Читать книгу Edasi. Sügis 2021 - Edasi - Страница 7

Kuhu minna, mida teha

Üks eriline osa vaimuliku tööst on eesõigus vaadata inimeste silmadesse nende elu pühi-mail hetkil. Need on pruutpaaride sil-mad, julged ja selged või liigutuspisa-raist looritatud, kui nad valmistuvad ütlema oma jah-sõna. Need on täis-kasvanud, olgu noored, keskealised või juba kõrgemas vanuses, kes on tul-nud ristimisele ja leeriõnnistamisele, et öelda oma jah Jumalale. Need on kuldpulmapaarid, kes lausuvad altari ees oma jah-sõna üheskoos, teineteist käe alt toetades, mõnikord koguni istudes. Neis jaatustes on usaldust ja tänu, neis on rõõmu ja lootust ning kil-luke imestust – me tohime siin seista ning pühitseda seda silmapilku!

Need jah-sõnad on kaalutletud, teadvustatud ja läbi tunnetatud. Iga

selline altari ette astumine nõuab otsustavust, julgust ja pühendumust. Ma näen seda neist silmadest, mis mulle otsa vaatavad. Ja see on ilus.

On ka teistsuguseid silmi. Neiski on peidus terve maailm oma ilus ja mõistatuslikkuses. Need on väikeste, paarikuiste või -aastaste silmad, milles on otsustavuse ja pühendu-mise asemel siirus ja usaldus. Need väikesed inimesed pole arutlenud ega kaalunud, kas tulla või jätta tule-mata. Nad on tulnud oma vanemate või vaderite süles või käekõrval ning nende silmad on terased ja sügavad nagu põhjatud kaevud.

Ma räägin neile Jumalast, kes on armastus, aga vahel mulle tundub, et nad teavad juba – et nad teavad ja tun-nevad Teda. Teavad juba ...või teavad

veel, sest pole jõudnud Teda unus-tada. Ühendus Temaga on värske ja puhas. Miks muidu öeldakse meile, et just selliste päralt ongi Jumalariik (Mt 19:14; Mk 1014; Lk 18:16).

Mõnikord küsitakse mult, kas ma usun imesid. Ma mitte ainult ei usu, vaid näen neid päevast päeva. Nad vaatavad oma tarkade silmadega mulle otsa ning naeratavad oma lahket, avali naeratust. Ma võtan kätte iidse hõbevaagna, milles oleva veega on aastasadade jooksul ristitud tuhandeid väikeseid ilmaimesid. Ja vesi nõrgub üle juukseudemete, jää-des pidama laubal või ninaotsal, ning väikese inimese pilk on korraks täis üllatust.

Ja siis on ta ristitud.

Mis see nüüd õieti oli, see vesi ja sõnad, ning mis saab kõik edasi olema? Pealtnäha vaid üks lühike pidulik viiv, pelk kraanivesi ning mõned sõnad. Kui lihtne on seda tühi-seks ja narriks kuulutada. Ning ometi on selles sündinud lapse ühendus igavikuga. Igavik on valguskiirena temani sirutunud – nagu sild või tee, mida mööda minna läbi elu. Valgus-kiir, mis sirutub inimese poole; mur-dumatu armastus, mis on ristimises lapsele kingitud ning mis on selle lapse omaks tunnistanud. Mäed või-vad mureneda, kaljud kõikuma lüüa, aga see, mis siin praegu sündis, ei kao, ei kulu, ei muutu ega väsi. Läbi hämarate aegade ja ööpimeduse jõuab see kiir inimeseni, andes jul-gust, lootust ja kõigutamatut rahu. Mõnikord on see sild üle vaevavete, mõnikord nagu purjekas, mis laseb neist läbi minna ning püsima jääda. See on hingepide.

Sellest suuremat pidu oleks raske tahta.

Sobiv riietus ristsetele

Erinevalt tedrepulmast on ristsed – ning mõistagi ka sellele järgnevad varrud – pidu, mis laseb end pidada aastaringselt. Riietust ei maksa seega ületähtsustada. Talvises kirikus, kui ristimisvesi vaagnas aurab, leiab väi-kese jumalime silmad ning peanupu üles ka tekkide seest. Ning kuna pari-mad asjad elus antakse meile muidu, siis on ka selle peo kulud pea olema-tud.

FotoD: ERAKOGU, SHUTTERSTOCK

Annika Laats

soovitab

Annika Laats on kirikuõpetaja.

Minu parim pidu:

RISTSED

7

EDASI. Nr 10, sügis 2021