Читать книгу Tulevikufüüsika - Dr Michio Kaku - Страница 8

Kaks lapsepõlveaegset kogemust aitasid minust teha inimese, kes ma praegu olen, need sütitasid kaks kirge, mis on määratlenud kogu mu elu.

Kõigepealt, kui olin kaheksane, mäletan ühel päeval kõiki õpetajaid sumisemas värske uudise peale, et äsja suri üks suur teadlane. Samal õhtul levitasid ajalehed fotot tema kontorist, kus laual lebas lõpetamata käsikiri. Pildiallkiri ütles, et meie aja suurim teadlane ei jõudnud oma suurimat tähtteost lõpetada. Küsisin endalt, mis võiks olla nii raske, et nõnda suur teadlane ei suutnud seda lahendada? Mis võis ometi olla nii keeruline ja nõnda tähtis?

Minu jaoks sai see viimaks köitvamaks kui mistahes mõrvamüsteerium, huvipakkuvamaks kui mistahes seiklusjutt. Ma pidin teada saama, mis selles lõpetamata käsikirjas peitus. Hiljem sain teada, et teadlase nimi oli Albert Einstein ja lõpetamata käsikirja sisuks oli „kõigeteooria” (theory of everything) loomine, ehk püüd luua ainult pöidlapikkust võrrandit, mis avaks universumi saladused ja võimaldaks n-ö „tabada Jumala mõttelaadi”.

Aga teine määrav lapsepõlvekogemus pärineb laupäevahommikuste telesaadete vaatamisest, eriti mõjutas Flash Gordoni sari. Igal nädalal olin ninapidi teleekraani ette kleebitud. Maagilisel kombel viidi mind kosmosetulnukate, tähelaevade, laserpüssilahingute, veealuste linnade ja koletiste salapärasesse maailma. Olin konksu otsas. See oli mu esimene kokkupuude tulevikumaailmaga. Sestsaadik olen lapseliku imetlusega mõtisklenud tuleviku üle.

Kuid pärast kõigi episoodide nägemist hakkasin teatud asjadest aru saama. Esmalt hakkasin mõistma, et kuigi Flash sai kogu tunnustuse endale, oli see teadlane, dr Zarkov, kes sarja tegelikult sisukaks tegi. See oli teadlane, kes leiutas rakettlaeva, nähtamatuse kilbi, taevalinna jõujaama jne. Ilma teadlaseta ei ole tulevikku. Nägusad ja kenad võivad pälvida küll ühiskonna imetluse, kuid kõik imepärased tulevikuleiutised on sündinud laboris rügava tähelepandamatu ja anonüümse teadlase töö tulemusel.

Hiljem keskkoolis käies otsustasin käia nende suurte teadlaste jälgedes ja panna saadud õppetunnid proovile. Tahtsin olla osaline selles suures revolutsioonis, mille kohta teadsin, et see muudab maailma. Otsustasin ehitada aatomipurustaja. Küsisin emalt luba ehitada garaaži 2,3 miljoni elektronvoldine osakeste kiirendi. Ta oli pisut jahmunud, kuid andis loa. Siis läksin Westinghouse’i ja Varian Associatesi juurde [USA tehnoloogiafirmad – tõlk.], hankisin 180 kilogrammi trafoterast, 35 kilomeetrit vasktraati ja panin ema garaažis kokku beetatron-kiirendi.

Enne seda olin valmistanud tugeva magnetväljaga pilvekambri ja pildistanud selles antiaine jälgi. Kuid antiaine pildistamisest mulle ei piisanud. Minu uus eesmärk oli tekitada antiaine kiir. Aatomipurustaja magnetpoolid tekitasid edukalt tohutu, 10 000 gausi tugevuse magnetvälja (see on Maa magnetväljast umbes 20 000 korda tugevam ja on põhimõtteliselt piisav, et hammastest plommid välja kiskuda). Seade neelas energiat kuus kilovatti, ammutades iga viimse grammi majas leiduvast võimsusest. Masinat sisse lülitades lasin tihti majas välja kõik korgid. (Mu vaene ema mõtles ilmselt, et miks ei võiks ka tema poeg mängida jalgpalli.)

Seega on kogu elu jooksul mind köitnud kaks kirge, soov mõista kõiki universumi füüsikalisi seadusi ühe koherentse teooria raames ja soov näha tulevikku. Viimaks hakkasin aru saama, et need kaks kirge õigupoolest täiendavad teineteist. Tuleviku mõistmise võti on looduse alusseaduste tundmaõppimine ja seejärel nende rakendamine leiutisteks, masinateks ja raviviisideks, mis kujundavad meie tsivilisatsiooni ümber kaugesse tulevikku ulatuvalt.

Avastasin, et on tehtud palju katseid tulevikku ennustada, mitmed neist üpris kasulikud ja läbinägelikud. Kuid nende autoriteks on enamasti ajaloolased, sotsioloogid, ulmekirjanikud ja „futuristid”, st kõrvalseisjad, kes ennustavad teadusmaailmas toimuvat, ilma et neil endil oleks otseseid ja vahetuid teaduslikke teadmisi. Teadlased, asjaosalised, kes tegelevad laborites tuleviku loomisega, on jällegi läbimurrete saavutamisega liiga hõivatud, et avalikkusele tuleviku kohta raamatuid kirjutada.

Seetõttu on see raamat teistsugune. Loodetavasti annab see raamat asjaosalise nägemuse, millised imepärased avastused meid tulevikus ootavad, ja pakub kõige usutavama ja usaldusväärsema vaate 2100. aasta maailmale. Loomulikult on tuleviku ennustamine võimatu. Tunnen, et parim, mida teha saab, on pugeda nende teadlaste mõtetesse, kes tegutsevad teaduse eesliinil ja teevad tuleviku leiutamise talupojatööd. Just nemad loovad seadmeid, leiutisi ja teraapiaid, mis kujundavad tsivilisatsiooni põhjalikult ümber. See raamat on nende lugu. Mul on olnud võimalus istuda selle suure revolutsiooni jälgimisel esireas, olles üleriiklike tele- ja raadiokanalite jaoks intervjueerinud rohkem kui 300 maailma tippteadlast, mõtlejat ja unistajat. Olen nende laboritesse viinud televisiooni võttegruppe ja filminud meie tulevikku muutvate tähelepanuväärsete seadmete prototüüpe. On olnud haruldane au juhtida teadussaateid telekanalites BBC, Discovery Channel ja Science Channel, tutvustades märkimisväärseid leiutisi ja avastusi neilt visionääridelt, kes julgevad luua tulevikku. Omades vabadust tegeleda teadustööga stringiteooria vallas ja jälgida pealt seda sajandit muutvat eesliiniteadust, tunnen, et mul on üks kõige ihaldusväärsemaid ameteid teaduses. See on täitunud lapsepõlveunelm.

See raamat erineb mu eelnevatest. Oma raamatutes „Beyond Einstein“ („Peale Einsteini“), „Hyperspace“ (Hüperruum“) ja „Parallel Worlds“ („Paralleelmaailmad“) olen tutvustanud värskeid, revolutsioonilisi tuuli, mis puhuvad mu enda valdkonnas, teoreetilises füüsikas, ja mis avavad uusi võimalusi universumi mõistmiseks. Raamatus „Physics of the Impossible“ („Võimatute asjade füüsika“) arutlesin, kuidas viimase aja füüsikaavastused võivad teha teoks ulmekirjanduse ka kõige rikkalikuma kujutlusvõimega loodud plaanid.

See raamat sarnaneb kõige rohkem mu raamatuga „Visions“ („Visioonid“), kus käsitlesin teaduse arengut lähikümnenditel. Näen rahuldusega, et paljude tolles raamatus tehtud ennustuste elluviimine käib plaanikohaselt. Mu raamatu täpsus on suurel määral sõltunud nende paljude tulevikku loovate teadlaste tarkusest ja ettenägemisvõimest, keda ma intervjueerisin.

Kuid käesolev raamat vaatleb tulevikku palju suurejoonelisemal ja laiahaardelisemal moel, käsitledes tehnoloogiaid, mis võivad küpseks saada nende saja aasta jooksul, mis määravad inimkonna saatuse. Sellest, kuidas me järgmise saja aasta probleemide ja võimalustega toime tuleme, oleneb lõpuks kogu inimsoo kulgemissuund.