Читать книгу Tulevikufüüsika - Dr Michio Kaku - Страница 17

Tänapäeval saame internetiga suhelda arvutite ja mobiiltelefonide abil. Kuid tulevikus hakkab internet olema kõikjal, meie seinaekraanides, mööblis, reklaamtahvlites ja isegi meie prillides ja kontaktläätsedes. Kui pilgutame silmi, ühendume võrku.

On mitu viisi, kuidas internetti läätsega ühendada. Pildi saab kuvada prillilt otse meie silma võrkkestale. (Näiteks saab mikrolaseriga saata pildi otse läbi silmaläätse meie võrkkestale. Või saab selle kontaktläätsele projitseerida, kasutades seda ekraanina. Või saab selle kinnitada prilliraamide külge, just nagu väikese kullassepa luubi. Prillidesse vaadates näeme internetti just kui kinoekraanil.) Seejärel saame käsitseda pihuseadet, mis arvutit juhtmevaba ühenduse vahendusel kontrollib. Võime ka kujutise juhtimiseks liigutada lihtsalt näppu õhus, sest arvuti tunneb liikuvate sõrmede asendid ära.

Alates 1991. aastast on Washingtoni ülikooli teadlased näiteks töötanud virtuaalse võrkkestakuvari (virtual retinal display, VRD) täiustamise kallal, milles punane, roheline ja sinine laser kiirgavad otse võrkkestale. 120-kraadise nägemisvälja ja 1600x1200 pikslise resolutsiooniga kuvar suudab tekitada särava, tõetruu pildi, mis on võrreldav kinos nähtavaga. Pilti saab tekitada, kasutades kiivrit või prille.

1990. aastatel oli mul võimalus neid internetiprille proovida. Tegu oli varase versiooniga, mille olid loonud MITi (Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi) meedialabori teadlased. Need nägid välja tavaliste prillidena, kui välja arvata pisike lisand, umbes poole tolli pikkune silindriline lääts, mis oli kinnitatud prilliläätse parempoolse nurga külge. Läbi nende prillide oli võimalik vaadata tavapärasel moel. Kuid prillidele koputamise järel laskus pisike lääts mu silma ette. Sinna piiludes nägin selgelt tervet arvutiekraani. Pilt oli pisut väiksem kui tavaline arvutiekraan, kuid olin üllatunud pildi selgusest, just nagu oleks ekraan mulle otse näkku vahtinud. Siis võtsin väikese, umbes mobiiltelefoni suuruse nuppudega seadme. Nuppe vajutades sain suunata kursori liikumist ekraanil ja isegi kirjutada juhiseid.

Järgmine variant on lasta internet kuvada otse meie kontaktläätsele, siirates plastikusse kiibi ja vedelkristallekraani. Barak A. Parviz ja tema töörühm Seattle’is asuvas Washingtoni ülikoolis rajavad vundamenti interneti kontaktläätsele, töötades välja prototüüpe, mis võivad lõpuks muuta internetti pääsemise viisi. Tema ennustab, et üks selle tehnoloogia kohene rakendus oleks abiks suhkruhaigetele glükoositaseme reguleerimisel. Läätse kaudu saavad nad oma keha seisundi muutumise kohta kohese näidu. Aga see on alles algus. Ta ennustab päeva, mil saame internetist oma kontaktläätsesse alla laadida mistahes filmi, laulu, veebilehe või infokillu. Saame oma läätsesse täieliku koduse meelelahutussüsteemi ja saame end rahulikult välja sirutades nautida täispikki filme. Saame seda kasutada ka liikuva kodukontorina, ühendudes läätse kaudu otse tööarvutiga ja käsitsedes silme ees sähvivaid faile. Rannas lesides saame silmapilgutuse abil alustada telekonverentsi kontoriga.

Lisades neisse internetiprillidesse veidi mustrituvastustarkvara, hakkavad need ka objekte ja isegi inimeste nägusid ära tundma. Juba suudavad mõned tarkvaraprogrammid eelprogrammeeritud nägusid ära tunda rohkem kui 90-protsendilise täpsusega. Vestluse ajal võib silme eest läbi käia mitte ainult nimi, vaid ka vestluskaaslase elulugu. See lõpetab piinlikkustunde, kui põrkate kokku kellegagi, keda teate koosolekult, kuid kelle nime ei mäleta. See võib täita tähtsat rolli ka kokteilipeol, kus on palju võõraid, mõned neist väga tähtsad isikud, kuid sa ei tea, kes nad on. Tulevikus oled suuteline juba vestluse ajal võõraid tuvastama ja nende tausta teada saama. (See sarnaneb veidi sellega, kuidas filmis „Terminaator“ nähakse maailma läbi robotsilmade.)

See võib muuta haridussüsteemi. Tulevikus saavad lõpueksamit sooritavad õpilased vaikselt kontaktläätse abil internetist küsimustele vastuseid otsida. See võib tekitada ilmse probleemi õpetajatele, kes tihti tuginevad pelgale pähetuupimisele. See tähendab, et õpetajad peavad selle asemel hakkama rõhutama mõtlemis- ja arutlemisvõimet.

Su prilliraamides võib lisaks olla tilluke videokaamera, nii et saad ümbritsevat filmida ja siis kaadrid otse internetis eetrisse anda. See tähendab, et inimesed kogu maailmas saavad sinuga samaaegselt jagada su elamusi. Mida iganes sa vaatad, saavad ka tuhanded teised seda näha. Lapsevanemad teavad, mida nende lapsed teevad. Armsamad võivad lahus olles elamusi jagada. Kontserdikülastajad saavad oma elevust jagada fännidega üle maailma. Inspektorid saavad külastada kaugelasuvaid tehaseid ja kuvada otsepildi otse ülemuse kontaktläätsele. (Või teeb üks abikaasa sisseoste, samal ajal kui teine kommenteerib, mida osta.)

Parviz on juba suutnud kiipi vähendada nii, et selle saab panna kontaktläätse polümeerkile vahele. Tal on õnnestunud panna kontaktläätse sisse LED (valgusdiood) ja ta töötab nüüd kaheksa korda kaheksarealise LEDimaatriksi kallal. Tema kontaktläätse saab juhtida traadita ühenduse abil. „Need komponendid sisaldavad viimaks sadu LEDe, mis tekitavad silma ees kujundeid, nagu sõnad, graafikud ja fotod. Suur osa riistvarast on poolläbipaistev, nii et kandja saab ümbruskonnas navigeerida ilma millegi otsa põrkamata või suunda kaotamata,“ väidab ta. Tema lõppeesmärk, mis on veel aastate kaugusel, on luua kontaktlääts 3600 piksliga, millest ükski ei oleks üle 10 mikromeetri suur.

Interneti kontaktläätse üks eelis on selle nõnda väike energiatarve, vaid mõni miljondik vatti, seega on see oma energiavajaduselt väga tõhus ega tühjenda patareid. Teine eelis on see, et silm ja nägemisnärv on mõnes mõttes inimaju otsesed pikendused, seega saame otsepääsu inimajju ilma vajaduseta siirata elektroode. Silm ja nägemisnärv kannavad õigupoolest teavet kiiremini kui ülikiire internetiühendus. Seega pakub interneti kontaktlääts ilmselt kõige tõhusama ja kiirema juurdepääsu elusale ajule.

Nagu internetiprillide puhul, on ka kontaktläätse abil pildi silma kuvamiseks olemas mitu võimalust. LED saab tekitada täpi või valguspiksli, kuid selleks, et see otse võrkkestale fokuseeruks, tuleb lisada täiendav mikrolääts. Lõplik pilt näib siis hõljuvat sinust umbes 60 sentimeetri kaugusel. Üks võimalikke variante, mida Parviz kaalub edasi arendada, on mikrolaserite kasutamine silma võrkkestale üliteravate piltide saatmiseks. Kasutades sama tehnoloogiat nagu kiibitööstus tillukeste transistorite väljalõikamiseks, saab söövitada ka samas mõõdus imeväikseid lasereid ning valmistada seega maailma väikseimaid lasereid. Seda tehnoloogiat kasutades on põhimõtteliselt võimalikud umbes saja aatomi suurused laserid. Nagu transistorite puhul, on mõeldav pakkida sõrmeküüne suurusele kiibile miljoneid lasereid.