Читать книгу Tulevikufüüsika - Dr Michio Kaku - Страница 13

Miks ei läinud need ennustused täide? Ma oletan, et inimesed lükkasid need edusammud tagasi selle tõttu, mida nimetan koopainimese printsiibiks. Geneetilised ja fossiilsed tõendid viitavad, et täpselt meie moodi tänapäevased inimesed tekkisid Aafrikas üle 100 000 aasta tagasi, kuid puuduvad tõendid, et meie aju ja isiksus oleks sestsaadik palju muutunud. Kui vaatleksime sellest ajajärgust inimest, siis näeksime, et ta on anatoomiliselt meiega identne: pese ta puhtaks, aja habe ära, pane selga kolmeosaline ülikond, vii Wall Streetile kõndima ja ta oleks füüsiliselt kõigist teistest eristamatu. Seega ka meie tahtmised, unelmad, iseloom ja ihad ei ole 100 000 jooksul palju muutunud. Mõtleme tõenäoliselt endiselt samamoodi nagu meie kauged esivanemad (ent tänapäeval on meie käsutuses tuuma-, keemia- ja bioloogiarelvad.)

Jutu tuum on: millal iganes tekib konflikt tänapäevase tehnoloogia ja meie primitiivsete esivanemate ihade vahel, võidavad iga kord need primitiivsed ihad. See on koopainimese printsiip.

Näiteks nõudis koopainimene alati „tõendit tapmise kohta“. Ei piisanud kelkimisest, et käeulatuses oli suur saakloom, kes napilt pääses. Värske jahisaak peos oli alati eelistatud juttudele loomast, kes pääses minema. Samal moel soovime elektroonilistest failidest teha kindlaid koopiaid. Meis on instinktiivne umbusk arvutiekraanil hõljuvate elektronide vastu, seega kipume e-kirju ja aruandeid välja trükkima, ka siis, kui see pole vajalik. Seepärast pole paberiteta kontor teoks saanud ja õigupoolest toodame pabereid rohkemgi kui enne.

Samal moel on inimkond kogu aeg eelistanud näost-näkku kohtumisi. See võimaldab teistega sidet luua, aga ka lugeda välja teise inimese varjatud tundeid. Seepärast pole inimesteta linn teoks saanud. Näiteks: iga ülemus tahab oma töötajate kohta võimalikult palju teada saada. Seda on võrgus keeruline teha, kuid näost-näkku kohtumisel saab ülemus jälgida kehakeelt ja koguda väärtuslikku, mitteteadlikku teavet. Inimest vahetult vaadeldes ei teki mitte ainult lähedasem side, vaid saame jälgida ka kehakeele peensusi, mis võimaldab paremini mõista teise mõtteid ja tundeid. Seda seetõttu, et tuhandeid aastaid enne keele väljaarendamist kasutasid meie ahvilaadsed eellased oma mõtete ja tunnete edasiandmiseks peaaegu ainult kehakeelt.

Sel põhjusel pole küberturism jalgu alla saanud. Üks asi on näha Taj Mahali pilti, kuid teine omada õigust kiidelda, et seda on oma silmaga nähtud. Samal moel on üks asi kuulata lemmikmuusiku plaati, kuid teine kogeda äkilist erutust teda kontserdil näost-näkku kohates, ümbritsetuna kõigest sellest kärast ja sagimisest. See tähendab, et kuigi saame alla laadida elutruid pilte oma lemmiketendusest või -kuulsusest, ei ole miski võrreldav sama tüki laval nägemise või näitleja osatäitmise vahetu nägemisega. Fännid näevad palju vaeva, et hankida oma lemmikkuulsuse autogrammiga pilti või kontserdipiletit, kuigi pildi saaksid nad internetist tasuta alla laadida.

Kui tuli raadio ning sündis filmikunst, siis arvasid paljud, et teater sureb. Kui tuli televisioon, siis ennustati, et kaob raadio ning kinod pannakse kinni. Tegelikkuses elame kõigi nende meediumite segus. Sellest näeme, et üks meedium ei hävita kunagi eelnevat, vaid eksisteerib sellega kõrvuti. Pidevalt muutub vaid segu koostis ja meediumite vahekord selles. See, kes suudab täpselt ennustada meediumite vahekorda tulevikus, saab väga rikkaks.

Selle põhjuseks on meie muistsete esivanemate tahe näha alati kõike vahetult ja ise, mitte tugineda täielikult kuuldustele ja kirjeldustele. Metsas ellujäämiseks oli oluline, et saaks tugineda otsestele füüsilistele tõenditele, mitte kuulujuttudele. Ka sajandi pärast on meil olemas teatrietendused ja ajame ikka taga kuulsusi, sest see on meie kauge mineviku iidne pärand.

Lisaks oleme pärit kiskjatest, kes pidasid jahti. Seega armastame vaadata teisi ja veedame teinekord tunde teleri ees, lõputult jälgides teiste inimeste veiderdamist, kuid läheme kohe närvi, kui tunneme, et teised vaatavad meid. Õigupoolest on teadlased välja arvutanud, et läheme kergelt närvi, kui keegi võõras vahib meid umbes neli sekundit. Pärast kümmet sekundit ärritume ja muutume vaenulikuks. See on põhjus, miks pilditelefon (mis on nüüd internetis võimalik), oli selline läbikukkumine. Pealegi, kes tahaks enne netti minekut hakata juukseid kammima?

Ja tänapäeval on võimalik osaleda võrgukursustel. Kuid ülikoolid on tudengitest kummis. Vahetu silmast silma kohtumine professoritega, kes pööravad sulle individuaalset tähelepanu ja vastavad su küsimustele, on endiselt võrgukursustest eelistatum. Ja ülikoolist saadud kraad on töökohale kandideerides võrgudiplomist kaalukam.

Seega käib pidev võistlus kõrgtehnoloogia ja vahetu kokkupuute vahel^[1.], st telerit vaadates toolis istumise ning käe sirutamise ja meid ümbritsevate asjade puudutamise vahel. Selles võistluses soovime mõlemat. Sellepärast on meil küberruumi ja tehistegelikkuse ajastul alles teatrietendused, rokk-kontserdid, paber ja turism. Kuid kui meile pakutakse meie lemmikmuusiku tasuta pilti või pileteid tema kontserdile, valime pikemalt mõtlemata piletid.

See on koopainimese printsiip – eelistame saada mõlemat, kuid valiku puhul valime vahetu kokkupuute nagu meie koopainimestest esivanemad. Kuid sellel printsiibil on ka otsene tagajärg. Kui teadlased interneti 1960. aastatel lõid, valitses laialdaselt uskumus, et see areneb hariduse, teaduse ja progressi foorumiks. Pettumusega näeme, et peatselt mandus see hoopis piiranguteta Metsikuks Lääneks. Tegelikult oli seda oodata. Koopainimese printsiibist võime teha järelduse, et kui soovid ennustada tulevikuinimeste sotsiaalseid suhteid, kujutle lihtsalt meie suhteid 100 000 aasta eest ja korruta miljardiga. See tähendab, et kõrgelt hinnatakse klatši, suhtevõrgustike loomist ja meelelahutust. Hõimus oli üksteise kohta juttude kiire levitamine oluline, eriti jutud juhtide ja eeskujude kohta. Need, kes olid „ringist väljas“, ei jäänud tihtilugu ellu ega andnud oma geene edasi. Tänapäeval näeme sama asja, kui vaatame seda tohutut hulka klatšiajakirju kuulsustest – näeme kuulsusekeskse kultuuri esilekerkimist. Ainus erinevus tänapäeval on, et massimeedia on kogu seda kõmu tohutult võimendanud ja see suudab nüüd sekundi murdosa jooksul teha Maale mitu ringi peale.

Samuti tabas paljusid analüütikuid ootamatult sotsiaalvõrgustike veebikülgede tohutu vohamine, mis tegi noortest titenäoga ettevõtjatest pea üleöö miljardärid, ent seegi on näide samast printsiibist. Meie evolutsioonilise ajaloo jooksul on suurte sotsiaalsete suhtlusvõrgustike ülalpidajad saanud tugineda ressursside ja nõuannete osas samadele asjadele, mis olid metsas ellujäämiseks vajalikud.

Ja viimaks, meelelahutus kasvab plahvatuslikult edasi. Teinekord ei meeldi meile seda tunnistada, kuid meie kultuuri domineeriv osa põhineb meelelahutusel. Pärast jahti lõõgastusid meie esivanemad teineteise seltsis ja lahutasid üksteise meelt. See oli oluline mitte ainult sidemete tugevdamise jaoks, vaid ka staatuse kehtestamiseks hõimus. Pole juhuslik, et tants ja laul, mis on meelelahutuse lahutamatu osa, on olulised ka loomariigis, näitamaks vastassugupoolele oma kõlblikkust. Kui isaslinnud laulavad ilusaid, keerukaid meloodiaid või sooritavad veidraid paaritumisrituaal, on selle peamine eesmärk näidata vastassugupoolele, et nad on terved, füüsiliselt vormis ja edasikandmist väärivate geenidega.

Ja kunsti loomine ei olnud ainult nauding, vaid mängis ka tähtsat rolli meie aju evolutsioonis, sest aju töötleb enamikku informatsioonist sümbolistlikult.

Seega, kui me just geneetiliselt oma põhiolemust ei muuda, võime eeldada, et meelelahutuse, tabloidiklatši ja sotsiaalvõrgustike jõud tulevikus kasvab, mitte ei kahane.