Читать книгу Raadio - Emil Tode - Страница 8

Arhiiv üllatas mind kõige rohkem oma lihtsuse ja väiksusega. See tähendab, arhiiv ise, kus hoitakse ürikute originaale, on kahtlemata päris suur, sest tegemist on siiski üsna imposantse majaga (neli korrust), kuid see tuba, mis mahutas endasse kapid mikrofilmidega (mis omakorda sisaldasid kõiki kiriku­ ja revisjoniraamatuid, ühesõnaga kõiki nimekirju, n.­ö. algusest peale) ja kus neid ühtlasi vastavate aparaatide taga uurida (consulter) sai, oli umbes nagu üks perekonna elu­ või söögituba.

Mikrofilmid mahtusid ära kahte üsna madalasse paljude sahtlitega kummutisse, mis polnud suuremad kui need nn. sektsioonkapid, mis tulid moodi 1970ndatel aastatel ja mis pidid olema igas ajaga kaasas käivas kodus. Samal ajal, seitsmekümnendatel, minu lapsepõlves, saavutas oma apogee paneelmajade (maisons préfabriquées) ehitus, mille kontseptsioon (kergesti transporditavad ja koha peal lihtsalt monteeritavad valmisdetailid) on sama mis sektsioonkappidel, mille mõõtmed omakorda olid harmoniseeritud elamuehitusstandardites antud tüüpnäitudega.

Minagi unistasin sel ajal, et meil oleks mitte ainult sektsioonkapp (mis viimaks ka osteti), vaid et me elaksime ka riiklikult ehitatud moodulmajas, mitte individuaalelamus, mida ametlikult peeti anakronismiks, väikekodanlikuks igandiks. Selles unistuses ei puudunud oma majanduslik loogika, kuna riiklikul elamispinnal, mis ehitati töötajatele (les travailleurs) tasuta ning mille üür oli vaid sümboolne, oli individuaalelamu ees kahtlemata eeliseid, seda enam, et hilisema privatiseerimise käigus (mida tollal küll keegi ette ei aimanud) said üürnikud oma elamispinna vautšerite eest sümboolse hinnaga päriseks osta.

Sama ei saa öelda näiteks mu isapoolse vanaisa talu kohta, mille tema naise, minu vanaema Marta (Martha) isa oli kohalikult mõisnikult von Wredelt järelmaksuga lunastanud Vene hõberublade eest, tasudes ühtlasi pangaprotsente, mida kasseeris Scheeli pank Tallinnas vähemalt 30 aasta jooksul XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses. Keiserlik rubla oli pärast Witte (Venemaa peaminister, sakslane) majandusreforme viidud kulla alusele ning oli seega tugev valuuta (ingl. hard currency). Tõsi, ilmasõda ja Vene revolutsioon muutsid rublapõhised assignaadid väärtusetuks, kuid veel minu lapsepõlves oli meie söögitoa pesukapi sahtlis taskurätikute all kümmekond suure hõbedasisaldusega tsaarirubla. Vajadusel lasti neist valmistada sõrmuseid ja hõbelusikaid, mida oli kombeks kinkida vastsündinutele. Minulgi peaks üks selline lusikas, kingitud tolle vanaema Martha poolt, kuskil alles olema.

Vene revolutsiooniga paralleelselt ja osalt selle vastu toimus revolutsioon ka Eestis. Seda nimetatakse Vabadussõjaks. Ühest küljest peatas see bolševismi umbes joonel, mis ajalooliselt (kuni 1721. aastani) lahutas Vene alasid Saksa­Rooma Keisririigi mõjusfäärist, ehk ortodoksi alasid katoliiklik­luterlikest (huvitav, et nn. kirikulõhe (schisme) lahutab Euroopa tõepoolest ka geograafiliselt alt üles välja jooksva “lõhega”, kuigi “üleval”, s.o. põhjas, jääb läänepoolne ala vaid üsna kitsaks ribaks).

Teisest küljest kujutas Vabadussõda endast klassikalist ning sealjuures küllaltki radikaalset, sotsialistlike sugemetega kodanlikku revolutsiooni. Aadel eksproprieeriti peaaegu täielikult, maaostuvõlad kustutati ning aadlimõisate maad jagati tasuta või odavalt talupoegadele (rentnikele). Seega ei osutunud minu vanaisa äia ja tema isa aastatepikkune investeering kinnisvarasse ajalooliselt kuigi ettenägelikuks. Mõttekam oleks olnud jääda rentnikuks ning oodata revolutsiooni. Sest Prantsusmaalt 1789. aastal alanud revolutsioonilaine jõudis ikkagi viimaks, enam kui sajandilise hilinemisega, ka ajaloolisele Liivimaale ning purustas Balti aadli sajandeid kestnud majanduslik­poliitilise ülemvõimu. Kuid arvatavasti osati seda sama vähe ette näha kui hiljem Nõukogude Liidu lagunemist ning selle majanduslikke tagajärgi. Ma ei usu üldse inimeste ajaloolisse ettenägemisvõimesse, samuti mitte ühiskondade ja poliitilise eliidi võimesse suunata ajalooprotsesse. Ühed ebateadlikud, isiklikest psühhofüsioloogilistest, kultuurilistest jne. iseärasustest tingitud valikud, mida elu jooksul tehakse, osutuvad ajalooliselt edukateks, tasuvateks, teised ebaedukateks või koguni hukatuslikeks. Nii osutus mu vanaisale hukatuslikuks abiellumine tolle Marthaga, suure suguvõsa esindaja ja suhteliselt jõuka talu peretütrega. Selle eest maksis ta oma eluga Nõukogude Venemaa vangilaagris.

Kuid Martha ise jäi ellu, samuti tema lapsed, samuti olen mina, tema lapselaps, tänini elus, kuigi mul pole järglasi ja kuigi ma olen emigreerunud ega tunne suguvõsa pärandi vastu muud huvi kui dokumentaalset, psühholoogilist. Veel vähem oskan ma öelda, kas minu elukohavalik ja äsja omandatud Prantsuse kodakondsus (vahetevahel katsun ärevalt põuetaskut, kas mu ilus punakuldsete kaantega pass on ikka seal) on ajalooliselt tasuvad valikud või mitte. Või mida see “tasuvus” minu puhul üldse tähendaks? Või kellegi puhul.

Nägin eile öösel unenägu, kus hambaarst (üks purihammas tõesti laguneb, aga ma ei hakka siin arsti juurde minema, sest Eestis on see kallis, Prantsusmaal maksab Sécurité Sociale ehk Sécu, nagu kõik ütlevad, hambaravi korralikult kinni, Eestis on “riikliku” arsti juurde väga raske pääseda, kuigi mul on hetkel ka siin ravikindlustus, saan ühelt filmisihtasutuselt palka ja mul on ka Eesti pass), see hambaarst nimelt uuris purihammast ja teatas, et mul on sinna löönud vähk ja et mind on sellest juba varemgi informeeritud, kuid nüüd on metastaasid kehas laiali ja tal ei ole midagi teha.

Unenäost ärgates viibid tihti veel mõnda aega mingis poolteadvuslikus seisundis, kus unenägu tundub täiesti vastavat ilmsireaalsusele ja läheb sellega segi. Nii mõtlesin ma voodis tükk aega päris leplikult (oli veel pime, nn. valged ööd pole veel alanud), et ju mul siis tuleb 40­aastaselt surra, nii nagu Liz Franz mulle ükskord ennustas. Ainult need märkmed tuleks katsuda enne ära lõpetada. Ma ei tea, kust äkki säärane fatalism tuli, pärisärkvel olles pole mul vähimatki soovi veel surra.

Aga Liz Franz “ennustas” mulle tõepoolest ükskord mu surmaaastat. See võis olla kuus või seitse aastat tagasi. Sel ajal valitses maailmas vist üldse teatud müstitsimi kõrgmood, horoskoopidesse uskumine polnud veel muutunud üldlevinud rutiiniks. Liz Franz naeris horoskoopide üle. Nooruses, neil 60ndatel­70ndatel, oli ta esinenud tele­show’s, mis kandis nime “Horoskoop”. See oli küllaltki läänelik hittparaad. Olen näinud, kas Artest või la Cinqième’i pealt, ajaloolist dokumentaalsarja, kus meenutati Prantsusmaa selleaegseid hitte, mis tihti olid muide samadele briti meloodiatele tehtud mugandused kui need, mida lauldi tolles Eesti Televisiooni “Horoskoobis”. Nii et tegemist oli universaalse nähtusega. Asjaolu aga, et tele­show’ nimi oli “Horoskoop”, viitab asjaolule, et tol ajal polnud sellel sõnal mingit tõsist pistmist müstikaga, pigem oli see astronoomiline termin ja osutas vaid sellele, et saates esinevad “tähed”. Sest ametlikult suhtuti Nõukogude

Liidus müstikasse väga taunivalt. Võib­olla ennustas see saatenimi siiski ka müstikaajastu tulekut kümnekonna aasta pärast, tehnilis­sotsiaalse optimismi vaibumise ajal.

Mina nägin esimest, “salaja” masinal ümber löödud horoskoopi vist millalgi 1985. aasta paiku. Ma sain teada, et ma olen Neitsi ja see rikkus mul tuju, sest ma olin tõepoolest neitsi, kui see mehe puhul midagi tähendab (penetratsiooni olemist või mitteolemist, ja kummapidise? ja misavalise?).

Aga tookord, kui Liz Franz mulle oma “ennustusega” esines, see võis siis olla 1995. aasta ringis, naeris ta horoskoopide üle. Mina olin just neisse salaja uskuma hakanud, õigemini olin kõhkleval seisukohal. Üldiselt olen ma teadusliku maailmavaate pooldaja, sellest läbi imbunud. Aga tol ajajärgul valitses mu psüühikas ja eluarusaamises (suuresti Liz Franzi tõttu) säärane segadus, et ma olin valmis kinni haarama igast vihjest, mis seda kuidagi moodi korrastavat paistis. Ma neelasin nädalalehtede nädalahoroskoope ja põlgasin ennast selle ara ja idiootliku kindluseotsimise pärast veel rohkem. Liz Franz ütles:

“Seda, mis tuleb, teab niisama ka ette.”

Ta lisas, et ta teab seda enda kohta, on alati teadnud (mis puudutab olulist), ja et ta teab seda ka minu kohta. Sest seal polevat vahet.

See viimane väide ärritas mind kohutavalt, sest mina ise ei teadnud enda kohta midagi ette. Aga oleksin kohutavalt tahtnud teada. Ma arvasin, et ta praalib ja liialdab niisama. Ja samas ma uskusin teda. Sest tema isiklik elutee oli tõesti olnud, kui kõrvalt vaadata, nii sirge ja loogiline, mitte ühtegi kõrvalevajumist.

Küsisin siis temalt, nagu norimiseks, aga tegelikult suure põnevusega, kas ta teab, millal ma suren. Ta ütles, et muidugi teab. Ma küsisin, millal. Ta ütles, et ta ei saa seda öelda. Ma ütlesin:

“Tegelikult sa ei tea.”

Nagu lapsepõlves, kui mu mängusõber Viivi väitis, et ta teab ühte saladust, aga ei ütle. See mõjus. Liz Franz kahvatas (vihast, et ma olin temas kahelnud?) ja ütles tasa, ma mäletan tema häält:

“2002. aastal.”

Võib­olla ütles ta ka “kohe uue sajandi alguses” või midagi säärast, ma ei mäleta täpselt neid sõnu, aga mäletan tema nägu ja tooni, ja praegu mulle tundub, et ta ütles: 2002. aastal.

Ma olin tookord väga pettunud. Sinna (siia) oli veel nii palju aega! Nii kauged ennustused mind ei huvitanud. Ma ei uskunud, et ma veel nii kaua pean elama. Mind huvitas ainult see, mis saab kohe. Minu huvide kaugeim ajahorisont oli üks aasta. Aga tolle Liz Franzi ennustuse mõte ja eesmärk on mulle siiamaani arusaamatu. Vaevalt et ta ise seda mäletab, vaevalt. Ma tahaksin temalt seda küsida. Aga selleks, et küsida (ja mitte ainult seda, see oleks rohkem selline väike huviväärsus, küllap ta naeraks selle torkeks tehtud “ennustuse” üle), tuleb mul Liz Franz üles leida. Sest mina tema jaoks kadunud ei ole, tal on mu mobiiltelefoni number. Ma ei usu, et ta selle ära kaotanud on (küllap see on tal peas), sest telefoninumbritega oli ta väga hoolikas ja õpetas seda hoolikust mullegi. Ta ütles, iial sa ei või teada, millal sul mõnda inimest vaja võib minna, iial sa ei või teada, millal sa hädas oled, iial ei või sa teada, kes sind aidata võib ja kuidas.

Vastavalt Liz Franzi õpetusele ongi mul käibel telefoninumbrite ja aadresside ülesmärkimise kolmekordne süsteem, tegelikult isegi neljakordne (kaks märkmikku, uus ja vana, arvuti­internet, mobiiltelefon). Aga ükski nendest telefoninumbritest, mis on mul Z tähe all (“konspiratsiooni” mõttes, ma ei tea, miks, lihtsalt,Z on Liz Franzi täht), ei vasta, ja kõigilt aadressidelt tulevad kirjad kas tagasi märkusega “adressaat teadmata” või kaovad vastuseta, nagu musta auku.

Selle metafooriga seoses tuleb mulle meelde vist Stephen Hawkingi, briti kvantfüüsiku ja kosmoloogi ütlus, samuti metafoorne, et Jumal mitte ainult ei mängi täringuid, vaid viskab neid mõnikord sinna, kuhu me ei näe, nii­öelda universumi ääre alla (minu lisand, selgituseks endale). Kvantfüüsikat ja kosmoloogiat mõistangi ma kahjuks ainult metafoorsel, tegelikult seega mütoloogilisel tasandil.