Читать книгу Tulevikufüüsika - Dr Michio Kaku - Страница 9

Tuleviku ennustamine järgmiseks mõneks aastaks, rääkimata siis sajandist, on heidutav ülesanne. Siiski on see ülesanne, mis kannustab meid unistama tehnoloogiatest, mis võiksid tulevikus muuta inimkonna saatust.

1863. aastal võttis suur romaanikirjanik Jules Verne ette oma ilmselt kõige ambitsioonikama teema: järgmise saja aasta jooksul toimuva ennustamise. Ta kirjutas prohvetliku romaani pealkirjaga „Pariis kahekümnendal sajandil“, kus pani tulevase sajandi ennustamiseks mängu kogu oma ääretu ande. Õnnetuseks jäi käsikiri avaldamata ja kadus aegade hämarusse, kuni tema lapselapselaps selle juhuslikult leidis ühest seifist, kuhu see peaaegu 130 aastat tagasi hoiule oli pandud. Kui ta lõpuks taipas, millise aarde ta leidnud on, korraldas ta selle avaldamise 1994. aastal ning teosest sai menuk.

Toona, 1863. aastal valitsesid veel feodaalimpeeriumid, mille eesotsas olid kuningad ja keisrid ning kus vaesunud talupojad tegid kontimurdvat tööd, rügades põldudel. Ameerika Ühendriigid olid haaratud hävitavasse kodusõtta, mis peaaegu lõhestas riigi pooleks, ning aurumasin alles hakkas maailma põhjalikult muutma. Kuid samal aastal ennustas Verne, et 1960. aasta Pariisis on klaasist pilvelõhkujad, kliimaseadmed, televisioon, liftid, kiirrongid, bensiinimootoriga autod, faksid ja isegi midagi internetisarnast. Hirmutava täpsusega maalis Verne tänapäevase Pariisi elukorraldust.

See polnud juhuslik tabamus, sest vaid mõni aasta hiljem tegi ta veel ühe tähelepanuväärse ennustuse. 1865. aastal kirjutas ta romaani „Maalt Kuule“, milles nägi ette detaile kuuraketist, mis viis rohkem kui sada aastat hiljem, aastal 1969 viimaks meie astronaudid Kuu peale. Mitu tema ennustust olid hämmastamapanevalt täpsed: ta ennustas kosmosekapsli suurust mõneprotsendilise täpsusega, stardipaika Floridas Canaverali neeme lähistel, missioonil osalevate astronautide arvu, reisi kestust, seda, et astronaudid kogevad kaaluta olekut, ja seda, et kuurakett plartsatab ookeani. (Ainus suur viga oli püssirohu kasutamine raketikütuse asemel, et astronaudid Kuule lennutada. Kuid vedelkütusega raketid leiutati alles 70 aastat hiljem.)

Kuidas suutis Jules Verne saja aasta pärast saabuvat tulevikku sellise rabava täpsusega ennustada? Tema biograafid on märkinud, et kuigi Verne ise ei olnud teadlane, püüdis ta pidevalt teadlaste tähelepanu, pinnides nende tulevikuvisioone. Ta koondas oma aja suured teadusavastused mahukasse arhiivi. Verne taipas teistest paremini, et teadus on mootor, mis raputab tsivilisatsiooni alusmüüre, viies selle uude, ootamatute imede ja imetegude sajandisse. Ta mõistis teaduse väge ühiskonna põhjalikus muutmises ja see oli tema visiooni ja läbinägelike taipamiste võtmetegur.

Teine suur tehnoloogiaprohvet oli Leonardo da Vinci, maalija, mõtleja ja visionäär. 15. sajandi lõpus suutis ta joonistada ilusaid ja täpseid diagramme masinatest, mis hakkasid tulevikus taevast täitma. Ta joonistas arvukalt visandeid langevarjudest, helikopteritest, deltaplaanidest ja isegi lennukitest. Tähelepanuväärsel kombel oleks suur osa tema leiutistest olnud lennuvõimelised. (Tema lennumasinad oleksid siiski lendutõusmiseks vajanud veel üht komponenti: vähemalt ühehobujõulist mootorit, millesugust ei loodud aga enne järgnevat 400 aastat).

Samavõrra imetlusväärne on, et da Vinci visandas mehaanilise arvutusmasina joonise, mis oli oma ajast umbes 150 aastat ees. 1967. aastal analüüsiti uuesti üht valesse kohta sattunud da Vinci käsikirja, leides sellest 13 hammasrattaga arvutusmasina idee. Kui üht neist vändast pöörata, hakkasid liitmismasina sees olevad hammasrattad järjekorras pöörama, sooritades aritmeetilisi tehteid. (Seade tehti 1968. aastal ka päriselt valmis ja see töötas.)

Lisaks avastati 1950. aastatel veel üks da Vinci käsikiri, mis sisaldas roboti visandit. Da Vinci roboti skeem kujutas Saksa-Itaalia raudrüüd kandvat sõdalast, kes suutis istuli tõusta, liigutada käsi, kaela ja lõuga. Ka see tehti seejärel valmis ja leiti töötavat.

Nagu Jules Verne, nii sai ka da Vinci läbinägelikke aimdusi tuleviku kohta, konsulteerides käputäie oma aja edumeelsete mõtlejatega. Ta kuulus väikesesse sõpruskonda, kes oli innovatsiooni eesliinil. Lisaks oli da Vinci alati hõivatud eksperimenteerimise, ehitamise ja mudelite visandamisega, mis on kõigi nende inimeste peamine tunnus, kes soovivad oma mõtteid tegelikkuseks vormida.

Arvestades Verne’i ja da Vinci sügavaid prohvetlikke aimdusi, esitame selles raamatus küsimuse: kas on võimalik ette näha 2100. aasta maailma? See on meie ees seisev ülesanne. Ja järgides Verne’i ja da Vinci traditsiooni, jälgime selles raamatus juhtivaid teadlasi, kes valmistavad prototüüpe tehnoloogiatest, mis muudavad meie tulevikku. See raamat ei ole ilukirjandusteos, Hollywoodi stsenaristi ülekuumenenud kujutlusvõime vili. See raamat tugineb usaldusväärsele teadusele ja katsetele, mida tehakse praegu üle maailma paljudes suurtes laborites.

Kõigi nende tehnoloogiate prototüübid on juba olemas. Nagu William Gibson, raamatu „Neuromant“ („Neuromancer“) ja sõna „küberruum“ autor kunagi ütles: „Tulevik on juba kohal. See on vaid ebaühtlaselt jaotunud.“

Ennustamine, milline on maailm aastal 2100, on heidutav ülesanne, kuna me elame põhjalike teadusmurrangute ajastul, mil avastuste tempo aina kiireneb, mitte ei aeglustu. Viimaste aastakümnetega on kogutud rohkem teaduslikke teadmisi kui kogu varasema inimajaloo jooksul kokku. Ja 2100. aastaks jõuab see teadmiste hulk veel mitmekordistuda.

Kuid ilmselt parim viis tajuda saja aasta pärast saabuva tuleviku ennustamise määratut keerukust, on meenutada maailma aastal 1900 ja tuletada meelde, kuidas elasid meie vanavanemad ja sugulased.

Ajakirjanik Mark Sullivan palub meil ette kujutada aastal 1900 ajalehte lugevat inimest:

„Oma 1900. aasta 1. jaanuari ajalehenumbrist ei leidnud ameeriklane sõna „raadio“, sest see saabus alles kahekümne aasta pärast; ega ka sõna „film“, sest ka see jäi tulevikku; ega ka „sohvrit“, sest autod olid alles algelised ning neid nimetati „hobuseta vankriteks“. /.../ Ei eksisteerinud sõna „lendur“ /.../ Põlluharijad polnud kuulnud traktoritest ega pankurid Föderaalreservi süsteemist. Kaupmehed ei olnud kuulnud ketipoodidest ega „iseteenindusest“, meremehed bensiinimootoritest. Külateedel võis endiselt näha härjarakendeid /.../ Millegi vedamiseks olid üldlevinud hobused või muulad /.../ Oli aeg, kus valitses sepatöö.“

Et mõista, kui keeruline on ennustada järgneval sajandil toimuvat, meenutagem seda olukorda, kui raske oli aastal 1900 ette ennustada, mis võiks toimuda 2000. aastal. Näiteks kui 1893. aastal paluti Chicago maailmanäituse raames 74 tuntud isikul ennustada, kuidas näeb välja elu järgmise saja aasta jooksul, siis osutus läbivaks veaks teaduse arenemiskiiruse alahindamine. Näiteks ennustasid paljud täpselt, et ühel päeval on meil transatlantilised õhulaevaliinid, kuid nende ennustuse kohaselt lennati õhupallidega. Senaator John J. Ingalls ütles: „Kodaniku jaoks saab oma dirižaabli ettekutsumine sama tavaliseks, kui praegu kaariku või saabaste tellimine.“ Ei osatud ennustada ka autode tulekut. Postiteenistuse ülem John Wanamaker nentis, et ka saja aasta pärast veetakse USAs posti ringi tõldade ja hobustega.

See teaduse ja innovatsiooni alahindamine ulatus isegi patendiametisse. 1899. aastal ütles USA Patendiameti ülem Charles H. Duell: „Kõik, mida on võimalik leiutada, on juba leiutatud.“

Teinekord alahindavad eksperdid seda, mis toimub nende oma valdkonnas nende endi nina all. 1927. aastal, tummfilmide ajastul tähendas filmikompanii Warner Brothers asutaja Harry M. Warner: „Kes, pagan, tahab kuulda näitlejaid kõnelemas?“

Ja IBMi juhatuse esimees Thomas Watson ütles 1943. aastal: „Ma arvan, et maailmas on turgu umbes viiele arvutile.“

See teaduslike avastuste väe alahindamine ulatus isegi auväärse NY Timesi veergudele. (1903. aastal, vaid nädal enne seda, kui vennad Wrightid õnnestunult Põhja-Carolinas Kitty Hawkis oma lennukiga õhku tõusid, teatas Times, et lennumasinad on ajaraisk. 1920. aastal kritiseeris Times raketiteadlast Robert Goddard‘i, nimetades tema tööd nonsensiks, kuna raketid ei suuda vaakumis liikuda. Timesi tuleb tunnustada, sest 49 aastat hiljem, kui Apollo 11 astronaudid Kuule laskusid, avaldas Times veaparanduse: „Nüüd on lõplikult kindlaks tehtud, et rakett suudab vaakumis liikuda. Times palub vabandust ekslike seisukohtade avaldamise eest.“)

Siit tulenev õppetund on see, et tuleviku vastu panustamine on väga ohtlik. Kui mõned erandid kõrvale jätta, on tulevikuennustustes alati alahinnatud tehnoloogilise progressi kiirust. Kuuleme ikka ja jälle, et ajalugu kirjutavad optimistid, mitte pessimistid. Nagu president Dwight Eisenhower kord ütles: „Pessimism pole võitnud ühtegi sõda.“

Näeme sedagi, kuidas on teadusavastuste tempot alahinnanud ulmekirjanikud. Vaadates 1960. aastate telesarja „Star Trek“ kordusi, märkame, et suur osa sellest „23. sajandi tehnoloogiast“ on juba olemas. Tol ajal hämmastasid televaatajaid mobiiltelefonid, kantavad arvutid, kõnelevad masinad ja kirjutusmasinad, mis suutsid ise kõne üles tähendada. Ometi kõik need tehnoloogiad on praegu olemas. Varsti saavad meil olema ka versioonid universaalsest tõlkurist, mis suudab kõne ajal keelte vahel kiiresti tõlkida, ja ka „trikorderid“, millega haigusi distantsilt diagnoosida. (Kui välja arvata teleportimise seade ja warp-ajam, on suur osa sellest 23. sajandi teadusest juba olemas.)

Arvestades neid silmatorkavaid vigu, mida inimesed on tuleviku alahindamisel teinud, kuidas saame oma ennustused rajada kindlamale teaduslikule alusele?