Читать книгу Edasi. Sügis 2021 - Edasi - Страница 10

Peter Pedak:

Eesti kooli rituaalid

HARIDUS

Üks Eesti kooli endastmõistetavus on aktused: 1. septembril, enne jõule, vabariigi aastapäeva eel ja kooliaasta lõpus. Ehkki lavastuslikult väga eri-nevad, on sellised kontsertetendused õpilaste elu loomulik osa. Nii mõneski riigis on seda laadi tseremooniatest “demokratiseerimise” käigus loobu-tud. Sõna “aktus” on isegi raske ühe-mõtteliselt tõlkida. Peale selle torkab välismaalasele haruldusena silma, et Eestis toovad lapsed aasta alguses ja lõpus õpetajale lilli. See kena komme on üle elanud mitu riigikorda. Ehk ei olegi õpetaja positsioon ühiskonnas nii nõrk, kui talle väsimushetkedel tundub? Tund algab klassis endiselt püstitõusmisega – õpetaja ja õpilaste vastastikuse tervitusega, mis teki-tab piiri töö ja puhkuse vahele. Igal koolil on veel hulk omi traditsioone – olgu selleks matkad, võistlused, peod, teatri- või kontserdikülastused, hea-tegevus, puude istutamine kooliaeda või muu. Tähtis on nende ettevõtmiste korduvus ja see, et midagi tehakse eri vanuseastmetega koos. Muidugi on vajalikud ka ühekordsed üllatavad aktsioonid, aga Eesti kooli aurat on aidanud hoida just teatav harjumus-pärase pidulikkuse taotlus.

Oma kaasaega on raske iseloomus-tada. Kui Saint-Exupéryle tundus, et rituaalid on unustatud ja inime-sed kihutavad teadmata suunas, siis mida peaksime arvama praegu? Kül-lap tahaks öelda, et Saint-Exupéry elas kuldajastul ja asjad on käest ära läinud nüüd... Nii erilise aja tunnista-jaks ei tasu end küll pidada, kuid ilm-selt oleme ühel meelel, et liiga rahu-likuks ei ole elu ka muutunud. Üks kooli läbiv ülesanne võikski seega olla rahmeldamist tasakaalustada: luua lastele aastast aastasse korduvate ühisürituste ja käitumismustrite abil turvatunnet.

Uue õppeaasta künnisel võib aimata taastärkavat võbelust, haigus- ja surmahirmu. Loodan, et klassi- ja koolikaaslaste ühisüritused ei jää siiski ajalooliseks nähtuseks. Kool on eeskätt inimeste kokkusaamise koht, mitte teadmiste ladu, kust võib kauba kulleriga koju tellida. Koolis ei saa väga kaua paremaid aegu oodata. Lap-sed kasvavad suureks. Nende koos-olemise aeg läheb mööda.

Igal koolil on hulk traditsioone. Tähtis on nende ettevõtmiste korduvus ja see, et midagi tehakse eri vanuseastmetega koos.

Tahame uskuda, et Eesti kool on kui mitte maailma, siis vähe-malt Euroopa parim. Teata-vasti toidavad seda uskumust “rikaste riikide klubi”, OECD aruanded PISA testide kohta. Kui reisimine enne pandeemiat veel vaba oli, sõideti igast ilmakaarest meile külla spunki otsima ja uurima, milles peitub siinse kooli eripära ja õpilaste heade tule-muste saladus. Enamasti pakkusid poliitikud ja teadlased vastuseks, et kõige olulisem on olnud üle aegade kestev hariduse väärtustamine – usume, et õppimine loob eeldused paremaks eluks; nii õpetajad kui ka õpilased on valmis tegema rohkem tööd, kui neilt nõutakse. Teiseks toe-tab riik korraga nii ühtlustamist (õpi-laste võrdseid võimalusi elukohast ja vanemate rahakotist sõltumata) kui ka omapära (riiklikku sundi on vähe ja koolide autonoomia lubab

PETER PEDAK on Prantsuse Lütseumi direktor.

neil õppetööga katsetada). Maailma mastaabis torkavad silma ka tasuta õppematerjalid ja koolitoit. Kõige selle kõrval tõstaksin esile, et Eesti kooli toidavad ja turgutavad rituaalid.

Paljudele on küllap tuttav, kuidas kirjeldab seda nähtust Antoine de Saint-Exupéry. “Oleks hea, kui tulek-sid iga päev samal ajal. Kui tuled näi-teks pärastlõunal kell neli, siis hakkan end juba kella kolmest saati õnnelikuna tundma. Iga minutiga tunnen end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muu-tun juba rahutuks ja murelikuks – nii avastangi, mis õnn väärt on! Aga kui sa tuled ükskõik millal, siis ma ei tea, mis kella ajal oma südant ette valmistada… Rituaale on vaja,” ütles rebane väike-sele printsile. “Mis see rituaal on?” küsis too vastu. “Ka see on üks unusta-tud asi,” vastas rebane. “Rituaal on see, mis teeb ühe päeva teistest erinevaks, ühe tunni teistest erinevaks…”

FOTO: Shutterstock

10

EDASI. Nr 10, sügis 2021