Читать книгу Edasi. Sügis 2021 - Edasi - Страница 13

parempoolsus läheb pigem radari alt läbi? Võib-olla selle pärast, et viima-sed kakskümmend viis või nii aastat on paremradikaalsus olnud – põhju-sega kusjuures – korravalve- ja jul-geolekuametite jälgimise all, mis on neid ajanud järjest enam kas põranda alla või siis omaenese mulli. Neist kir-jutatakse peavoolumeedias vähem ja nad ise ei otsi ka kontakti. Paremradi-kaalne kultuur – muusika, raamatud, filmid – ei leia reeglina kajastamist igapäevaselt kuulatavas raadios, iga-päevases televisioonis ega ka aja-kirjanduslikus kirjasõnas.

Mõisted

Nii või teisiti tuleks mainida mõnin-gaid mõisteid, mis algselt tulevad akadeemilisest keelepruugist, ent on nüüd leidnud tee ka tavainimese keelekasutusse. “Alternatiivkultuur” pole iseenesest akadeemiline termin. Raske ütelda, kas “alternatiivkul-tuuri” hakkasid kasutama muusika-ajakirjanikud n-ö teistmoodi bändide ja nende fännide kirjeldamisel või oli see omanimetus, ent teaduslikku väljendit sellest ei saanud. Selle loo kirjutamise hetkel pidas YouTube omas tarkuses mulle ette anda Becki ammuse loo “Loser”. Väga hea lugu tegelikult – surfikitarri käik kombi-neerituna pehmelt öeldes hauataguse lauluga ning kõik see koos mono-toonse trummirütmiga. Kõlab isegi täna hästi. Beck, Nirvana, Henry Rol-lins – kõik need artistid kõlasid “teist-moodi”, olid teistmoodi, nägid välja teistmoodi, ent mingil hetkel mängi-sid neid MTV, raadiote edumeelsed rock’i-saated, ja artistid said auhindu.

Soovitan vaadata Rollins Bandi esi-nemist Grammy auhinnagalal. Paljas-jalgne Henry Rollins mustas ülikon-nas, taustaks sama pidulikult riietatud bänd. Esitamisele tuleb “Liar”, lugu

Näiteks oli zoot suiter’ite välimus teise maailmasõja ajal karjuv näkku-sülitamine USA patriootilisele ühis-konnale. Zoot suiter’id olid musta-nahalised svingifännid, kes kandsid siidülikondi. Siid oli aga sõja ajal stra-teegiline kaup, mis oli mõeldud enne-kõike langevarjude valmistamiseks. Mustal turul või läbi tutvuste välja aetud siidist õmmeldud ülikonna kandmine oli nii ebapatriootiline, kui üldse olla sai. Mõningad nen-dest gruppidest olid ka poliitilised, nii said Suurbritannias 1930ndatel aastatel töötud noored innustust nii Oswald Mosley Briti Fašistide Lii-dust kui ka Kominterni koordineeri-tud antifašistlikust võitlusest nende vastu. Viimast juhtisid kommunistid, leiboristid, antifašistlikud komiteed kui mitmed ametiühingud. Vastasseis viis otse loomulikult suurte kaklus-teni, mis teinekord võtsid massilööma iseloomu, kui antifašistid tulid protes-teerima Mosley Briti Fašistide Liidu ürituste vastu. Jon Savage illustree-rib poliitilise vastasseisu pingelisust kahe õe looga, kellest üks liitus fašis-tidega, teine aga kommunistidega. Kuna nad elasid ühes toas, siis kandus parteiline vaen ka koju ja lõppes õde-devaheliste rusikalahingutega.

Savage’i lood vasak- ja parempool-susest 1930ndate briti noorte seas toonitavad seda, mida kiputakse ka tänapäeval avalikus diskursuses ignoreerima: on olemas ka parem-poolsus ja ka seda seltskonda võib vaadata alternatiivkultuurina. Ette-ruttavalt võib väita, et parem- ja vasakpoolsus on teatud subkultuursel tasandil nii tihedalt omavahel seotud, et ühe olemasolu tingib teise. Ma vaa-tasin kunagi dokumentaalfilmi prant-suse antifašistidest, “Antifa, chas-seurs de skins”, mis lõppes sellega, et antifašistlik liikumine sai Parii-sis ühel heal päeval otsa. Miks? Sest neonatside liikumine kadus. Miks

mida MTV üksvahe mitu korda päevas mängis. Millalgi ilmusid selle laine tuules Green Day ja Offspring ning said sama kuulsaks, kui mitte kuul-samakski. Muusikaajakirjades hakati järjest rohkem kirjutama “alternatiiv-muusikast”. Sisse juhatas selle alterna-tiivmuusika laine Briti popp 80ndate lõpus. Briti popp oli algselt Põhja-Inglismaal (eriti Liverpoolis ja Man-chesteris) hästi riietuva kriminaalse töölisklassi noorte muusika. Omas ajas värske ja ka “teistmoodi”. Sar-naselt 1990ndate muusikaga, lõi Briti popp kõvasti laineid ja oli kommert-siaalselt edukas. Briti saarte suurima kontserdi rekord oli mingi aeg näi-teks Oasise käes, kes suutsid kahel järjestikusel päeval esineda veerand miljonile inimesele, see oli nende hüvastijätuesinemine. Niisiis, alter-natiivkultuur ja -muusika pole oma olemuselt kunagi olnud täielikult suu-rest kommertssüsteemist väljaspool, vaid tegemist on kultuurinähtustega, mis tulid väikestest klubidest ja skeenedest ning said siis kuulsaks peavoolus.

Teine väljend, mis viimasel kümmekonnal aastal järjest enam kasutamist leiab, on “subkultuur”. Subkultuuril on vähemalt kolm tea-duslikku tähendust. Antropoloogide jaoks on see suurema ühiskonna sees tekkinud ala- või osakultuur. Üks minu hea tuttav kuulub näiteks kõige muu kõrval ultrajooksjate subkul-tuuri. Samas on ta – seoses tema juba kinnisideele läheneva pühendumi-sega tervislikule toidule – koos mõne minu mittejooksjast sõbraga toidu-hullude subkultuuri osa. Vahetavad Facebookis restoranide retsensioone ja vestlevad toidu teemadel. Juura-teaduses on subkultuur konkreetselt kriminaalne grupp oma kultuuriga. Tegelikult kattub kriminoloogide

Beck, Nirvana, Henry Rollins – kõik need artistid kõlasid “teistmoodi”, olid teistmoodi, nägid välja teistmoodi, ent mingil hetkel mängisid neid MTV, raadiote edumeelsed rock’i-saated, ja artistid said auhindu.

Väga raske on tõmmata piiri, kust alternatiivsus algab või kus ta lõpeb.

13

EDASI. Nr 10, sügis 2021