehmed pruunid silmad, mis vaatasid mustade ja heast tervisest läikivate tihedate juuste alt.

„Tervist, proua,” sõnas mees, „kas saan teid aidata?”

Brianna võttis endagi kübara peast ja naeratas.

„Ma loodan küll,” kostis ta. „Kas see on Lallybroch?”

Mees noogutas ja tema üllatusele lisandus daami aktsenti kuuldes valvsus.

„Jaa, on küll. Kas mingid asjatoimetused toovad teid siia?”

„Jaa,” vastas Brianna julgelt. „Toovad küll.” Ta ajas selja sirgu ja hingas sügavalt sisse. „Ma olen Brianna... Fraser.” Valjusti välja öeldult kõlas see harjumatult, ta ei olnud seda nime kunagi kasutanud. Kuid kõlas ühtlasi kummaliselt õigesti.

Valvas ilme noore mehe näol andis järele, kuid mitte hämmeldus. Ta noogutas tagasihoidlikult.

„Teie teenistuses, proua. Jamie Fraser Murray,” lisas ta ametlikult ja kummardas, „Broch Tuarachist.”

„Noor Jamie!” hüütas Brianna, jäädes teda üksisilmi vaatama. „Sina oled noor Jamie!”

„Minu perekond hüüab mind nii,” lausus mees jäigalt, saates Briannale selge sõnumi, et talle eriti ei meeldi, kui seda kasutavad hoolimatult mingid sündsusetult rõivastatud võõrad naisterahvad.

„Rõõm sinuga kohtuda,” ütles Brianna häirimatult. Ta kummardus sadulas ettepoole ja sirutas käe. „Ma olen su onutütar.”

Kulmud, mis olid tutvustamise ajal alla langenud, hüppasid tagasi laubale. Mees vaatas tema poole sirutatud kätt ja siis uskmatul pilgul Brianna nägu.

„Jamie Fraser on mu isa,” lausus Brianna.

Noore Jamie suu vajus lahti ja ta jäi naisele hetkeks lihtsalt otsa jõllitama. Siis vaatas ta viimase pealaest jalatallani lühidalt üle, silmitses teraselt nägu – ja ta palgeile venis lai naeratus.

„Kurat võtaks, muidugi on!” Ta haaras Brianna käe ja surus seda nii, et kondid ragisesid. „Jessas, küll sa oled tema moodi!”

Jamie puhkes naerma ja naer muutis ta näo hoopis teiseks.

„Issa rist,” ütles ta. „Emps saab kreepsu!”

***

Ust pärgav suur kibuvitsapõõsas oli äsja lehte läinud ja täis sadu tillukesi rohelisi õiepungi. Noore Jamie järel sisse astuv Brianna heitis pilgu kibuvitsale ja märkas uksesillust.

Päevinäinud palgi sisse oli lõigatud Fraser, 1716. Seda nähes läbis teda kerge värin, ta jäi hetkeks nime silmitsema ja katsus käega päikesesooja piidapalki.

„Kas kõik on korras, nõbu?” päris noor Jamie, kes oli ringi pööranud ja talle küsivalt otsa vaatas.

„Korras.” Brianna tõttas tädipoja järel sisse, tõmmates pea masinlikult alla, ehkki siin puudus selleks vajadus.

„Me oleme siin enamasti pikad, välja arvatud mamps ja pisi-Kitty,” lausus tema liigutust märganud noor Jamie muiates. „Mu vanaisa – ja sinu vanaisa ka – ehitas selle maja oma abikaasale, kes oli väga pikk naine. Minu meelest on see ainus maja kogu mägismaal, kuhu võib ilma kummardamata või pead ära löömata sisse minna.”

... ja sinu vanaisa ka. Need möödaminnes lausutud sõnad tegid Brianna südame eeskoja jahedast hämarusest hoolimata soojaks.

Frank Randall oli olnud ainus laps, samuti kui Brianna ema; tema sugulased olid kõik kauged – vaid mõni elatanud vanatädi Inglismaal ja paar iidamast-aadamast nõbude last Austraalias. Ta oli teele asunud vaid selleks, et leida oma isa, ja ta ei olnud taibanud, et võib selle käigus leida endale terve suguvõsa.

Kusjuures suure suguvõsa. Kui ta kribitud tahveldisega halli astus, avanes uks ja sisse jooksis neli last, kohe nende järel aga pikk pruunide lokkis juustega noor naine.

„Haa, põgenege, põgenege, kalakesed!” hüüdis ta ja tormas laste poole tangidena laiali aetud kätega. „Kuri krabi sööb teid ära naks-naks!”

Lapsed silkasid itsitades ja rõkates mööda halli ning vahtisid lõbusas hirmus üle õla. Üks neist, umbes nelja-aastane poisike, nägi uksel seisvat Briannat ja noort Jamiet, muutis otsekohe suunda ja põrutas risti läbi halli nagu lahtipääsenud vedur, kilgates: „Issi, issi, issi!”

Poiss hüppas hooga isa rüppe. Too püüdis ta oskuslikult kinni ja tõstis rõõmust särava poisi kõrgele üles.

„Kuule, sina pisi-Matthew,” lausus ta karmilt. „Mis kombeid tädi Janet sulle õpetab? Mis sinu uus nõbu sinust mõtlema peab, kui ta näeb, kuidas sa ringi hüppad nagu rumal kana terade järele?”

Poisike itsitas veel kõvemini ja tõrelemine ei heidutanud teda põrmugi. Ta piilus Brianna poole, märkas viimase pilku ja peitis näo otsekohe isa õla vastu. Sealt kergitas ta uuesti aeglaselt pead, sinised silmad peas nagu tõllarattad.

„Issi!” ütles ta. „Kas see on tädi?”

„Muidugi tädi, ma ütlesin, ta on sinu sugulane.”

„Aga tal on püksid jalas!” Matthew põrnitses Briannat rabatult. „Tädid ei kanna pükse!”

Naine oli sellise näoga, nagu arvaks temagi nii, kuid sekkus siiski kiirelt, astus lähemale ja võttis poisi sülle.

„Jah, aga ma olen kindel, et tal on selleks mõjuvaid põhjusi ja inimeste kohta ei ole viisakas nende nina all märkusi teha. Mine ja pese ennast nüüd puhtaks, eks?” Naine pani poisi maha, keeras ta näoga koridori lõpus asuva ukse poole ja andis kerge müksu. Kuid poiss ei liikunud paigast, vaid pööras pead ja jäi Briannat vahtima.

„Matt, kus vanaema on?” küsis poisi isa.

„Tagumises elutoas koos vanaisa ja ühe naise ja ühe mehega,” vastas Matthew otsekohe. „Nad on joonud kaks kannu kohvi, söönud ära liuatäie kukleid ja terve pähklikeeksi, aga mamma ütleb, et nad muudkui istuvad ja venitavad, sellepärast et loodavad õhtusööki ka saada, ja oodaku terviseks, sest täna pole meil muud kui puljongit ja tükike kooti, ja ärgu nad kuradid – oih!...” – ta surus käe suule ja vaatas süüdlaslikult isa poole – „...ärgu nad mitte lootkugi, et nad talt ühtainust tükki tikrikooki saavad, istugu kui kaua tahes.”

Noor Jamie vaatas pojale tähelepanelikult otsa ja kõõritas siis küsivalt õe poole. „Üks naine ja üks mees?”

Janet krimpsutas nina.

„Vingats oma vennaga,” ütles ta.

Noor Jamie mühatas, pilk Briannal.

„Siis, ma arvan, on mammal hea meel, kui tal on vabandus lahkumiseks.” Ta noogutas Matthew’le. „Poja, mine kutsu vanaema siia. Ütle talle, et ma tõin külalise, keda ta näha tahaks. Ja talitse oma keelt, kas kuuled?” Ta pööras Matthew’ näoga maja tagaosa poole ja andis kerge laksu, et ta minema hakkaks.

Väikemees läks, kuid aeglaselt, heites üle õla imestlevaid pilke Brianna poole.

Noor Jamie vaatas naeratades Brianna otsa.

„See on mu vanim,” ütles ta. „Ja see...” – viibates noore naise poole – „... on mu õde Janet Murray. Janet – see on emand Brianna Fraser.”

Brianna ei teadnud, kas peaks käe ulatama või mitte, ja piirdus selle asemel noogutuse ning naeratusega. „Suur rõõm sinuga kohtuda,” ütles ta soojalt.

Janeti silmad läksid hämmastusest suureks – Brianna ei osanud arvata, kas selle üle, mida ta ütles, või tema aktsendi üle.

Noort Jamiet ajas õe hämming muigama.

„Sa ei arva iial ära, kes ta on, Jen,” ütles ta. „Tuhande aastaga ka mitte!”

Janet kergitas üht kulmu ja kissitas Briannat uurides silmi.

„Nõbu,” pomises ta, takseerides külalist varjamatult pealaest jalatallani. „Ta on MacKenziede moodi, see on kindel. Aga sa ütled, et ta on Fraser...” Siis läksid ta silmad korraga hoopis pärani.

„Oh ei, see pole võimalik,” ütles ta Briannale. Ta näole hakkas valguma õige lai naeratus, mis sarnanes vägagi tema venna omale. „Sa ei saa olla!”

Venna itsituse katkestasid ukse avamise sahin ja kerged sammud koridori laudpõrandal.

„Jah, Jamie? Mattie ütles, et meil on külaline...” Jenny mahe elav hääl vakatas äkki, Brianna tõstis pilgu ja süda hüppas talle kurku.

Jenny Murray oli väga lühike – mitte enam kui viis jalga pikk – ja peente luudega nagu orav. Ta seisis, suu lahti, ja vahtis Briannat. Tema silmad olid tumesinised nagu emajuure õied ja lubivalgeks tõmbunud nägu tõstis selle veel eriti esile.

„Oh issand,” ütles ta vaikselt. „Oh issand.” Brianna naeratas õrnalt ja noogutas oma tädile – ema sõbratarile ja isa ainsale armastatud õele. Palun! mõtles ta ja teda lämmatas äkiline igatsus, mis oli seda tugevam, et tabas teda ootamatult. Palun ole rõõmus, et ma siin olen! Taevas, tee nii, et ma sulle meeldiks!

Näost särav noor Jamie kummardas pidulikult ema ees.

„Ema, mul on au sulle tutvustada...”

„Jamie Fraser! Ma teadsin, et ta on tagasi – ma ütlesin sulle, Jenny Murray!”

See süüdistavalt kile hääl kõlas koridori sügavusest. Ehmunud Brianna nägi hämarusest välja ilmuvat naist, kes turtsus nördimusest.

„Amyas Kettrick ütles mulle, et nägi su venda Balriggani lähedal ratsutamas! Aga sina, Jenny, sina muidugi ei uskunud – ütlesid et ma olen loll, Amyas on pime ja Jamie on Ameerikas! Valelikud olete mõlemad, sina ja Ian, püüate seda närust argpüksi varjata! Hobart!” hüüdis ta ringi pöörates. „Hobart! Tule kohe siia!”

„Jää vait!” käratas Jenny läbematult. „Sa oled ikka tõesti loll, Laoghaire!” Ta napsas naise varrukast, et too tagasi pöörduks. „Ja mis sellesse puutub, kes siin pime on, siis vaata talle otsa! Kas sa ei suuda enam vahet teha täiskasvanud mehe ja pükse kandva tüdruku vahel, taevas halasta?” Ta küsimusist tulvil pilk peatus Briannal.

„Tüdruku?”

Teine naisterahvas pööras ringi ja vaatas Briannat kortsus kulmul tähelepanelikult. Siis pilgutas ta silmi, viha tema pilgust kadus, nägu lõtvus ja sellel võttis maad jahmatus. Ta ahmis õhku ja lõi risti ette.

„Issa rist ja ristike! Taeva päralt, kes sa oled?”

Brianna kogus ennast ja vaatas vastates kordamööda mõlemale naisele otsa, püüdes häälevärinat maha suruda.

„Mu nimi on Brianna. Ma olen Jamie Fraseri tütar.”

Mõlemad naise jäid talle juhmilt otsa vahtima. Laoghaire`i nimeline naine läks näost aeglaselt punaseks ja punni ning maigutas asjatult sõnu otsides suud.

Kuid Jenny astus lähemale, haaras Brianna kätest ja vaatas talle otse silma. Ta põsile ilmus õrn puna, mis muutis ta äkki nooreks.

„Jamie tütar? Sa oled tõega Jamie tütar?” Ta pigistas kõvasti Brianna käsi.

„Ema väidab nii.”

Brianna tundis, kuidas talle vastu naeratati. Jenny käed olid külmad, kuid Brianna tundis sellegipoolest neist hoovavat soojust, mis läbi tema käte edasi kandus ja südame juurde jõudis. Ta haistis Jenny riideist õhkuvat leivalõhna ja veel mingit, maalähedasemat ja vängemat hõngu, mis tema arvates tuli lambavillast.

„On ikka või?” Laoghaire oli kõnevõime ja enesevalitsuse tagasi saanud. Ta astus lähemale, silmad kissis. „Jamie Fraser on su isa, jah? Ja kes su ema võiks olla?”

Brianna tõmbus jäigaks.

„Tema naine,” vastas ta. „Kes siis veel?”

Laoghaire ajas pea kuklasse ja pahvatas naerma. See ei olnud meeldiv naer.

„Kes siis veel?” ahvis ta. „Kes siis veel, tõepoolest, plika! Ja millisest naisest käib jutt?”

Brianna tundis, kuidas veri ta palgeilt kaob ja käed Jenny pihkudes tarduvad, sellal kui taipamine temast läbi voogas. Sa idioot, mõtles ta. Sa viimane idioot. Seda oli ju kakskümmend aastat! Loomulikult ta abiellus uuesti. Loomulikult. Ükskõik kui väga ta ema ka ei armastanud.

Ja selle mõtte kannul tuli teine, veel koledam. Kas ta leidis isa üles? Kas ta leidis isa ja tema uue naise üles ning saadeti minema? Jumal küll, kus ta on?

Ta pöördus tuhmil pilgul ringi, soovides minema joosta, teadmata kuhu, või mida üldse teha, tundes vaid palavat soovi siit otsekohe kaduda ja oma ema üles otsida.

„Nõbu, sa tahad kindlasti istuda. Tuled õige elutuppa, eks?” kostis ta kõrvu noore Jamie kindel hääl; Jamie käsi võttis tal ümbert kinni, pööras ta ringi ja suunas läbi halli ühe ukseni.

Brianna vaevu kuulis jutuvadinat ümberringi, kogu seda selgituste ja süüdistuste segadikku, mis praksus ta kuuldekauguses nagu ilutulestik. Ta pilk riivas lühikest klanitud välimusega ja Märtsijänese näoga meest, kes paistis ülimalt üllatunud olevat, ja teist, märksa pikemat meest, kes Brianna sisse astudes püsti tõusis ja tema poole tuli, tahumatu maamehenägu murest kortsus.

Pikk mees vaigistas kära, taastas korra ja noppis häältesuminast välja seletuse Brianna kohalviibimisele.

„Jamie tütar?” Ta vaatas tüdrukut uudishimulikult, kuid näis tunduvalt vähem imestavat kui keegi teine siiani. „Mis su nimi on, a leannan?”

„Brianna.” Küsitav oli liiga ähmis, et mehele naeratada, kuid viimast ei paistnud see häirivat.

„Brianna.” Mees lasi end põrandapadjale, pakkus Briannale käeviipega kohta enda vastas ja viimane märkas, et mehel oli puujalg, mis jäigalt ühele küljele välja sirutus. Mees võttis ta käe, naeratas talle ja pehmete pruunide silmade pilk tegi tema enesetunde kohe hulga turvalisemaks.

„Ma olen su onu Ian, tütreke. Tere tulemast.” Brianna pitsitas tahtmatult ta kätt, nagu klammerduks päästerõnga külge. Mees ei võpatanud ega tõmmanud kätt ära, vaid silmitses teda põhjalikult ja talle paistis Brianna riietus lõbu pakkuvat.

„Oled nõmmel maganud, mis?” küsis ta, märgates rõivastel mullaja rohuplekke. „Kulla vennatütar, sa oled vist päris pika maa maha tulnud.”

„Ta ütleb, et ta on su vennatütar,” sekkus Laoghaire. Ta oli ehmatusest toibunud ja piilus üle Iani õla, näol sügav vastumeelsus. „Küllap tuli lihtsalt uurima, mida siit saab.”

„Tead, Laoghaire, pada ei peaks üritama katelt sõimata,” kostis Ian leebelt. Ta pööras ennast ja vaatas naisele otsa. „Või see ei olnudki sina, kes koos Hobartiga pool tundi tagasi üritas mult viissada naela välja pressida?”

Laoghaire surus huuled kriipsuks ja kortsud ta suunurkades muutusid sügavamaks.

„See raha kuulub mulle,” nähvas ta, „ja sa tead seda väga hästi! Nii lepiti kokku, sa kirjutasid kokkuleppele tunnistajana alla.”

Ian ohkas. Ilmselt polnud see esimene kord tal täna seda kuulda.

„Kirjutasin,” vastas ta kannatlikult. „Ja sa saad oma raha – niipea kui Jamiel on võimalik see saata. Ta on sõna andnud ja ta on aumees. Aga...”

„Ah või aumees?” Laoghaire lasi kuuldavale ebadaamiliku nortsatuse. „Nii et aumehed peavad kaht naist, jah? Jätavad oma naise ja lapsed maha? Varastavad mu tütre ja rikuvad ta ära? Ah või aumees!” Ta põrnitses Briannat, silmad peas põlemas nagu hõõguvad söed.

„Ma küsin veel kord, tüdruk – mis on su ema nimi?”

Brianna lihtsalt vahtis jõuetult vastu. Krae lämmatas teda ja käed tundusid Iani kätesoojusest hoolimata jäised olevat.

„Sinu ema,” kordas Laoghaire kannatamatult. „Kes ta oli?”

„Mis see loeb, kes...” hakkas Jenny ütlema, kuid Laoghaire tormas ta juurde, nägu vihast punane.

„Oo, see loeb, ja kuidas veel! Kui ta sai selle mõne armeehooraga või mõne litsaka toatüdrukuga, siis kui ta Inglismaal oli – see on üks asi. Aga kui see on...”

„Laoghaire!”

„Õde!”

„Sa maokeelne mõrd!”

Brianna lõpetas karjumise lihtsalt sellega, et tõusis püsti. Ta oli sama pikk kui mehed ja kõrgus üle naiste. Laoghaire astus kiirelt sammu tagasi. Kõik näod olid pööratud tema poole ja neil peegeldus kas vihavaen, poolehoid või pelk uudishimu.

Pealtnäha külmavereliselt, mida ta tegelikult ei olnud, pani Brianna käe mantlipõues asuvasse salataskusse, mis oli sinna õmmeldud alles nädala eest. See tundus nüüd saja aasta taga olevat.

„Minu ema nimi on Claire,” ütles ta lasi kaelakee lauale langeda.

Toas valitses surmavaikus, kui välja arvata kaminas vaikselt loitva turbatule tasane susin. Kiiskav pärlikee lebas laual ja aknast sisse piiluv kevadpäike pani pärlite vahele lükitud kuldnaastud sätendama.

Esimesena sai sõna suust Jenny. Ta sirutas kuutõbise ilmel välja oma peene sõrme ja puudutas üht pärli. Mageveepärlid, mida nende ainukordse, ebaregulaarse ja isikupärase kuju tõttu nimetati barokseteks.

„Oh issand,” ütles ta vaikselt. Tõstis siis pea ja vaatas Briannale otsa, kaldus sinisilmades värelemas pisarad. „Ma olen nii rõõmus sind nähes – vennatütar.”

***

„Kus mu ema on? Kas te teate?” Brianna vaatas näolt näole, süda rinnus peksmas. Laoghaire ei vaadanud tema poole; ta pilk püsis helmestel, nägu aga oli külm ja tardunud.

Jenny ja Ian vahetasid kiire pilgu, seejärel ajas Ian puujalga kohmakalt paigale seades ennast püsti.

„Ta on koos su isaga,” vastas ta Brianna käsivart puudutades vaikselt. „Ära muretse, tüdruk, nendega on kõik korras.”

Brianna oleks kergendustundest peaaegu kokku varisenud. Kuid selle asemel lasi ta kinni hoitud hinge väga aeglaselt välja, tundes, kuidas muretomp kõhukoopas vähehaaval järele annab.

„Suur tänu,” ütles ta. Ta püüdis Ianile naeratada, kuid tundis, et nägu on lõtv ja nagu kummist. Korras. Ja koos. Oo, suur tänu! mõtles ta sõnatus tänutundes.

„Need kuuluvad seaduse järgi mulle,” ütles Laoghaire helmeste poole noogutades. Ta polnud enam vihane, vaid jahe ja ennast valitsev. Brianna mõistis, et kui kurjuseinetus ära võtta, oli kunagi tegu olnud väga ilusa naisega, ja ta oli praegugi kena – šotlase kohta pikk ja graatsiliste liigutustega. Tema nahk oli seda õrna tooni, mis kiirelt ära pleegib, ja ta oli keskpaigast paksenenud, kuid tema figuur oli endiselt sirge ja kindel ning näos peegeldus oma kunagisest ilust teadliku naise uhkus.

„Ei ole!” kähvas Jenny. „Need olid mu ema pärlid, mille mu isa andis Jamiele, et see kingiks need oma naisele, ja...”

„Ja mina olen tema naine,” segas Laoghaire vahele. Ta mõõtis Briannat pika pilguga.

„Mina olen ta naine,” kordas ta. „Abiellusin temaga heas usus ja ta lubas mulle kinni maksta selle ülekohtu, mis ta mulle tegi.” Laoghaire pööras oma külma pilgu Jennyle. „Juba üle aasta pole ma pennigi näinud. Kas ma peaksin oma kingad maha müüma, et tütart toita – seda ainsat, kelle ta mulle jätnud on?”

Ta ajas pea kuklasse ja vaatas Briannale otsa.

„Kui sa oled tema tütar, siis on tema võlad ka sinu võlad. Ütle talle seda, Hobart!”

Hobartil näis pisut piinlik olevat.

„Ole nüüd, õeke,” ütles ta ja pani käe õe käsivarrele, üritades viimast rahustada. „Ma mõtlen, et...”

„Ei, sa ei mõtle, ja sa pole sünnist saadik seda teinud!” Laoghaire raputas ta käe ärritunult ära ja hakkas pärle võtma. „Need kuuluvad mulle!”

See oli puhas refleks; helmekee oli kõvasti Brianna käes, enne kui ta üldse otsustada jõudis, et need laualt haarab. Kuldnaastud õhkasid jahedust, kuid pärlid olid soojad – see tähendab, et tegemist on ehtsate pärlitega, oli ema talle õpetanud.

„Pidage nüüd korra kinni ja kuulake.” Ta hääle tugevus ja külm rahu üllatasid teda ennastki. „Ma ei tea, kes te olete, ma ei tea, mis juhtus teie ja minu isa vahel, aga...”

„Ma olen Laoghaire MacKenzie ja sinu värdjast isa abiellus minuga nelja aasta eest – valelikult, võiksin ma lisada.” Laoghaire’i viha ei olnud lahtunud, kuid näis olevat sissepoole taandunud; ta nägu oli pingul, kuid ta ei karjunud, ja õhetav puna oli tema pehmetelt punnpõskedelt kadunud.

Brianna hingas sügavalt sisse, sundides end rahulikuks.

„Jah? Aga kui mu ema on nüüd mu isa juures...”

„Su isa jättis mu maha.”

Need sõnad öeldi jahedalt, kuid nad langesid nagu kivid seisvasse vette, paisates laiali lõputuid valu- ja reetmislaineid. Noor Jamie oli avanud suu, et midagi öelda, kuid sulges selle taas ja vahtis üksisilmi Laoghaire’i.

„Ta ütles, et ei suuda seda rohkem taluda – elada minuga ühe katuse all, jagada minuga voodit.” Laoghaire rääkis rahulikult, nagu kannaks ette päheõpitud repliike, pilk naelutatud tühjale kohale laual, kus olid lebanud pärlid.

„Ühesõnaga, ta läks ära. Ja tuli tagasi – koos selle nõiaga. Eputas temaga mu silme ees.” Ta tõstis pilgu aeglaselt Briannale ja uuris teda pingsa tähelepanuga, otsides näojoontes peituvaid vastuseid. Siis noogutas ta sama aeglaselt.

„See oli tema,” ütles ta nii külmaverelise kindlusega, et see mõjus hirmutavalt. „Ta nõidus Jamie ära kohe esimesel päeval, kui ta Leochi tuli – ja nõidus minu ka. Ta muutis mind nähtamatuks. Sellest päevast peale, kui ta tuli, Jamie mind enam ei näinud.”

Hoolimata sellest, et kaminas mühises turbatuli, tundis Brianna külmavärinat mööda selgroogu üles ronivat.

„Ja siis see naine kadus. Öeldi, et sai surma. Tapeti ülestõusu ajal. Ja Jamie tuli Inglismaalt tagasi ja oli lõpuks vaba.” Ta raputas õige kergelt pead, silmad endiselt Brianna näol, kuid Brianna teadis, et Laoghaire ei näe enam teda.

„Aga ta ei saanudki surma,” jätkas Laoghaire vaikselt. „Ja Jamie ei olnud vaba. Ma teadsin seda, ma teadsin seda kogu aeg. Mõõgatera nõida ei tapa – nad tuleb põletada.” Laoghaire’i helesiniste silmade pilk pöördus Jennyle.

„Sa nägid teda – minu laulatusel. Tema valekaetust, mis seisis minu ja Jamie vahel. Sa nägid, aga ei öelnud. Kuulsin sellest alles hiljem, kui sa sellest selgeltnägija Maisrile rääkisid. Aga sa oleksid pidanud kohe minule rääkima.” See polnud mitte niivõrd süüdistus kui tõsiasja nentimine.

Jenny oli näost uuesti valgeks läinud ja miski varjutas tema viltuseid sinisilmi – võib-olla hirm. Ta tõmbas keelega üle huulte ja kavatses vastata, kuid Laoghaire’i tähelepanu oli juba Ianile kandunud.

„Sina, Ian Murray, ole ettevaatlik,” ütles ta kiretul toonil ja osutas peaga Brianna poole. „Vaata teda tähelepanelikult. Kas üks õige naine on selline? Pikem kui enamik mehi, riides nagu mees, käed laiad nagu praetaldrikud, võib ära kägistada ükskõik millise su lapse, kui tahab.”

Ian ei vastanud, ehkki tema pikk lihtsakoeline nägu peegeldas pahameelt. See-eest tõmbusid noore Jamie käed rusikasse ja lõualihased pingule. Laoghaire nägi seda ja nõrk naeratus kergitas ta suunurki.

„Ta on nõia laps,” ütles ta, „ja te teate seda isegi!” Ta lasi pilgul toas ringi käia, vaadates väljakutsuvalt järgemööda kõiki nördinud nägusid. „Tema ema oleks tulnud Cranesmuiris ära põletada selle armunõiduse eest, mille ta Jamie Fraserile peale pani. Jajaa, olge ettevaatlikud selle olendiga, kelle te oma majja olete toonud.”

Brianna virutas lahtise käega lauale, nii et kõik võpatasid.

„Hülgemöla!” teatas ta valjult. Ta tundis, kuidas veri talle pähe tõuseb, kuid ei hoolinud sellest. Kõik kohalviibijad kõõksatasid ja neil vajusid suud lahti, kuid Briannal jätkus silmi ainult Laoghaire MacKenzie jaoks.

„Hülgemöla,” kordas ta, näidates näpuga viimasele. „Kui nad kellegagi ettevaatlikud peavad olema, siis oled see sina, kuradi sitane mõrtsukas!”

Laoghaire’i suu oli laiemalt avali kui kellelgi teisel, ent sealt ei tulnud ainsatki häält.

„Sa ju ei rääkinud Cranesmuiri kohta kõike, kas pole? Seda oleks pidanud tegema mu ema, aga ta ei teinud. Ta arvas, et sa olid liiga noor ja ei teadnud, mis sa teed. Aga teadsid ju, eks ole?”

„Mida...?” pobises Jenny.

Noor Jamie vaatas jahmunult oma isa poole, kes seisis nagu puuga pähe saanult ja vahtis Briannat.

„Ta püüdis mu ema tappa.” Briannal oli raskusi oma hääle kontrollimisega, see hüples ja värises, kuid ta sai sõnad vähemalt suust. „Püüdsid ju, oli nii? Ütlesid, et Geillis Duncan on haige ja kutsub teda enda juurde – sa teadsid, et ta läheb, ta läks alati haigete juurde, ta on arst! Sa teadsid, et Geilie Duncanit hakatakse nõidumise eest kinni võtma, ja kui mu ema oleks seal, siis võetakse ka tema kinni! Sa lootsid, et ta saadetakse tuleriidale ja sa saad ta endale – Jamie Fraseri.”

Laoghaire huuledki olid valged, nägu kivistunud. Isegi silmades ei olnud elu, need olid tühjad ja surnud nagu marmorkuulid.

„Ma tundsin selle naise kätt tema peal,” sosistas ta. „Meie voodis. See naine lamas meie vahel voodis, käsi tema peal, nii et ta unes krampi tõmbus ja teda hüüdis. Ta oli nõid. Ma teadsin seda algusest peale.”

Toas võttis maad vaikus, ainult tuli sahises ja aknast kostis mingi linnukese õrna laulu. Lõpuks ajas Hobart MacKenzie ennast liikvele, tuli õe juurde ja võttis tal käe alt kinni.

„Lähme nüüd ära, a leannan,” ütles ta vaikselt. „Ma saadan su ilusti koju.” Ta noogutas hüvastijätuks Ianile, kes vastas samaga ja lisas väikese žesti, milles oli nii kaastunnet kui kahetsust.

Laoghaire lasi vennal end vastu puiklemata ära viia, kuid uksel peatus ja pööras ringi. Brianna seisis liikumatult; talle tundus, et ta ei suudakski ennast liigutada, isegi kui tahaks.

„Kui sa oled Jamie Fraseri tütar,” ütles Laoghaire külmal selgel häälel, „ja sinu välimust arvestades võib see nii ollagi – siis tea seda. Su isa on valetaja ja hoorajääger, petis ja paheliste kirgede küüsis. Saagu teil koos tore olema.” Siis andis ta Hobartile järele – too sikutas teda käisest – ja uks langes ta järel kinni.

Briannat täitnud raev haihtus viivitamatult, ta nõjatus ettepoole ja toetas keharaskuse kätele, nii et kõva ja muhklik helmekee peo alla jäi. Tema juuksed olid lahti pääsenud ja tihe juuksesalk rippus tal näo ees.

„Jamie armastas teda endiselt,” sosistas Brianna samapalju endale kui teistele toasviibijatele. „Ta ei unustanud ema.”

„Muidugi ei unustanud ta teda.” Brianna avas silmad ja nägi vaksa kaugusel Iani piklikku nägu ning sõbralikke pruune silmi. Suur töömehekäsi, soe ja tugev, suurem isegi kui tema oma, pandi ta kätele.

„Ja meie ka mitte,” ütles Ian.

***

„Kas sa tõesti rohkem ei taha, nõbu Brianna?”

Noore Jamie naine Joan naeratas üle laua, tordilabidas kutsuvalt tohutu tikrikoogi jäänuste kohale tõstetud.

„Ei, suur tänu. Mulle ei lähe enam suutäitki sisse,” kostis Brianna ja naeratas vastu. „Ma olen kurguni täis!”

See pani Matthew’ ja tema väikevenna Henry valjult itsitama, aga vanaema lõikav pilk lõikas itsitamise kiirelt läbi. Ent laua ümber ringi vaadates nägi Brianna kõigi nägudel allasurutud naeru – täiskasvanutest kuni mudilasteni leidsid nähtavasti kõik, et see tema juhuslik repliik on pööraselt naljakas.

Asi ei olnud tema ketserlikus rõivastuses ega lihtsalt heameeles võõra üle, tundus Briannale – isegi kui see võõras oli keskmisest tavatum. Midagi oli veel, selle perekonna liikmeis vulises mingi rõõmuojake, nähtamatu, kuid tajutav nagu elektrivool.

Brianna taipas alles vähehaaval, milles asi; üks Iani märkus avas ta silmad.

„Me arvasime, et Jamie ei saagi lapsi.” Iani naeratus teiselt poolt lauda võinuks kamaka jääd sulatada. „Aga sa pole teda näinud, ega?”

Brianna raputas viimast suutäit alla neelates pead ja naeratas täis suule vaatamata vastu. Ah nõnda on lood, mõtles ta; nad olid rõõmsad mitte niivõrd tema kui Jamie pärast. Nad armastasid teda ja olid rõõmsad mitte iseenda, vaid tema pärast.

See arusaamine tõi Briannale pisarad silma. Laoghaire’i süüdistused, ehkki sõgedad, olid teda vapustanud ja talle oli suureks kergenduseks mõista, et kõigile neile inimestele, kes tundsid Jamie Fraserit hästi, ei olnud ta ei valelik ega salakaval mees, vaid tõepoolest see, kelleks Brianna ema teda pidas.

Pidades Brianna tundepuhangut ekslikult millegi kurkutõmbamiseks, kloppis noor Jamie talle abivalmilt seljale, nii et tüdrukule tõepoolest midagi kurku läks.

„Kas sa kirjutasid onu Jamiele, et kavatsed meie juurde tulla?” küsis ta, pööramata tähelepanu Brianna kõõksumisele ja punaseks tõmbunud näole.

„Ei,” kähistas viimane vastuseks. „Ma ei tea, kus ta on.”

Jenny kajakatiivana kaarduvad kulmud kerkisid kõrgemale.

„Ah jah, sa ütlesid, mul oli meelest läinud.”

„Kas te teate, kus ta praegu on? Tema ja ema?”

Brianna sirutas murelikult kaela, pühkides žaboolt leivapurukesi.

Jenny naeratas ja tõusis laua tagant.

„Jaa, tean ikka – enam-vähem. Kui sul on kõht täis, tule õige kaasa, lapsuke. Ma toon sulle ta viimase kirja näha.”

Brianna tõusis ja järgnes Jennyle, kuid ukse lähedal peatus järsult. Ta oli juba enne silmanurgast märganud elutoa seintel rippuvaid pilte, kuid tunnete ja sündmuste virrvarris ei olnud tal aega neid lähemalt silmitseda. Kuid nüüd köitis üks neist tema pilku.

Kaks punakuldse peaga, tõsise ja jäiga hoiakuga poisikest kiltides ja kuubedes, valgete särkide rüüsid helendamas suure musta koera taustal, kes istub kannatlikult nende kõrval ja on igavusest keele pikalt suust välja ajanud.

Vanem poiss on pikk ja kenade näojoontega, istub sirgelt ning uhkelt, pea kuklas, üks käsi puhkamas koera pea peal, teine kaitsvalt väikevenna õlal, kes seisab ta põlvede vahel.

Kuid Brianna vahtis nooremat. Poisi nägu oli ümar ja nöbininaline, põsed õrnad ja punased nagu õunad. Suured kergelt kaldus sinisilmad, mis vaatasid välja ebaloomulikult korralikult soetud küütlevate juuste alt. Poisi poos oli ametlik, 18. sajandi stiilis, kuid tema tahumatus ja jässakas kujus oli midagi, mis pani Brianna naeratama ning sundis teda sõrmeotsaga poisi nägu puudutama.

„Küll sa oled armas,” ütles ta vaikselt.

„Jamie oli armas laps, aga muuseas kangekaelne nagu sikk.” Jenny hääl kõlas nii lähedalt, et Brianna võpatas. „Peksa või riidle, ei mingit vahet; kui ta oli midagi pähe võtnud, siis selle juurde ta ka jäi. Tule, lähme, siin on veel üks pilt, mida sa vist näha tahad.”

Teine portree rippus trepimademe kohal ja vaatas tähelepanelikult aknast välja. Alt nägi Brianna üksnes kullatud raami ja selle peent nikerdust, mis oli veidras vastuolus maja ülejäänud raskepärase ning päevinäinud sisustusega. Maal meenutas talle muuseumieksponaati; näha seda kellegi kodus tundus kuidagi ühitamatu.

Kui ta Jenny sabas mademele jõudis, kadus maali pinnalt aknast langeva valguse läige ja portree seisis ta ees selgelt ning hästinähtavalt.

Brianna ahmis õhku ja tundis, kuidas ihukarvad käsivartel linaste särgikäiste all püsti tõusevad.

„Kas pole imeväärne, mis?” Jenny vaatas kord pilti, kord Briannat ja temagi näojoontes peegeldus midagi uhkuse ning ehmatuse vahepealset.

„Imeväärne!” nõustus Brianna neelatades.

„Saad nüüd aru, miks me su kohe ära tundsime,” jätkas ta tädi, katsudes hellalt nikerdatud puuraami.

„Jaa. Jaa, ma saan aru.”

„See on mu ema, eks ole. Sinu vanaema, Ellen MacKenzie.”

„Jah,” ütles Brianna. „Ma tean.” Nende sammudest lendu tõusnud tolmukübemed keerlesid laisalt aknast langevas pärastlõunases valgusvihus. Briannale tundus, nagu hõljuks ta reaalsuskütkeist vabana koos nendega.

Kahesaja aasta kaugusel käesolevast hetkest oli ta – või see alles tuleb? mõtles ta segaselt – seisnud selle pildi ees Rahvuslikus Portreegaleriis, salates kirglikult pildilt terendavat tõtt.

Ellen MacKenzie vaatas ta peale samamoodi kui siis; ta oli ikka pikakaelaline ja kuninglik, kaldus silmades värelemas huumorisäde, mis ei ulatanud õrna suuni. See ei olnud peegelpilt, kaugel sellest; Elleni otsaesine oli kõrgem ja kitsam kui Brianna oma ja lõug ümar, mitte teravaotsaline, ning nägu tervikuna kuidagi pehmem ja leebemate joontega.

Kuid sarnasus oli ilmne ja piisavalt silmatorkav, et jahmatada; tugevad põsesarnad ja heldelt punased juuksed langesid täpselt kokku. Ja portreteeritava kaelas rippus helmekee, kuldnaastud kevadpäikeses eredalt säramas.

„Kes selle maalis?” küsis Brianna viimaks, ehkki ta poleks tarvitsenud seda teha. Muuseumis oli töö autoriks märgitud „tundmatu”. Kuid olles näinud all kahe poisikese portreed, teadis Brianna juba vastust. See pilt siin oli algajalikum, tehtud varem – kuid need juuksed ja selle naha oli maalinud sama kunstnikukäsi.

„Ema ise,” kostis Jenny nukra uhkusega. „Ta oli joonistamises ja maalimises väga andekas. Sageli olen soovinud, et minulgi seda annet oleks.”

Brianna tundis, kuidas ta sõrmed tahtmatult kõverdusid ja illusioon, nagu hoiaks ta käes pintslit, oli nii selge, et ta võinuks vanduda, et tema pihk tundis sileda puu puudutust.

Siit see siis tuleb, mõtles ta vaikse võdina saatel ja üks pisike mosaiigikild tema minevikust langes peaaegu kuuldava klõksu saatel paika. Siit ma selle siis pärisin.

Frank Randall oli naljatanud, et tema ei oska isegi sirget joont joonistada; Claire ei suutnud midagi enamat. Kuid Brianna võis teha nii jooni kui kaari, kujutada valgust ja varju – ja nüüd teadis ta sedagi, kust see oskus.

Mis veel? mõtles ta äkki. Mida oli temas veel, mis oli kunagi kuulunud naisele pildil või tollele jonnakalt kaldus peaga poisile?

„Ned Gowan tõi selle mulle Leochist,” ütles Jenny aupaklikult pildiraami puudutades. „Ta päästis selle, kui inglased pärast ülestõusu lossi hävitasid.” Ta naeratas kergelt. „See Ned on meie perekonnale palju head teinud. Ta on tasandikumees Edinburghist, oma klanni tal ei ole, aga ta on MacKenzied oma klanniks võtnud – ja seda nüüdki, kui klanni enam ei ole.”

„Ei ole?” pahvatas Brianna. „Kas kõik on siis surnud?” Tema hääles kõlas selline õudus, et Jenny vaatas talle üllatunult otsa.

„Ei-ei. Ma ei mõelnud seda, sõbrake. Aga Leoch on läinud,” lisas ta vaiksemalt. „Ja viimased klannipealikud koos sellega – Colum ja tema vend Dougal... kes surid Stuartite eest.”

Brianna muidugi teadis seda, Claire oli talle rääkinud. Aga oli üllatav see ootamatu leinatunne, kurbus oma äsjaleitud veresugulaste pärast. Pingutusega neelas ta kurku tõusnud klombi alla ja läks Jenny järel trepist üles.

„Kas Leochi loss oli suur?” küsis ta. Tädi peatus, nõjatudes käsipuule.

„Ma ei tea,” vastas ta. Jenny heitis veel korra pilgu Elleni pildile, silmis midagi kahetsusetaolist. „Ma ei näinud seda – ja nüüd seda enam ei ole.”

***

Teise korruse magamistuppa sisenemine oli nagu veealusesse koopasse minek. Tuba oli väike, nagu kõik toad, madalate, aastate jooksul turbasuitsust mustaks tõmbunud laetaladega, kuid seinad olid puhtad ja valged ning tuba täitis rohekas lainetav valgus, mis voogas sisse kahest suurest aknast läbi õõtsuva kibuvitsakardina.

Siin-seal läigatas või helendas pehmes hämaruses mõni ese nagu kala vetesügavuses: kaminavaibal lebav värvitud nukk, mille oli sinna jätnud lapselaps, punutud korv, mulgustatud münt kaane külge ehteks seotud. Vaskküünlajalg laual, väike värvikirev maal lubivalgel seinal.

Jenny sammus otsejoones külgseina ääres seisva suure riidekapi juurde, ajas ennast kikivarvule ja tõi alla suure marokäännahaga kaetud, nurkadest kulunud kasti. Kui Jenny kastikaane üles lükkas, tabas Brianna pilk metalliläigatuse ja veel ühe ereda välgatuse, nagu oleks päikesekiir teemantidele langenud.

„Ole lahke.” Jenny tõmbas välja paksu kokkumurtud pataka määrdunud paberilehti, mis väljanägemise järgi olid palju rännanud ja mida oli palju loetud, ning ulatas Briannale. Kunagi olid need kinni pitseeritud; ühe lehe servas võis näha rasvast vahalaiku.

„Nad on Põhja-Carolina koloonias, aga nad elavad linnadest kaugel,” seletas Jenny. „Jamie kirjutab õhtuti, kui mahti saab, ja hoiab kõik tükid alles, kuni tal endal või Fergusel on Cross Creeki asja või siis juhtub mõni rändur läbi astuma, kes saab kirja ära viia. Talle see sobib, sest kirjutamine ei ole talle kerge – eriti sestsaadik, kui tal ükskord ammu kõik käeluud olid ära murtud.”

Briannale mõjus see möödaminnes pillatud märkus ehmatavalt, kuid tädi näost ei paistnud küll mingit täpsemat teadmist.

„Istu, lapseke.” Jenny viipas käega, lastes Briannal endal valida tabureti ja voodi vahel.

„Tänan,” pomises Brianna ja valis tabureti. Võib-olla Jenny siis ei teadnudki kogu tõde Jamiest ja Jack Randallist? Võimalus, et tema ise võib teada sellest mehest, keda ta isegi näinud ei ole, rohkem kui viimase lihane õde, oli kuidagi pelutav. Et neid mõtteid peast saada, avas ta kiiresti kirja.

Ta ette ilmusid mustad ja jõulised varesejalad. Brianna oli seda käekirja näinud – kõiki neid kokkusurutud, keerulisi tähti oma pikkade kaardus sabadega, kuid see oli olnud kahesaja aastane dokument, tint pruun ning luitunud, kirjutajat kammitsemas hoolikas järelemõtlemine ja ametlikkus. Siin aga oli Jamie end vabalt tundnud – kirjaread veeresid üle lehekülje ulja kritseldusena, ridade otsad joobnult kaardus. See ei olnud ilukiri, kuid see oli täiesti loetav.

Esmaspäeval, 19. septembril, Fraserimäel

Minu kallis Jenny!

Siin on kõik Hea Tervise juures ja heas meeleolus ning loodavad, et meie kirjaread leiavad sinu Kodus eest samasuguse Rõõmu ja Rahu.

Sinu poeg saadab sulle Kõige Südamlikumad Tervitused ja palub, et teda Meenutataks ka tema Isale, Vendadele ja Õdedele. Ta palub sul Matthew’le ja Henryle edasi öelda, et saadab neile Juurdelisatud Eseme, milleks on Okassea-nimelise looma Pealuu; selle looma nimi tuleb tema tohutu Pikkadest Okastest (ehkki ta pole üldsegi selle väikese Siililoomakese moodi, keda teie teate, vaid Palju Suurem ja elab Puude otsas, kus ta Maiustab mahlaste võrsetega). Ütle Matthew’le ja Henryle, et mina küll ei tea, miks ta Hambad oranžid on. Kahtlemata arvab loom ise, et nii on Ilus.

Juurde on lisatud ka üks väike Kingitus sinu jaoks; see Muster on tehtud nimetatud Okassea Okastest, mida Indiaanlased mitmesuguste Taimede mahlas värvivad ja siis Omapärasel Moel, nagu sa näed, mustriks seavad.

Claire on viimasel ajal tundnud suurt Huvi Vestlemise vastu – kui seda sõna saab kasutada Suhtlemise kohta, mis piirdub enamasti Žestide ja Grimassidega (ta nõuab, et ma rõhutaksin siinkohal, et tema ei tee Grimasse, mille peale mina vastan, et mina olen selles küsimuses Parem Otsustaja, kuna mina näen kõnealust Nägu, aga tema mitte) – Vestlemise vastu vana Indiaani naisega, kellest siin piirkonnas Ravitsejana kõrgelt Lugu peetakse ja kes on Andnud talle palju selliseid taimi. Selle tulemusel on tema sõrmed praegu Punased, mis minu meelest on Väga Ilus.

Teisipäev, 20.

september Olin täna pikalt Hõivatud parandustöödega sara kallal, kus me öisel ajal hoiame oma paari lehma, sigu jne, et kaitsta neid siinkandis arvukate Karude kallaletungide eest. Täna hommikul kempsu minnes täheldasin pori sees suurt Käpajälge, mis Järelemõõtmisel osutus mu enda Jalajälje pikkuseks. Kari oli rahutu ja Närvis, millist Seisundit ma neile Pahaks ei saanud panna.

Palun sind, ära tunne meie pärast mingisugust Muret. Siinsed Mustad Karud kardavad inimesi ega söanda läheneda isegi Üksikule Mehele. Pealegi on meie maja tugev ja ma olen Ianil keelanud pimedas Välja minna, kui ta pole kõvasti Relvastatud.

Mis Relvadesse puutub, siis on meie olukord palju Paremaks läinud. Fergus tõi High Pointist hea uut tüüpi Vintpüssi ja mitu suurepärast Nuga.

Lisaks keedupoti, mille Saabumist meie Tähistasime suure hulga maitsva Hautisega, mis koosnes Hirvelihast, metsas kasvavatest metsikutest Sibulatest, kuivatatud ubadest ja samuti suvel kuivatatud viljadest, mida nimetatakse Tomatiteks. Mitte keegi ei surnud sellest ega kellelgi meist ei tekitanud see hautis mingit Halba tunnet, nii et Claire’il on arvatavasti õigus, Tomatid ei ole Mürgised.

Kolmapäev, 21. september

Karu käis jälle. Leidsin Claire’i värskelt üles haritud aialapilt suuri Käpajälgi ja kraabitud Kohti. Loom nuumab ennast Talveuneks ja kahtlemata Otsib värske Mulla seest söögipoolist.

Viisin Emise Sahvrisse, sest ta hakkab varsti Poegima. Sellisest korraldusest ei olnud eriti vaimustatud ei Emis ega Claire, aga loom on väärtuslik ja läks mulle maksma kolm naela, mis ma härra Quillanile tema eest andsin.

Täna käis siin neli Indiaanlast. Nad on tuskaroorade suguharust. Olen neid mehi mitu Korda näinud ja minu meelest on nad ülimalt Armastusväärsed.

Metslastel oli kindel nõu küttida seda meie Karu ja ma tegin neile väikese Meelehea tubaka ning Noa näol, millest nad paistsid suurt Rõõmu tundvat.

Nad istusid suurema osa hommikupoolikust Maja räästa all, suitsetasid ja ajasid omavahel juttu, kuid siis enne keskpäeva läksid oma Jahiretkele. Ma usutlesin neid, et kuna karule näib Meie Seltskond Meeldivat, kas neil poleks siis targem jääda kuskile lähedale varitsema, Lootes, et loom tuleb maja juurde tagasi.

Mulle Teatati – kõige Armulikuma Üleolekuga, mida sõnade ja liigutuste abil edasi saab anda –, et Looma väljaheidete välimus näitab ilma vähimagi Kahtluseta, et ta on siit ümbrusest Lahkunud ja Ssuundunud mingil põhjusel lääne poole.

Mul ei tulnud Pähegi nii Kogenud jahimeestega vaidlema hakata, soovisin neile kivi kotti ja me jätsime südamlikult Jumalaga. Ma ei saanud nendega ühineda, sest kodus oli pakilisi Töid teha, aga Ian ja Rollo läksid nendega kaasa, nagu nad on seda varemgi teinud.

Laadisin oma uue Püssi ära ja panin Käepärast juhtumiks, kui meie sõprade arusaam Karu kavatsustest peaks osutuma Ekslikuks.

Neljapäev, 22. september

Öösel äratas mind Unest mingi Hirmus Hääl. See oli nagu hästi kõva Kraapimine, mis pani kõik seinapalgid värisema, ja sellega kaasnesid sellised Mütsud ja Möirged, et ma hüppasin paugupealt Voodist välja, olles kindel, et maja Kukub meile otsekohe Pähe.

Vaenlase lähedust tundnud Emis tormas läbi Sahvriukse – see, tuleb tunnistada, oli nõrgukene – ja puges Peitu meie Voodi alla, kisendades nii, et tahtis kõrvakuulmise ära võtta. Mõistsin, et Karu on Kohal, võtsin Püssi ja jooksin uksest välja.

Ehkki Öö oli natukene udune, näitas kuu siiski valgust ja ma nägin selgelt oma Vastase suurt musta kogu, mis oli ennast tagajalgadele ajanud ja seeläbi osutus peaaegu sama Pikaks ja (nagu ma rahutult märkasin) umbes kolm korda Jämedamaks kui Mina, ning ei olnud minust Kuigi Kaugel.

Tulistasin karu pihta, mispeale see ennast käpuli Kukutas ja hämmastava Kiirusega lähedalasuvasse Metsa Põgenes, kadudes enne, kui ma jõudsin uuesti Laadida ja tulistada.

Kui Valgeks läks, otsisin maapinnalt Verejälgi, kuid ei leidnud ühtki, mistõttu ma ei osanud arvata, kas mu Kuul tabas Sihtmärki või mitte. Majaseina kaunistab mitu pikka valget Kriipimisjälge, mis oleks tehtud nagu Tahumiskirve või Peitliga.

Pärast seda oli meil üksjagu Mässamist, et veenda Emist (ta on Valget Tõugu ja Aukartustäratava Suurusega, väga Jonnakas ja kaugeltki mitte ilma Hammasteta) lahkuma meie voodi alt ja pöörduma tagasi oma Pelgupaika sahvris. Ta ei tahtnud seda teha, aga lõpuks lasi ta ennast ära rääkida kahe asjaolu Koosmõjul: üks oli tema nina alt sahvrini looklev maisiterade rida, teine olin mina tema selja Taga, Jäme Luud Käes.

Esmaspäev, 26. september

Ian ja tema Sõbrad Punanahad jõudsid tagasi ja rääkisid, et nende Saakloom olla nende käest metsas ära lipsanud. Ma näitasin neile Küünejälgi Majaseinal, nad läksid Elevile ja hakkasid omavahel nii Kiiresti vadistama, et ma ei suutnud nende Juttu jälgida.

Üks meestest võttis kaelaehte küljest suure kihva ja kinkis piduliku Tseremoonia saatel mulle, öeldes, et selle järgi tunneb Karu-vaim mind ära ja sel viisil kaitseb Kihv mind häda eest. Võtsin Anni Surmtõsiselt vastu ja seejärel oli mul kohustus talle tükk Meekärge vastu kinkida, et kõik oleks tehtud sündsal viisil.

Meekärje tõi Claire ja kuna tal on selliste Asjade peale alati silma, märkas ta, et üks meestest on Haige, silmad hallid, köhib ja on uimase Näoga. Claire ütles ka, et tal on Palavik, ehkki seda pole alati pealt näha. Kuna mees oli Kaaslastega koos lahkumiseks liiga haige, panime ta aita välivoodile.

Emis võttis kätte ja Poegis sahvris Ohjeldamatult. Ta sai kaksteist põrsast, kõik on terved ja kõigil on väga Hea Isu, Jumal tänatud. Meie enda Söögiisu jääb aga praegu natuke rahuldamata, sest Emis ründab raevukalt igaüht, kes sahvri ukse lahti teeb, ruigab ja Kiristab vihaselt Hambaid. Mulle anti õhtusöögiks üks muna ja teatati, et rohkem ei saa senikaua, kuni olen mõelnud välja Lahenduse sellele Probleemile.

Laupäev, 1. oktoober

Suur Üllatus. Saabus kaks Külalist...

„On ikka metsik paik.”

Brianna tõstis võpatades pilgu. Jenny osutas peanoogutusega kirjale, silmad Briannal.

„Metslased ja karud ja okassead ja kes kõik. See on üks väike hütt, kus nad kõik elavad, kirjutas Jamie. Ja täitsa üksi kaugel mägedes. See peab üks metsik paik olema küll.” Ta vaatas Briannat veidi murelikult. „Aga sa ikkagi tahad ju minna?”

Brianna taipas äkki, et Jenny kardab, et ta ei lähe; et mõte teekonna pikkusele ja sihtkoha metsikusele hirmutab ta ära. Too hütt mägedes oli paberil seisvate varesejalgade kaudu tema jaoks äkki tegelikuks muutunud – kuid kaugeltki mitte nii tegelikuks kui mees, kes need kirjutas.

„Ma lähen,” kinnitas ta oma tädile. „Esimesel võimalusel.”

Jenny nägu rahunes.

„Oh, väga hea,” ütles ta. Ta sirutas käe välja ja näitas Briannale väikest nahktaskut, mida kaunistas mustadest ja erinevates varjundites punastest okasseaokastest tehtud ornament, millesse oli kontrastiks jäetud ka mõni loomulikku halli värvi okas.

„See oli see kink, mis ta mulle saatis.”

Brianna võttis tasku ja imetles keerukat mustrit ning hirvenaha pehmust.

„See on väga ilus.”

„Ilus neh.” Jenny pööras selja ja tegi, nagu oleks tal tarvis korrastada raamaturiiulil seisvaid nipsasju. Brianna jõudis just uuesti lugemist alustada, kui Jenny teda ootamatult kõnetas.

„Kas sa jääd natukeseks siia?”

Brianna tõstis ehmunult pilgu.

„Jään siia?”

„Kasvõi päevaks-paariks,” ütles Jenny ja pööras ringi, nii et selja tagant aknast langev valgus ta ümber helenduse tekitas ja näo tumedaks varjutas.

„Ma tean, et sa kibeled minema,” ütles ta, „aga ma tahaksin sinuga enne natuke rääkida.”

Brianna vaatas talle segaduses otsa, aga ei osanud neist kahvatutest ja korrapärastest näojoontest ning nii väga ta enda omi meenutavatest kaldus silmadest midagi välja lugeda.

„Jaa,” vastas ta aeglaselt. „Muidugi jään.”

Jenny suunurk muigas. Ta juuksed olid süsimustad valgete triipudega nagu harakal.

„Väga hea,” ütles ta tasakesi. Ta vaatas oma vennatütart ja naeratus ta suul venis laiemaks. „Heldene jumal, küll sa oled mu venna moodi!”

***

Jäänud üksi, võttis Brianna taas kirja, luges algusosa uuesti üle ja lasi vaiksel toal enda ümbert hajuda, sedamööda kuidas Jamie Fraser ta sõrmede vahel aina elavamaks muutus ja tema hääl Brianna vaimukõrvas juba nii selgelt kõlas, nagu seisnuks ta otse tema ees, aknast voogav päikesevalgus punaseid juukseid kuldamas.

Laupäev, 1. oktoober

Suur Üllatus. Saabus kaks Külalist Cross Creekist. Ma usun, et sulle tuleb meelde, kuidas ma rääkisin Lord John Greyst, kellega tutvusin Ardsmuiris. Aga ma pole sulle Rääkinud, et olen teda kohanud ka pärast seda, see oli Jamaical, kus ta oli Kuberner.

Ta on vist küll viimane Inimene, keda võiks oodata selles Kauges Kolkas, mis on nii Kaugel igasugusest Tsivilisatsioonist, rääkimata siis kõigist neist Luksuslikest Kabinettidest ja uhkest Pudi-padist, millega ta on Harjunud. Muidugi mõista olime meie tema ilmumisest oma ukse taha Üliväga Hämmastunud, kuigi võtsime ta otsekohe väga Südamlikult vastu.

Pean kurvastusega ütlema, et Sündmus, mis ta siia tõi, on Kahetsusväärne. Tema naine, kes asus Inglismaalt teele koos pojaga, jäi teel Haigeks ja Suri, kui nad olid Ookeanil. Kartes, et Troopilised Aurud on Poisile sama Ohtlikud kui Emale, otsustas lord John, et poiss peab minema Virginiasse, kus lord Johni perekonnal on Märkimisväärseid Maavaldusi, ja otsustas ka, et viib Poisi isiklikult sinna, kuna ta nägi, et laps on Ema kaotusest sügavas Masenduses.

Ma Väljendasin oma Üllatust ja ühtlasi Tänulikkust, et nad võtsid vaevaks teha oma Teekonnal nii suur haak siia meie Kaugesse Majakesse, kuid tema Lordlik Kõrgus lõi käega ja ütles, et ta tahtiski Poisile näidata neid Kolooniaid lähemalt, et too mõistaks, kui Rikas ja Eripalgeline on see maa. Poiss põleb Soovist kohtuda Punanahkadega – meenutades mulle selles suhtes, milline oli Ian mitte kaua aega tagasi.