Читать книгу Edasi. Sügis 2021 - Edasi - Страница 6

Kuhu minna, mida teha

Kell on 12 öösel. Rühin klõbise-vate räätsade saatel üle raba. Atmosfäär on eriliselt pidulik: pea kohal särav täiskuu, härmati-ses sätendav turbakasukas ja ootus-ärevust tekitav tuulevaikus. Lavas-tustes ja filmideski keritakse vaikuse abil pinget enne kulminatsiooni.

Juba kuu aega olen otsinud võima-lust libiseda märkamatult sisse ühele kinnisele peole. Kokkutulijatele on siin kindlad reeglid: tund enne päi-kesetõusu, kindel ringjas maatükk kokkulepitud kohas, kõige kõrgema staatusega külalised kõige lähemal ringi epitsentrile. Kõigest muust suu-daksin kinni pidada ja jääksin oma tagasihoidlikkuses kindlasti sõõri välisküljele, kuid jään hätta riietus-stiiliga. Minusugused Tuhkatriinud jäetakse siin ukse taha.

Dresscode: must ja valge. Must kerge metalse läikega. Valge puhvis saba. Piinlikkustundeta erkpunaselt

rõhutatud kulmud. Isegi parimast ülikonnast jääb siin väheks. Sestap loodangi kameeleonina infiltree-ruda ja sulada rabamaastikuga ühte. Olen siin tühine reporter, kes loodab saada lugu.

Olen ennetavalt üles seadnud kamuflaažtelgi ja loodan, et mind ei märgata. Peidan räätsad telgi alla ja poen telki. Mul on 2–3 tundi aega tuk-kuda, kuid ärevus ei lase magada. Kas on õige koht? Kas pääsen aristokraat-likele pidulistele piisavalt lähedale? Mis juhtub, kui mind märgatakse?

Kell on 5, kui ümber telgi potsa-tavad vurina saatel maha tundma-tud kehad. Piilun läbi kaamera, ent millegi nägemiseks on liiga hämar. Kuid siis hakkab see pihta: telgist vaid 3–4 meetri kauguselt kostab “kshhhhhh”. Esimese hooga meenub mulle episood mõnest kassikaklu-sest. Avaldusele vastatakse hääle-kalt “Khšõuhhšõõh!”. Selgub, et siin

on kokku tulnud väga uljameelne härrasmeeste klubi.

Kerkiva päikese käes hakkavad välja joonistuma siluetid. Iga hinge-line näib hoidvat oma kindlat kohta ja seda teistelegi kuulutavat. Kui ringi keskmest kaugemal olevatel külalistel jätkub vulgaarsust, kut-sutakse peoplatsi keskosa valvajad duellile. Siin tagasi ei hoita: nokaga pähe, kulmust tükk välja, küünistega seljast…

Olen kontvõõrana iidsete tradit-sioonidega tedrepulmas. Siia paika on kokku tuldud võib-olla juba sada-kond aastat. Miljöö on kummaline segu pidulikkusest, vägivallast ja ihalusest leida oma õnn tedrekana näol. Ükskõik kui võõras siin aval-duv kultuuriruum ka poleks, tunnen selles siiski ka midagi inimlikku. On ju ikkagi kevad, armastuse otsimise aeg. Kas sellepärast vaja kellelgi ka kulm veriseks lüüa, on iseküsimus.

Hetkeks lõigatakse kogu möll just-kui noaga läbi. Saabub vaikus. Kogu seltskond vaikib, aga keegi minema ei lenda. Kas olen end tõesti paljas-tanud ja kõik silmapaarid jälgivadki kohkunult tulnukat? Õnneks mitte. Tuleb välja, et selle peo juurde kuu-lub ka paus – see on rebasetund. Aeg, mil kiskjad käivad hommikusel jahi-ringil. Pidulised on generatsioonide jooksul ära tabanud, et ka kõige suu-remas joovastuses tuleb leida hetk maanduseks. Tarbi mõistlikult. Ise-enda heaolu nimel.

Peagi on kell saamas 8 hommi-kul. Mitmetunnine pidu hakkab ära vajuma ja esimese julge järel lahkub terve seltskond platsilt. Alles jääb vaid mõni väljakistud sulg siin-seal ja taeva all lõõritav lõoke. Justkui polekski midagi juhtunud. Kuni järg-mise hommikuni.

Kuidas sellisest peost osa saada?

Haara binokkel ja sea sammud mõ-neks märtsi-aprillikuiseks päikese-tõusuks rappa või rabaäärsele põl-lule. Seejärel otsi kõrvadega kudru-tamisega vahelduvat kähinat. Kui suund leitud, liigu seni, kuni märkad mustvalgeid kraaklevaid pidulisi. Liiga lähedale ei tasu minna – võid saada peorikkujaks.

FotoD: ROMET VAINO

Romet Vaino

soovitab

ROMET VAINO on matkajuht.

Minu parim pidu:

TEDREPULM

6

EDASI. Nr 10, sügis 2021