Читать книгу Raadio - Emil Tode - Страница 5

Liz Franz ei käinud kunagi Tartus, vähemalt viimasel üheteistkümnel aastal ei ole ta oma jalga minu teada sellesse linna tõstnud. Tõenäoliselt isegi mitte viimasel paarikümnel aastal. Ometi on ta sealt alustanud, nagu kõik siin maal (aga see on pikem jutt). Ta ütles iga kord, kui ma Tartusse läksin – sest jumal teab mis järjekordsete nostalgiapuhangute ajel, tegelikult ka tema õrritamiseks, käisin seal praktiliselt igal aastal, kui ma üldse Eestis käisin – ta ütles, kuigi naerdes:

“Ära Tartusse mine, Tartus elab Kurat.”

Ja ma uskusin seda – teatud mõttes – kuna teatud mõttes uskusin ma kõike, mis Liz Franz mulle ütles, seda enam, et ma tema kinnitusi ja hoiatusi teadlikult eitasin, ignoreerisin, trotsisin. (Verb “trotsima” on saksa laen: trotzen, jonnima, pujäänitsema, umbes: défier; eesti keele sõnavarast moodustavad umbes 30% mitmesugused germaani, peamiselt alamsaksa laensõnad, mis ei tähenda, et saksa keele oskamine eesti kõne­ või isegi kirjakeelest aru saada aitaks; ka on saksa keele oskus viimastel aastakümnetel elanikkonna seast peaaegu kadunud.) Niisiis uskusin ma mingil küllaltki hämaral kombel ka seda, et Tartus elab Kurat, ning lokaliseerisin ta oma ebateadlikes fantaasiates kuhugi Püssirohukeldri võlvkäikudesse.

Püssirohukeldri (Cave au poudre) ajaloost on mul nüüd, tänu seal taasavatud restoranist saadud reklaamvoldikule, mille koostamisel on ilmselt kasutatud ülikooli ajaloolaste abi, küllalt täpne ülevaade. 1763. aastal hakatakse Põhjasõjas Venemaale langenud ja täiesti purustatud Tartut keisrinna Katariina II (Suure) käsul taas kindlustama. 1768ndal alustabki kindralfeldmarssal Villebois’ insenerikomando võlvkeldri rajamist endisesse linnusekraavi Toome nõlva all. Kümne aasta pärast on kelder – 2,5 meetri paksused müürid, mis koonduvad põrandast 11 meetri kõrgusel teravaks võlviks, moodustades justkui tohutu maa­aluse kiriku – valmis. Seal hoitakse püssirohutünne. 1800. aastal kingib keiser Paul I Toomemäe koos kõigi rajatistega Tartu ülikoolile, mis avatakse Keiserliku Dorpati Universiteedina (saksakeelsena) kahe aasta pärast. Kaitserajatised on siis juba oma aja ära elanud. Ülikool kasutab keldrit laona, üürib selle pikaks ajaks välja õllepruulijatele õllekeldriks. Kellegi J. R. Schrammi pruulikoda rendib Püssirohukeldrit tervelt 69 aastat. Õllejoomine on Tartu saksa üliõpilaste üks meelistegevusi.

Kuid kaunis, positivistlik ja industriaalne XIX sajand loojub. Inimesed aimavad ette rahutuid aegu, hakkavad huvituma magnetismist, hüpnoosist, muudest varjatud, seletamatutest jõududest. 1896. aastast kuni evakueerimiseni I maailmasõja ajal (1915) tegutseb Püssirohukeldris professor Lewitzky eestvõttel laboratoorium, kus horisontaalpendli abil uuritakse maavärinaid, magnetilisi nähtusi. Kahjuks puuduvad mul andmed, kas professor Lewitzky, kes tõenäoliselt evakueerus koos oma laboratooriumiga, avastas Püssirohukeldri magnetismis midagi anomaalset, mis võiks viidata Kuradi kohalviibimisele. Pole ju võimatu, et oma fantaasia Püssirohukeldrist kui Kuradi asupaigast olen ma teadvustamatult ammutanud Tartu kollektiivsest alateadvusest, mida kord toitsid nüüdseks ammu unustatud kuulujutud professor Lewitzky läbikäimisest Vanatühjaga. Igatahes kasutati Püssirohukeldrit sestpeale ainult juurviljalaona. Alles 1982. aastal, Leonid Brežnevi valitsusaja lõpupoole, sai vana kelder hoopis uue funktsiooni: ta restaureeriti ning kohandati moodsaks kohvik­restoraniks.

Brežnevistliku epohhi lõpp, mida nüüd nimetatakse seisakuks (stagnation), paistis silma oma konservatiivse, isegi restauratsioonilise vaimu poolest. Muinsuskaitsele (protection de la Patrimoine nationale) ja ajaloo­ ning arhitektuurimälestiste restaureerimisele pöörati senisest suuremat tähelepanu. Tõsi, need mälestised olid tihti ka juba väga halvas seisukorras, varemeteks langenud või langemas. Samal ajajärgul, nagu teada, sündis Eestis ning tõenäoliselt ka teistes Balti vabariikides rahvuslik liikumine, mis samuti kandis tugevat nostalgilist, restauratsioonilist pitserit. Liz Franz oli selleks ajaks ammugi Tartu tolmu jalge alt pühkinud ning elas peamiselt Moskvas. Kuid mina õppisin just siis Tartu ülikoolis geneetikat. Tuliuus Püssirohukelder oli populaarne lokaal, seda enam, et asus maa all. Seal esitati õhtuti ka show’­programme, mida kutsuti prantsuspäraselt varieteeks.

Kuna sotsialistliku plaanimajanduse allakäik oli jõudmas terminaalsesse faasi, andis aina teravamalt tunda nähtus, mida nimetati defitsiidiks, kuid mis ei tähendanud eelarvepuudujääki – õigemini, see tähendas just nimelt eelarvepuudujääki, kui ma nüüd järele mõtlen, nii et déficit oli igati asjakohane termin, kuigi seda tollal, vähemalt rahvalikus või ka ametlikus teadvuses nii ei analüüsitud. Rahvalik analüüs seisnes sõnades “midagi pole saada”. See tähendas umbes seda, et oma teenitult või teenimatult saadud rublade eest oli võimalik lunastada vaid piiratud valikus tarbekaupu ja teenuseid. Teiste sõnadega: kuigi riigieelarve oli formaalselt alati tasakaalus (ja sellest tasakaalust on huvitaval kombel saanud ka siirdemajandusteoreetikute iidol), emiteeris riik pidevalt juurde katteta raha; hinnad olid sealjuures administratiivselt fikseeritud, sest Nõukogude Liidus ei tohtinud esineda elukalliduse tõusu. Huvitaval kombel kutsus see varjatud inflatsioon esile samalaadseid sotsiaalseid nähtusi kui avalik inflatsioon näiteks 1920ndate aastate Saksamaal. Nende nähtuste ühisnimetajaks võib lugeda teatud hedonismi, ühe päeva kaupa elamist (vivre de jour au jour), mille hulka kuulus ka raha kulutamine kohvikutes ning restoranides. Püssirohukeldri ukse taga oli peaaegu pidevalt saba (la queue, sealjuures ei tähenda “saba” kunagi mehe suguelundit) ning šveitser (Suisse, eesti keeles tehakse millegipärast vahet šveitseri ja šveitslase vahel, kasutades esimese tähistamiseks (austavat?) saksapärast vormi) laskis sisse keda ja millal heaks arvas, tihti nn. jootraha (pourboire), tegelikult altkäemaksu (pot­de­vin) eest, sest šveitser oli rangelt võttes riigi ametiisik, kes pidi hea seisma kodanike võrdsete õiguste austamise eest.

Püssirohukeldris nn. martiinide joomine (tegelikult oli see segu Ungari vermutist ning kohalikust kadakamarjanapsist, küllaltki magus ja mitte väga kange) oli minu jaoks esimene luksuse sünonüüm. Ning vabaduse. Huvitav on tõepoolest märkida, et minu fantaasiates käisid luksus ja vabadus käsikäes, ning et need fantaasiad said eriti hästi õide puhkeda maa­aluste tellisvõlvide hämaruses.

Kuid ma ei tahaks siiski ekselda liiga kaugele minevikku, seda enam, et sellel minevikul pole konkreetselt pistmist Liz Franziga. Milles samas võib kahelda. Sest kas polnud Liz Franzi tolleaegsed populaarsed laulud – populaarsed sellest hoolimata, et rahvuslikult meelestatud üliõpilased heitsid talle ette tema Moskva­karjääri ja vähest dissidentlust –, kas polnud just need laulud minu pisut purjus vabadus­luksusunistuste teatavaks saatemeloodiaks või refrääniks. Eriti too “Kohtumine”:

Linn süütab tulesid ja möödujate palgeid,

on kohvik tühi veel ja mina ootan…

Ta­rai­ta­rai­ta­daa… Kui “Kohtumine” juhtus baari kõlaritest tulema just siis, kui ma oma “martiiniga” olin poole peale jõudnud ning esimene kerge joove oli põhjustanud kesknärvisüsteemis säärase sünapside konfiguratsiooni, mis meeleolus tõlgendub teatava eufooriana, tegelikult kõikvõimsustundena (sentiment de l’omnipotence): “ka mina võin… ka minuga võib…” – siis oli see õhtu (sest võlvide all oli subjektiivselt alati “õhtu”, sensuaalne kellaaeg, ehkki väljas võis objektiivselt olla keskpäev) kümnesse läinud, pakkunud teatava tundelise kontrapunkti, isegi katarsise.

Ma arvan, et ükski kunstinähtus pole mulle elu jooksul summaarselt pakkunud nii palju katarsiseid kui Liz Franzi laulurepertuaar. Kuid ma ei näidanud kunagi välja, mida need laulud mulle tähendasid. Ühest küljest juba nimetatud konformismietteheite pärast (kuigi ma südames neid mugavaid “dissidente”, tegelikke konformiste, põlgasin), mida Liz Franzile tol ajal esitama hakati, teisest küljest selle pärast, et need laulud ja nende pakutav katarsis olid minu meelest liiga lihtsad. Katarsise pidanuks saama Bachist, Beckettist, Pasolinist. Ja sai ka, seda ei või samuti eitada. Eriti Pasolini “Teoreemist” ja tolle noore Lunastaja (Terence Stamp’i kehastuses) ilmumisest suguliselt alla surutud perepoja magamistuppa, tema ilusast käest, mis libises üle vaese poisi (ma ei mäleta mille – selja? õla? kukla?). Tundus uskumatu, et säärast asja Nõukogude Liidus näidati (kuigi “suletud” kinoklubis) ja ma vaatasin selle stseeni järel rahutult ringi, ega keegi aru ei saanud. Minu erutusest. Keegi ei paistnud midagi aru saavat. Publik oli otsekui tardunud kõikemõistvasse, kultuuriliselt avarapilgulisse poosi. Pärast arutati Pasolini “esteetika” üle. Ma pean ütlema, et iga kord, kui hakatakse arutama millegi esteetika üle, eelistan ma olla teises ruumis, seltskonnas ja isegi ajas. See on tõesti piinav.

Aga nüüd ma pean küll vabandama (huvitav kelle ees? – kas sa juba kujutled endale publikut, vaene olend?) selle tõepoolest huvituseta ning pealegi targutava, “analüütilise” kõrvalepõike pärast, mille ajendiks olid Liz Franzi sõnad Kuradist. Siiski tuleks veel märkida, et Kurat on eesti folklooris ning tõenäoliselt ka meie rahva kollektiivses alateadvuses veelgi ambivalentsem, või ütleme, teisemärgiliselt ambivalentne kui katoliiklikes maades. Tõsi, le pauvre diable on ju umbes nagu ‘vaene vennike’, niisiis mõnevõrra lihtrahva, tavalise patuse sünonüüm. Eesti keeles aga kutsutakse Kuradit veel nimega Vanapagan, mis otsetõlkes oleks le Vieux Païen ja võib­olla see otsetõlge polegi nii naeruväärne. Kuna “pagan” (ladina paganus, ‘talupoeg’) tähendab kristlikus mõttes ristimata inimest, mittekristlast, algselt aga vist mittejuuti, teiseusulist, barbarit, siis on mõistetav, miks Vanapaganast on eesti folklooris saanud pigem positiivne kangelane, rahva kollektiivne alter ego.

Eesti XX sajandi silmapaistvaim romanist (XIX sajandil silmapaistvad romanistid veel puudusid) Anton Hansen (pseudonüüm Tammsaare) on Vanapagana kuju just selles tähenduses põlistanud oma viimases, allegoorilises ning testamentaarses romaanis “Põrgupõhja uus Vanapagan” (umbes: “Le nouveau Diable de Fond­des­Enfers”). Kahjuks pole seda 1939. aastal ilmunud teost kunagi tõlgitud prantsuse keelde ning vaevalt see enam ka erilist huvi pakuks.

Tammsaare (kujutatud Eesti 25­kroonisel) talupojaepopöa “Tõde ja õigus” leidis küll Prantsusmaal sooja vastuvõttu, kuid paraku okupeeritud ning kindral Pétaini “vabal” Prantsusmaal, kus võimud nägid selles ekslikult natsliku Blut und Boden’i (veri ja maa) ideoloogia illustratsiooni. Ma usun, et lugejad siiski tajusid, vastupidi, ideoloogiavastast subversiooni, õõnestust või vähemalt ambivalentsust, sest tegelikult oli Hansen­Tammsaare antifašist ning suhtus oma teostes kriitiliselt ka talupoegluse ning “juurte” idealiseerimisse. Kuna aga pärast vabastamist (Libération) ei tahetud ei Prantsusmaal ega mujal Euroopas unustada midagi rohkem kui sõjaaega ja kõike sellega seonduvat (peale vastupanu, Résistance, müüdi), siis unustati loomulikult ka too marginaalne romanist, seda enam, et tema rahvuski (Nation) lakkas Vaba Maailma olupoliitikas (Realpolitik) olemast.