Читать книгу Sügistrummid 2 - Диана Гэблдон - Страница 8

20. juuni 1971

Jaanilaupäeva õhtuti on Šotimaal nii, et päike ja kuu on korraga taevas. Suvine pööripäev, Litha püha, Alban Eilir. Peaaegu kesköö, valgus oli hämar ja piimvalge, kuid sellegipoolest valgus.

Ta tajus kive ammu enne nende nägemist. Claire’il ja Geillisel oli õigus, mõtles ta, kuupäev luges. Varasematel kordadel olid kivid olnud pelutavad, kuid vait. Nüüd võis ta neid kuulda; mitte kõrvadega, vaid nahaga – mingi vaikne sumisev hääl, mis meenutas torupillide undamist.

Nad tulid üle mäeharja ja peatusid kolmekümne jala kaugusel ringist. Tõusva kuu all laius pime ja salapärane org. Roger kuulis, kuidas tema kõrval sügavalt sisse hingati ja taipas, et Fiona on tõsiselt hirmul.

„Kuule, sa ei pea siin olema,” ütles ta tüdrukule. „Kui kardad, mine parem alla, küll ma hakkama saan.”

„Loll, ega ma siis enda pärast karda,” pomises too ja surus rusikas käed sügavamale taskutesse. Siis pöördus ta kõrvale, lasi pea kummargile nagu väike pull ja silmitses teerada. „Lähme siis.”

Lepavõsa Rogeri õla lähedal kahises ja soojadest riietest hoolimata läbis ta keha külm kahtlusevabin. Korraga tundus ta riietus naeruväärsena; see koosnes pikahõlmalisest mantlist, paksust villasest vestist, samasugustest pükstest ja kootud sokkidest. Kolledžis tehakse näitemängu, oli ta need rõivad õmmelnud rätsepale öelnud.

„Lollil on ikka õigus,” ümises Roger omaette.

Fiona astus esimesena ringi; ta ei lubanud Rogeril ei järele tulla ega pealt vaadata. Kuulekalt keeras mees selja, et tüdruk võiks teha, mis tal vähegi plaanis oli. Fional oli kilest poekott, mis ilmselt sisaldas tseremooniaks vajalikke asju. Roger oli talt küsinud, mis kotis on, kuid tüdruk oli vaid napilt vastanud, et see pole Rogeri asi. Tüdruk on peaaegu sama närvis kui mina, mõtles Roger.

Undamine häiris teda. See ei kostnud ta kõrvus, vaid kehas – naha all, luudes. See pani ta käsivarte ja jalgade pikad luud plõnisema nagu pingul keeled, kipitas veres ja tekitas tahtmise ennast pidevalt sügada. Fiona ei kuulnud seda; Roger oli seda küsinud, et olla kindel tüdruku ohutuses, enne kui lubas tal ennast aidata.

Roger lootis südamest, et tal on õigus – et ainult need, kes kivide häält kuulevad, võivad neist läbi minna. Ta poleks endale iial andestanud, kui Fionaga oleks midagi juhtunud – ehkki too oli talle meelde tuletanud, et on tulepühade aegu siin kiviringis viibinud korduvalt, ilma et midagi halba oleks juhtunud. Roger heitis salamisi pilgu üle õla, nägi lõhenenud kivi jalamil väikest tulukest ja keeras pea kiiresti tagasi.

Fiona laulis vaikselt kõrgel häälel. Sõnadest Roger aru ei saanud. Kõik ülejäänud ajarändurid, keda ta teadis, olid olnud naised. Kas see tõesti toimib tema peal?

Võib toimida, mõtles ta. Kui kivide läbimise võime on päritav – umbes nagu võime ajada keel torusse või värvipimedus –, siis miks mitte? Claire oli seda teinud ja Brianna oli seda teinud. Brianna oli Claire’i tütar. Roger teadis peale nende ainult üht ajarändurit, see oli nõid Geillis – ja Roger oli tema järeltulija.

Ta trampis jalgu ja raputas ennast nagu kärbseid peletav hobune, püüdes vabaneda undamisest. Jumal küll, see oli nagu sipelgapesas istumine! Kas Fiona laul tegi asja hullemaks või oli see ainult tema ettekujutus?

Ta hõõrus kipitsuse vähendamiseks rinnaesist ja ta käsi puudutas ema medaljoni, mille Roger oli kaasa võtnud talismanina ja granaatkivi pärast. Ta olid Geillise oletuste suhtes omad kahtlused – näiteks ei kavatsenud ta proovida vereohvrit, ehkki Fiona näis omalt poolt välja käivat tule –, kuid lõpuks ei tee vääriskivid kurja, ja kui neist on abi, siis... Jeerum, kas Fiona ei võiks natuke kiiremini teha? Roger väänles ja tõmbles oma riiete sees, püüdes pääseda välja mitte üksnes rõivastest, vaid ka nahast.

Püüdes mõtteid mujale viia, patsutas ta uuesti oma põuetaskut, kus asus medaljon. Kui see mõjub... kui ta saaks... see mõte oli talle tulnud alles äsja, kui kiviringi kätketud võimalus oli küpsenud tegelikuks plaaniks. Aga kui see oleks võimalik... Roger katsus väikest ümmargust eset ja Jerry MacKenzie nägu ilmus hämaralt tema vaimusilma ette.

Brianna oli läinud oma isa otsima. Kas tema ei võiks teha sedasama? Jumal küll, Fiona! Ta tegi asja hullemaks; Rogeri lõualuud valutasid ja nahk tulitas. Ta raputas ägedalt pead, kuid jättis peapööritust tundes järele; kolju liitekohad hakanuks otsekui lahti hargnema.

Siis äkki oli Fiona tema juures, väike kogu, kes haaras tal käest, ütles midagi ärevalt ja juhatas ta kiviringi. Roger ei kuulnud teda – hääl ta sisemuses oli palju hullem, nüüd oli see jõudnud talle kõrvadesse, pähe, tumestanud ta pilgu ja ajanud selgroolülide vahele tulised orad.

Hambaid kiristades tõrjus Rogeri pilk undava pimeduse niikauaks tagasi, et ta pilk jõuaks peatuda Fiona ümaral hirmunud näol.

Roger kummardus kiirelt ja suudles Fionat otse suule.

„Ära Erniele ütle,” sõnas ta, pöördus ära ja kõndis kivi vahelt läbi.

***

Suvetuul tõi temani nõrga lõhna; see oli põlemise lõhn. Ta pööras pead, ninasõõrmed puhevil, et lõhna allikat leida. Seal. Lähedasel künkaharjal lõi lõkkele ja kogus jõudu leek, loitis jaanituli.

Pea kohal särasid poolenisti pilvede taha peitunud tähed. Rogeril polnud tahtmist ei liigutada ega mõelda. Ta lamas kehatult taeva embuses, ta vaim uitas vabalt, peegeldades tähevalgust nagu kalamehe klaasist õngekork, mis õõtsub lainetel. Teda ümbritses vaikne meloodiline ümin – kaugete tähtede sireenilaul, millele seltsis kohvilõhn.

Sellesse rahuseisundisse imbus ähmane arusaam, et midagi on valesti. Taju torkis vaimu, tekitades väikseid, kuid valusaid segadusesädemeid. Roger püüdis seda tunnet alla suruda ja tähevalguses edasi hulpida, kuid seesama vastuhakk tõi ta päriselt ärkvele. Ühtäkki oli tal jälle keha, ja see tegi valu.

„ROGER!” karjus tähehääl talle kõrva ja ta võpatas. Kõrvetav valu sööstis läbi rinna ja ta surus käe haavale. Keegi haaras tal randmest ja tõmbas käe ära, kuid enne jõudis ta tajuda oma rinnal midagi märga ja midagi tuhaselt pehmet. Verejooks?

„Oh, sa hakkad ärkama, jumal tänatud! Jaa, jaa, tubli poiss! Pole viga, eks?” Seda rääkis pilv, mitte täht. Roger pilgutas segaduses silmi ja pilv moondus Fiona pea ümarjooneliseks tumedaks siluetiks taeva taustal. Roger ajas end võpatades üles; see oli pigem tõmblus, kui teadlik liigutus.

Tema keha oli kõvasti kannatada saanud. Ta tundis ennast kohutavalt halvasti ja teda ajas hulluks tappev kohvi- ja kõrbenud liha lõhn, mis tahtis ta ninasõõrmeid ära kõrvetada. Roger ajas end neljakäpukile, oksendas ja vajus siis murule maha. Muru oli niiske ja jahedus paitas ta kõrbenud nägu.

Fiona käed olid ta peal, paitasid ja pühkisid nägu ning suud.

„Kuidas sinuga on?” küsis naine vist küll sajandat korda, nagu Roger mõistis. Sel korral suutis ta piisavalt palju jõudu kokku võtta, et vastata.

„Korras,” sosistas ta. „Korras. Aga miks...?”

Fiona kõigutas edasi-tagasi pead, pühkides poolest taevast tähed.

„Ma ei tea. Sa läksid – sa olid juba läinud – ja siis korraga lahvatas tuli, sina lamasid ringi keskel ja su mantel põles. Pidin selle kustutama termospudeliga.”

See tähendab kohviga, mis seletas ühtlasi märga tunnet Rogeri rinnal. Viimane tõstis kobava käe ja seekord lasi Fiona sel sündida. Rogeri märjal rinnaesisel oli umbes kolmetollise läbimõõduga põlenud laik. Rind oli kärsanud ja ta võis läbi augu katsuda villide kentsakat polsterdatud tuimust, sellal kui puuriv valu rinnus laiali valgus. Ema medaljon on haihtunud.

„Mis juhtus, Roks?” küsis Fiona ta kohale kummardades, nägu hämaras, kuid siiski nähtav; Roger võis eristada ta palgeil peeni pisarajälgi. See, mida mees oli pidanud jaanituleks, oli tegelikult Fiona küünal, millest nüüd oli jäänud vaid pooletolline jupp. Jumal küll, kui kaua ta siis meelemärkuseta oli?

„Ma...” Roger kavatses öelda, et ta ei tea, kuid vaikis. „Las ma mõtlen natuke, eks?” Ta toetas pea põlvedele, hingates sisse märja rohu ja kõrbenud riide lõhna.

Ta keskendus hingamisele, lasi sel tagasi tulla. Tegelikult polnud tal vajagi mõelda – kõik oli selgelt ta peas olemas. Aga kuidas selliseid asju kirjeldada? Ta ei näinud midagi – ja ometi oli ta silme ees olnud tema isa kujutis. Ei häält ega puudutust – kuid ometi ta kuulis ja tundis teda. Näis, nagu talitaks keha omapead ja tõlgiks üleloomulikke ajafenomene tajude keelde.

Roger tõstis pea põlvedelt, hingas sügavalt sisse ja tuli aeglaselt oma kehasse tagasi.

„Ma mõtlesin oma isale,” ütles ta. „Kui ma läbi kivi astusin, mõtlesin parajasti just sellele, et kui see peaks toimima, siis kas ma saan minna tagasi tema aega ja ta üles otsida? Ja ma... sain.”

„Sa said? Oma isa juurde? Kas ta oli nagu viirastus või mismoodi?” Roger pigem tundis kui nägi, kuidas Fiona žestiga kurje vaime eemale peletab.

„Ei. Mitte päris. Ma... ma ei oska seletada, Fiona. Aga ma kohtusin temaga ja tundsin ta ära.” Rahutunne ei olnud temast lahkunud; see hõljus vaikselt võbisedes kuskil kuklasagarates. „Ja siis toimus... midagi plahvatusetaolist, teisiti ma seda kirjeldada ei oska. Miski lõi mind siia.” Ta puudutas sõrmedega kõrbenud kohta oma rinnal. „Löök paiskas mu... välja, ja rohkem ma ei mäleta, kuni ärkasin.” Ta puudutas õrnalt tüdruku põske. „Tänan, Fii, saa päästsid mu põlemisest.”

„Ah, mis me sellest,” ütles tüdruk ja lõi kärsitult käega. Siis kükitas ta Rogeri kõrvale ja hõõrus mõtlikult lõuga.

„Tead mis ma mõtlen, Roks – mis ta seal oma raamatus kirjutas, mingist kaitsest, kui sul on vääriskivid kaasas. Selles su ema medaljonis olid väikesed teemandid, eks?” Kuulsin, kuidas ta neelatas. „Võib-olla... võib-olla kui sul seda poleks olnud... siis sa võib-olla poleks ellu jäänud. Ta kirjutas inimestest, kes ei jäänud. Nad olid kõrbenud – ja sinu kõrvetusekoht on just seal, kus oli medaljon.”

„Jah. See võib nii olla tõesti.” Roger hakkas end üha rohkem iseendana tundma. Ta heitis Fionale uudishimuliku pilgu.

„Sa ütled alati „tema”. Miks sa kunagi ta nime ei kasuta?”

Fiona pööras pead, et talle otsa vaadata, ja koidutuul hõljutas tüdruku lokke. Oli juba küllalt valge, nii et Roger võis selgelt näha ta nägu ja näoilmet, mis oli segadusseajavalt otsekohene.

„Nimepidi hüütakse kedagi ainult siis, kui soovitakse teda kohale kutsuda,” vastas Fiona. „Kindlasti sa tead seda, endal isa kirikuõpetaja?”

Ihukarvad Rogeri käsivartel ajasid end särgi- ja mantlikäise raskusest hoolimata püsti.

„Jutt jumala õige,” ütles ta, püüdes seda teha naljatoonil, mis tal täiesti ebaõnnestus. „Ma just ei hüüdnud oma isa, aga võib-olla... Doktor Randall rääkis, et ta mõtles oma abikaasale, kui tagasi tuli.”

Fiona noogutas, kulm kortsus. Roger nägi selgelt ta nägu ja taipas ehmatusega, et läheb aina valgemaks. Päike oli kohe tõusmas, idataevas helendas veiklevalt nagu lõhekala soomused.

„Issand, hommik on peaaegu käes! Ma pean minema!”

„Minema?” Fiona silmad läksid õudusest pärani. „Ega sa ometi uuesti ei proovi?”

„Proovin küll. Ma pean.” Rogeri suu oli purukuiv ja ta kahetses, et Fiona oli kogu kohvi tema kustutamiseks ära kasutanud. Ta surus alla õõnsustunde kõhus ja ajas end jalule. Tema põlved olid nõrgad, kuid ta suutis kõndida.

„Oled sa hull, Roks? Sa saad kindla peale surma!”

Roger raputas pead, silmad kõrget lõhkist kivi puurimas.

„Ei,” vastas ta, lootes, et tal on õigus. „Ei, ma tean, mis valesti läks. Teine kord enam ei lähe.”

„Sa ei saa seda kindlalt teada!”

„Saan küll.” Ta võttis Fiona käe oma varrukalt ja hoidis pihkude vahel; see oli väike ja külm. Ta naeratas tüdrukule, ehkki ta nägu oli kummaliselt tuim. „Loodan, et Ernie pole veel koju tulnud; ta saadaks politsei sind otsima. Parem mine kiiresti tagasi.”

Fiona kehitas läbematult õlgu.

„Aah, mis, ta on nõbu Neiliga kalal ja ei tule enne kui teisipäeval. Aga mis sa sellega öelda tahad, et teine kord enam nii ei lähe – miks ei lähe?”

Seda oli raskem seletada kui kõike ülejäänut. Kuid ta oli Fionale nii palju tänu võlgu, et pidi vähemalt üritama.

„Ma ütlesin, et mõtlesin oma isale, eks, aga ma mõtlesin sellele, mis ma temast teadsin – piltidele, kus ta on lenduriülikonnas või koos mu emaga. Konks on selles, et... ma olin siis juba sündinud. Taipad?” Rogeri pilk otsis Fiona väikest ümmargust nägu ja ta nägi, kuidas tüdruk asjast aru saades aeglaselt silmi pilgutas. Fiona ohkas kergelt ja selles oli nii hirmu kui imestust.

„Sa ei kohanud ainult oma isa, eks ole?” küsis ta vaikselt.

Roger raputas sõnatult pead. Ei pilti, heli, lõhna ega puudutust. Kujutist, mille abil kirjeldada kohtumist iseendaga, polnud olemaski.

„Ma pean minema,” kordas ta vaikselt ja pigistas tüdruku kätte. „Fiona, ma ei jõua sind ära tänada.”

Fiona põrnitses talle hetke otsa, pehme alahuul ette lükatud ja silmad sätendamas. Siis tõmbus ta eemale, keeras kihlasõrmuse sõrmest ja pistis talle pihku.

„See on väike kivi, aga päris teemant,” ütles ta. „Võib-olla aitab.”

„Ma ei saa seda võtta!” Roger sirutas käe, et sõrmust tagasi anda, kuid Fiona astus sammu tagasi ja peitis käed selja taha.

„Ära muretse, see on kindlustatud,” ütles ta. „Ernie on suur kindlustaja.” Ta püüdis naeratada, ehkki pisarad olid hakanud mööda ta põski alla voolama. „Mina ka.”

Kõik oli öeldud. Roger pani sõrmuse mantli küljetaskusse ja heitis pilgu lõhenenud kivile, mille tumedail külgedel hakkasid koiduvalguses juba tasapisi sätendama vilgukivi- ja kvartsitükid. Ta kuulis endiselt undamist, kuid nüüd meenutas see pigem südamelööke – see tulnuks nüüd justkui ta seest.

Sõnu rohkem ei tehtud ja polnud vajagi. Ta puudutas jumalagajätuks korra õrnalt veel Fiona nägu ja sammus kergelt kõikudes kivi poole. Ning sisenes lõhesse.

Fiona ei kuulnud midagi, kuid jaanipäeva vaikses, puhtas õhus väreles ühe nime kaja.

Ta ootas tükk aega, kuni päike hakkas kivi ülemisele otsale paistma.

„Slan leat, a charaid cho`ir,” lausus ta vaikselt. „Õnn kaasa, kallis sõber.” Siis läks ta pikkamisi ja tagasi vaatamata mäest alla.