Читать книгу Raadio - Emil Tode - Страница 4

Bussipilet Tallinnast Tartusse maksis 20 Eesti krooni. Kroon on fikseeritud eurole kursiga 15,6466 krooni 1 euro, seega maksis sõit (189 km loodest kagusse) umbes 1,3 eurot, mis teeb, et mul endal täpsem ettekujutus tekiks, omakorda umbes 8 franki, nii et ühe Pariisi metroopileti hind. Ma ei ole ikka veel harjunud eurodes mõtlema, kuigi olen harjunud neis arveldama (compter). Tõenäoliselt on taoline jäikus seotud eaga (39), võib­olla ka vastumeelsusega nende ilmetute kupüüride suhtes, millel ajalooliste isikute portreede asemel on tühjad ukse­, akna­ ja sillaavad. Eriti armsad olid mulle vanemate, üle­eelmiste rahatähtede Blaise Pascal viiesajasel ja Michel de Montaigne, tema oli vist kahesajasel. Need vanad, ilusad suured pangapiletid hakkavad juba ununema, ometi teenisin ma just neis oma esimese tõelise raha. See oli 1991. aasta jaanuaris, kui ma esmakordselt kohtusin silmast silma Liz Franziga. Ja algas meie suhe, mida ma praegu siin üritan dokumenteerida, lootes sel teel jõuda Liz Franzi kadumise saladuse lahendamiseni.

Eesti rahadel, mis selle maa tulevasel ühinemisel Euroopa Liiduga vahetatakse loomulikult samuti eurode vastu, kujutatakse praegu veel ajaloolisi isikuid: Lydia Koidulat (XIX saj. poetess, sajasel), Carl Robert Jakobsoni (rahvavalgustaja, põllumajandusteoreetik, publitsist, Koidula kaasaegne, viiesajasel) ja teisi. Euroopa ajaloos ja kultuuris pole neist keegi isegi marginaalset rolli etendanud, seetõttu oleks nende edasitarvitamine eurodel ka põhjendamatu. Frankides arvutamine on aga mugav veel selleski mõttes, et lubab hõlpsamini hindu võrrelda. Frangi kurss Eesti krooni suhtes oli umbes 2,4 ja tarbekaupade ning tavateenuste hinnad Eestis (kuulub nn. Ida­ ja Kesk­Euroopa siirdemajanduse tsooni) on laias laastus täpselt samad, mis nad on Prantsusmaal – numbriliselt, ma pean silmas, ja mitte eurovaid frangihindu arvestades. Nii maksab ühistranspordi pilet Tallinnas kümne kaupa ostes just 7 krooni jne. Kui hind kroonides enam­vähem võrdub vastava kauba hinnaga frankides Prantsusmaal, siis võid arvata, et tegemist pole ei odava ega kalli pakkumisega. Tõsi, elu Eestis kallineb kiiresti. Mul pole enam tunnet, et ma olen kröösus, kui ma tulen Prantsusmaalt, kus ma oma sissetulekute poolest, mis pealegi on juhuslikku laadi (ja eriti juhuslikuks on nad muutunud pärast Liz Franzi kadumist, vähemalt minu silmapiirilt), kuulun kahtlemata kõige madalamatesse tuludetsiilidesse.

Michel Houellebecq, tänapäeva prantsuse kirjanik, rahvusliku (kuigi mitte rahvusvahelise) bestselleri “Elementaarosakesed” autor, kirjutab, et tema maa vajub vaikselt, aga vääramatult “keskvaeste” riikide hulka. Mind huvitab selle analüüsi puhul küsimus, millised maad jäävad siis veel rikaste ja keskrikaste nimistusse. Küll aga olen ma nõus, et maailm tervikuna vaesub, me liigume aina suurema viletsuse ja tõenäoliselt ka uue, värskendava ning noorendava sõja poole. Globaalne majanduskasv on teatud eeldusvigadest tingitud süstemaatiline bluff. Seda ei õnnestu lõpmatult varjata ja alles rikkuste rituaalne hävitamine sõjatules lubaks hinnangud taas tegelikkusega vastavusse viia. Fiktiivse varanduse saaks korstnasse kirjutada koos reaalse varandusega, mis korstnasse lendab, mänguliselt omanikku vahetab. Muidugi, mänguhoos võidakse korstnasse kirjutada ka kogu see meie tsivilisatsioon.

Kuid praegu ta veel kehtib koos oma fiktiivsete ja reaalsete vääringutega ning Prantsusmaa on minu päritolumaa Eestiga võrreldes siiski muinasjutuliselt rikas. Isegi kui ka seal on aina rohkem neid, keda nüüd diskreetselt nimetatakse “marginaalideks” (les marginaux), ka “väljajäetuteks” (les exclus). Vanasti öeldi lihtsalt: vaesed, ka: les humbles (alandlikud, vaenerahvas). Viimast terminit olen taas märganud prantsuse ajakirjandusest läbi vilksatavat. Les humbles.

Kui Tallinn (450 tuhat elanikku) ja Tartu (100 tuhat) oleksid Prantsusmaa linnad, siis läbiksin ma neid lahutavad 189 km tõenäoliselt küllaltki mugavas ja õhurikkas rongis, mis liiguks kiirusega vähemalt 120–150 km/h, kui aga need linnad juhtuksid asuma TGV­trassil, siis koguni 300–350 km/h. See pilet maksaks umbes 100 franki, SNCF­i sooduspakkumiste korral ka kuni poole vähem. Näiteks kampaania “Kaks ühe hinnaga”, mida ma küll kunagi kasutanud ei ole – sest kes pidi olema see teine? Kuid mingil juhul ei maksaks see pilet 20 franki. 20 krooni Tallinn–Tartu bussipileti eest on ilmselt nn. dumping­hind, mida üks bussifirma kasutab teise turult väljatõrjumiseks. Pühapäeva hommikul kella 7 ja 8 vahel väljub sellel sõidusuunal autobuss iga veerand tunni tagant. Eesti on muuseas väga liberaalse majandusega riik.

Rongi ei kasutanud ma aga sellepärast, et esiteks käib neid päevas vaid kaks ja teiseks läbivad need sama vahemaa umbes kolme ja poole tunniga, kuna bussil kulub vaid kaks ja veerand.

Buss oli second­hand, nagu nad kõik on, 10–20 aastat vana, pärit tõenäoliselt kas Põhjamaadest või Saksamaalt, millega Eestil on kõige tihedamad majandussidemed. Kuid sõidukorras ja arvatavasti täiesti turvaline. Ventilatsioonisüsteemi mittekorrasolek ja konditsioneeri puudumine ei ole praegusel aastaajal Eestis probleemiks. 20. aprilli varahommikul näitas termomeeter Tallinnas +2 ja Tartus –2 kraadi Celsiuse järgi. Tartus on kliima kontinentaalsem. Neis bussides on alati spetsiifiline lõhn, mis koosneb diislikütuse põlemisjääkidest (minimaalselt, mitte häirival määral), kummikärsahaisust ja vanade istmete ning tõenäoliselt ka reisijate vanade riiete lõhnast ja nende suust väljuvast õllelõhnast. Sest bussis on enamasti mõni noorem meesreisija, kes on tarvitanud või tarvitab sõidu jooksul õlut. Õlu on Eestis väga populaarne jook, nagu Saksamaalgi. Üks noor meesreisija lasi bussi poole tee peal kinni peatada ja urineeris sealsamas bussi kõrval. Ümberringi olid lagedad põllud ja tal polnudki kuhugi varjule minna. Ja ega seal polegi midagi näha. Kui keegi urineerib – ei huvitavat ega inetut; ega ilusat.

Põllud olid alles hallid, enamasti läinudaastasest lamandunud umbrohust. Umbes 30% Eesti põllumaast on siirdemajanduse tingimustes sööti jäetud (en friche), sest suhteliselt ebasoodsad klimaatilised tingimused ei luba selle maa põllumajandusel konkureerida Euroopa Liidu jõuliselt subventsioneeritud talupoegadega (paysans). Kohati tähendas maapinna hallus ka halli mulda: seal, kus maa kultiveerimist siiski jätkati.

Kevad on olnud pikalt kuiv, külm ja päikeseline. “Külm ja päikeseline kevad” ei ole vastuolu terminites. Pigem on see globaalse kliimasoojenemise loogiline tagajärg nendel laiuskraadidel. Kevade näiline algus on nihkunud varasemale ajale. Nimelt sulas lumikate tänavu siin kuuldavasti juba veebruari keskel. Veel minu lapsepõlves, XX sajandi 60–70ndatel aastatel, rääkimata XIX sajandist ja nn. väikesest jääajast, mis sellele eelnes (XVI–XVIII saj., kui isegi Seine jäätus, nagu ka Hollandi kanalid, millel uisutajad on meile nii tuttavad Madalmaade kuulsate meistrite töödelt), püsis lumi Eesti­ ja Liivimaa põldudel nii umbes uue kalendri jüripäevani, see on tänaseni. Vana kalendri jüripäev oli talupoegade kolimispäev, niisiis pidi see jääma lumesulamise ja põllutööde alguse vahele. Kuid kliimasoojenemine ei muuda teatavasti Päikese näivat teekonda taevavõlvil. Samuti ei ole see protsess mõjutanud veel olulisel määral õhumasside sesoonset dünaamikat ja märtsis­aprillis puhuvad neil Läänemere­äärsetel aladel valdavalt arktilised tuuled. Samas pole aga päikesekiirte langemisnurk veel küllaldane maapinna ja eriti mere­ ning järvevee soojendamiseks. Maantee ääres metsa varjus leidus hallikaid lumeviirgusid. Nende nägemine oli võõrastusttekitav, nagu oleksid nad sinna jäänud jääajast ja nagu võiks neist välja sulada mammutikihvu, mõõkhambulise tiigri luid.

Minu lemmikraamatuid lapsepõlves oli “Sannikovi maa ehk viimased onkiloonid”. See on vene nõukogude autori Vladimir Obrutševi science­fiction kuskil Põhja­Siberi vetes, õigupoolest jäädes leiduvast legendaarsest saarest, millel on säilinud fauna, mis asustas Euroopat, näiteks Lõuna­Prantsusmaad, Suure Jäätumise ajal ja selle järel, jää taandudes. Sannikovi maal oli lisaks mammutitele jt. säilinud ka nn. ürginimese (l’Homme primitif) populatsioon. Neid kutsutigi onkiloonideks. Ma uskusin, et selline maa on siiski veel olemas (raamatu lõpus ta hävib looduskatastroofis koos oma asukatega; ekspeditsioon, nii palju kui ma mäletan, pääseb, kuid nende jutustust ei usuta) ja et tulevikus, kui minust saab loodusteadlane, ma avastan selle.

See materjal, millest koosnevad need teeäärsed kuivanud mullaga põllud, mida ma bussiaknast eredas hommikupäikeses läbi mustade Fila päikeseprillide vaatasin ja kus vegetatsiooniperiood aprilli keskel veel kuidagi alata ei taha, koosneb aga põhiliselt mandrijää poolt puruks jahvatatud kivimitest ning selle jää sulamisel ja liustike liikumisel vormunud setetest. Kohati ulatuvad need settevallid ja ­kuhilad 200 ja isegi 300 meetrit üle praeguse merepinna. Neid kohti kutsutakse Eestis mägedeks (montagne).

Suured alad “mägede” vahel on aga nõgusad ja halva äravooluga. Ning kuna aastane sajuhulk on märgatavalt suurem aastasest aurumishulgast, on need alad soostunud (marécageux), moodustadesu. 20% Eesti pindalast. Veepuudus iseenesest ei kujune siin kunagi probleemiks, küll aga võib ka lühiajalisem põud (séchéresse) õhukesed liiv­ ja liivsavimullad kiiresti kuivatada, ning kui põud langeb näiteks külviperioodile (ja lumesulamisvesi on ammugi sügavamatesse kihtidesse vajunud) nagu praegu või kasvuperioodile, võib see põhjustada suuri saagikadusid. Vanasti (viimati veel XIX saj. keskel) võis taoline kevad, nagu tänavu on, põhjustada näljahäda (famine) ning peamiselt talupoegadest koosneva elanikkonna katastroofilist suremust.

Nii hävitas XVIII sajandi alguse väga ebasoodsate kliimatingimuste (külm), katkuepideemiate ja Põhjasõja kombinatsioon vähemalt 30% Eesti­ ja Liivimaa elanikkonnast. Põhjasõja järel langesid need alad Rootsi Kuningriigist Vene Keisririigi koosseisu. Maade rekoloniseerimiseks kasutati talupoegade juurdetoomist naaberaladelt ja isegi Lääne­ ning Lõuna­Euroopast. Sellest hoolimata on rahvas, mida nimetatakse eestlasteks, säilitanud omapärase mitte­indoeuroopa keele ning isegi teatud äratuntavad “tõutunnused”, mis, tõsi küll, meenutavad vägagi Põhja­Saksamaal ja Hollandis ette tulevaid rassilisi tüüpe. Kuid see pole oluline. Antropoloogia “rassi”­uurimisharu (race kui ‘tõug, hõim’) on alates Teisest maailmasõjast põlu all. Siinkirjutaja on siiski tuttav Juhan Auli, 30ndatel aastatel üleeuroopalist tunnustust saavutanud töödega ning võib peeglisse vaadates liigitada ennast nn. ida­balti rassi (suur silmavahe, suhteliselt lame nina, pisut rõhutatud põsesarnad, heledad, kuid mitte päris blondid juuksed, sinakad­hallikad silmad jne.). Siiski võib tema näos täheldada ka olulisi germaani elemente ning Pariisi kaubamajades ja kohvikutes on teda tihti peetud sakslaseks.

Ma ei tea, miks ma endast äkki kolmandas isikus hakkasin rääkima. Peaaegu sama (tõulisest vaatepunktist) võiks öelda Liz Franzi kohta. Siiski, tema silmalõikes on (oli) midagi ehtsalt aasialikku; tema hoiakus aga midagi nagu vene juudilt. Ja samas oli ta tõeline Liivimaa taluneiu – teatud mõttes. Mis mõttes, sellest kunagi hiljem, see on pikem jutt.

Tema konkreetset välimust ei oska ma aga kuigi hästi kirjeldada, nagu üldse inimeste välimust. Ma ei tea, millised inimesed on. Liz Franzi puhul takistab mind veel asjaolu, et olen temaga lähedalt kokku puutunud ligi üheteistkümne aasta jooksul, millesse langevad ka tema Roomas sooritatud, tõsi, väga diskreetsed (igas mõttes) ilulõikused (chirurgie ésthéthique). Kogu selle aja jooksul värvis ta ka pidevalt ja hoolikalt oma juukseid. Need olid mustad ja teist värvi juured olid mõnikord harva vaid aimatavad, vähemalt kehtib see nende kordade kohta, kui me kohtusime. Ma ei tea tema tõelist juuksevärvi. Ma ei tea, kas 55. eluaastal on tema juustes halli, ja kui, siis kui palju.

Meie tutvuse alguses oli üks periood, kui ma kahtlustasin, et Liz Franz kannab parukat, sedavõrd elutuks olid pidevast värvimisest muutunud tema juuksed, lähedalt vaadates. Lavalt – kus ma teda nägin küll vaid üksainus kord, sest meie suhte algus ja tema aktiivse lauljakarjääri lõpp langesid kokku – paistsid Liz Franzi värvitud juuksed elavad ja efektsed: karm must noor eatu poisipea. Mulle tundus siiski, et natuke halli läheks talle päris hästi. See oleks muutnud ta kodusemaks, turvalisemaks. Kuid Liz Franz keeldus vananemast ja ta ei teinud kunagi seda, millest ta oli kord otsustanud keelduda. Või: millest ta lihtsalt oli keeldunud, mille suhtes ta elas keeldumise seisundis.

Kasutades mineviku vormi ei pea ma silmas seda, et Liz Franzi pole enam elavate kirjas (en vie). Ma lihtsalt lähtun tõsiasjast, et ta oli (on) võimeline oma veendumusi ja oma keeldumusi vahetama, tehes seda samasuguse jõuga, nagu ta neist kinni hoidis. Nii et rangelt võttes tean ma temast ainult seda, milline ta oli, mitte seda, milline ta on. Meie lähema tutvuse jooksul ta siiski olulisel määral ei muutunud, peale nimetatud iluoperatsioonide ja neist hoolimata üsna olulise kehalise vananemise (peened kortsud kaelal, randmetel, käeseljal), mis mulle märkamata ei jäänud. Aga praeguse hetke kohta ei saa ma midagi väita. Seda enam, et kui ta on elus ja samal ajal minu jaoks kadunud, on see juba ise väga suur ja põhimõtteline muutus.

Tol ajal, kui ma uskusin tema parukat, oleksin ma tahtnud selle tema peast ära tõmmata, paljastada tema õhukesed, põhjamaiselt, saksalikult kehvad, vastu peanahka ludus juuksed, sellised, mida ma olin näinud oma algkooli klassijuhatajal, kui ta tuli kevadisele klassiekskursioonile ilma parukata. 70ndatel olid need silmatorkavalt “kunstlikud” tuhkblondid parukad tavaline mood. Ma olin sellesse klassijuhatajasse, õpetaja Valterisse (Krista Valterisse), kes tollal võis olla nii 35–40­aastane, seega minust 20–25 aastat vanem, pikk jõuline naine, sirgete, rõhutatud, minu meelest väga peente, kuninglike (just kuninglike, mitte kuningannalike) näojoontega – ma olin temasse ilmselt, mõtlen ma nüüd, armunud. Ma viisin talle lugeda raamatuid, millest ma ise vaimustuses olin, näiteks poliitilise thriller’i “Quilleri memorandum”, kus mind kohutas ja erutas endiste natside poolt piinatavale kangelasele esitatud küsimus, kas teile meeldivad poisid või tüdrukud. Ma mõtlesin, kas mina suudaksin salajas hoida, et mulle meeldivad poisid, nende kumerduv, tugev rind, mitte selline inetu, lame, nagu ma endal peeglist nägin. Seejärel ootasin kannatamatult õpetaja Valteri vastust, tema arvamust. Sageli ta vist ei viitsinudki neid raamatuid lugeda, aga valetas, et oli lugenud ja et oli huvitav. Tema parukata ludupea kevadises ekskursioonibussis äratas minus kaastunnet ja veelgi suuremat armastust. Ta sai mulle mõttes väga lähedaseks.

Aga Liz Franz ei kandnud parukat. See ilmnes siis, kui me olime saanud juba küllalt lähedaseks ka kehaliselt, mitte ainult mõttes. Kuigi esialgu ma tõesti uskusin, et need ootamatult pehmed juuksekarvad, mis kõditades liiguvad üle mu kõhu, reite, pole mitte tema omad, vaid on kellegi teise. Ma ei tea, kelle juustest tehakse parukaid.