Читать книгу Raadio - Emil Tode - Страница 7

Tartus, nagu öeldud, polnud Liz Franz ammu käinud, rääkimata Tartus elamisest, sest ta ei läinud kunagi kuhugi tagasi ja Tartu oli tema jaoks tagasi par excellence (tema lühike, aga otsustav Tartu­periood pidi minu arvutuste kohaselt jääma aastatesse 1961­62 või 62­63, niisiis minu sünniaasta ümbrusesse, aga sellest hiljem pikemalt), ja nii ma ei lootnud Tartust tema kohta mingeid andmeid saada. Tartu bussi peale läksin läinud pühapäeva hommikul rohkem sellepärast, et bussiga sõites on parem mõelda. Rongiga sõites on veel parem mõelda, aga rongide olukorrast ma juba kirjutasin. Ka auto kõrvalistmel pole viga, aga seal on siiski teatud kohustus juhiga suhelda. Ise autot juhtida on juba töö. Kuna ma hakkasin autot juhtima alles 25­aastaselt, siis pole ma sellega võib­olla siiani küllalt ära harjunud. Rongis või bussis istumise olukorda nimetan ma endamisi “liikumatu liikumise” olukorraks ja sellele situatsioonile vastab ka spetsiifiline vaimuseisund. Ühest küljest sul pole võimalik midagi teha (ma ei saa sõidu ajal lugeda, või kui, siis rongis, aga sealgi ma tavaliselt ei loe), sa istud paigal ja tead, et see kestab teatud aja, seni sa ei saa midagi ette võtta, kuhugi minema hakata, nagu näiteks oma korteris olles. Teisest küljest see “olukord” ise liigub ühest kohast teise ja vastavalt sellele vahetub ka pilt akna taga, õigemini kujutis, mida reprodutseerib su nägemis­ ja kesknärvisüsteem. Samas pole see kujutis liiga huvitav ega pealetükkiv nagu kinos või televiisoris, seal ei toimu eriti midagi või kui toimubki (keegi tuleb mööda külavaheteed, kuskil põleb läinudsuvine põhuhunnik või isegi maja, maanteel on toimunud avarii), siis näed sa sellest toimumisest vaid suhteliselt tähenduseta fragmenti. Võib­olla selle fragmentaarsuse kompenseerimiseks hakkabki su psüühe (vaim, mentaalne süsteem) arendama mingit lugu, mingit pikemat mõtteliini, mis teises olukorras ise fragmentaarseks jääks. Mentaalne seisund on vähem agiteeritud (agité), vähem hüplik kui muidu.

Teel tahtsin ma niisiis mõelda. Mitte ainult Liz Franzi kadumise üle, vaid üldse. Selle üle, mis edasi saab. Ma lootsin, et mul tekib mingi plaan. Ma ei või öelda, et see plaan oleks päriselt tekkinud, aga midagi tekkis. Mu vaimne seisund on pärast Tartus­käiku vähem ebamäärane.

Tartus endas pole teha midagi erilist. Sinna sõitma hakates on alati mingi ebaratsionaalne tunne, nagu oleks seal midagi teha, ja kohapealgi võib meeleseisund jääda ärevaks. Linn ise on vaikne ja provintslik, eriti veel pühapäeval.

Tartu on nüüdse Eesti territooriumi ilmselt kõige vanem linn, mingi oluline linnus (lieu fort) ja kauplemiskoht oli seal olemas juba enne XIII sajandit, kui muistsele Liivimaale tungisid teutooni rüütlid ja toimus Läänemere idakalda kristianiseerimine. Kiievi­Venemaa idas oli ristiusu teatavasti juba varem vastu võtnud, samuti Läänemere läänekalda viikingi­kuningriigid. Läänemeri on lääne meri ainult eesti keeles. Isegi soomlased nimetavad seda oma vanade isandate rootslaste eeskujul Idamereks ja sakslastele on ta loomulikult Ostsee.

Mööda Läänemerd viiski tee itta. Ja põhja. XIII sajandil oli Euroopa (ilmselt siis ka kogu maakera) elanud paar sajandit erakordselt soodsates kliimaoludes, “väike” soojenemine oli saavutanud oma apogee XI sajandi paiku. XIII sajandiks oli rahvastik soodsates tingimustes paisunud, elu edenenud. Reimsi, Chartres’i, Ulmi, Strasbourg’i katedraali võlvid olid juba üles laotud, suured vitraažaknad polnud enam mingi imeasi. Õieti hakkas see kõik juba inimesi ära tüütama, moest välja minema. Sest ei pakkunud enam midagi uut, uusi kõrgusi, seninägematuid dimensioone. 1284. aastal langes sisse Beauvais’ katedraali võlv, mis oli ehitatud 48m kõrguseks. Palestiinas langes kristlaste viimane tugipunkt. Üks epohh hakkas läbi saama. Ja Balti mere kaldal siis see epohh just algas. Rahvastiku juurdekasv, majanduslik õitseng ja uued sõjapidamistehnoloogiad kannustasid Saksa Rahva Püha Rooma Keisririigi alamaid otsima uut avantüüri idas ja põhjas. Nende vallutusretke (1200–1240) romantilise kirjeldusega nn. Läti Henriku Liivimaa kroonikas algab selle maa (vana ehk suure Liivimaa) kirjapandud ajalugu.

Keskaja kliimaoptimumi ajal ei olnud soojenemine siiski nii järsk ja ulatuslik kui too, mis umbes 7500 aastat tagasi tegi lõpu jääajajärgsele (Würm) vindumisele, sulatades suurel hulgal liustikke ja tekitades tõenäoliselt Suure Veeuputuse: Vahemeri murdis läbi looduslike tammide ja tungis Musta mere nõkku. Selsamal ajal tungis ka Põhjameri läbi selle koha, kus nüüd on Taani väinad, ja järvede ahelikust saigi nüüdne Balti meri (kui jääda neutraalse nimekuju juurde). Tol ajal, nn. atlantilisel kliimaperioodil olid inimesed selle mere idakaldal juba olemas, kuid eesti folklooris puudub minu teada Suure Veeuputuse motiiv. Võib­olla ei olnud veetõus siin nii dramaatiline. Võib ka olla, et tolleaegsete hõimude pärimus on ununenud.

Esimesed inimesed liikusid siia ilmselt põhjapõdrakarjade kannul, hakates tulema ehk kuskilt Lõuna­Prantsusmaa kandist, kus “me kõik” (eurooplased), nagu armastab öelda eesti geneetik Andres Metspalu, jääajal kükitasime. Põhjapõdrakarjad omakorda tungisid aasta­aastalt natuke rohkem edasi seda mööda, kuidas mandrijää liustikud sulasid ja paljastel setetel juurdus tundrataimestik. Võimalik, et kliima suhteliselt äkiline soojenemine ja elutingimuste paranemine jääajajärgses Euroopas (seda, praegu edasi kestvat ajastut nimetatakse Würm IV ehk holotseen) mõjus soodsalt ka inimpopulatsioonidele, tekitades ootamatult tugeva migratsioonisurve lõunast. Võimalik, et see “teine laine”, saabudes siis umbes 4000 aastat tagasi (arvestades, et populatsioonides toimuvad “hüpped” pärast elutingimuste paranemist teatud hilinemisega, võides langeda alles nende taashalvenemise ajale), assimileeris nood esimesed vähenõudlikud asukad, pühkides minema nende kultuuri ja pärimuse. Tehniliselt tõhusam kultuur on alati ka prestiižikam, koos lõuna poolt tulnud maaharijate oskustega ja leiutistega võtsid kütid­korilased tõenäoliselt üle ka nende keele, ühiskonnakorralduse, tõekspidamised ja “muinasjutud” ehk jutustused (contes).

Nii nagu minu ema (74) ja isa (81) on märkamatult üle võtnud midagi nende Ameerika seriaalide mõttemaailmast ja isegi keelest (kuigi tõlkena), sestsaadik kui nad neid õhtu­õhtult vaatavad. Siiski, erinevalt mõnest vanem­keskealisest kaasmaalasest, kellest on juba saanud tõelised seebiooperisõltlased (ingl. addicts), suhtuvad nad neisse “filmidesse” teatava kriitilisusega. Isa näiteks väidab, et ega need ikka päris tegelikku elu kajasta. Seda nimetatakse kultuuriliseks vastupanuks (résistance). Eesti taasiseseisvumise üheks poliitiliseks loosungiks (nüüd on see liiga romantilisena päevakorrast mõnevõrra taandunud) oli väide, et me elame sellel maal ühtejärgi juba 10 000 aastat. Seda armastas levitada (véhiculer, propager) ka president Lennart Meri, kelle teine ja viimane valitsusaeg läinud sügisel lõppes. Ma ei tea, keda “meid” selles väites silmas peeti või peetakse. Mina isiklikult tean oma esivanemaid vaid meie ajaarvamise XVIII sajandi lõpuaastateni. Ja neist “esimestest” ei tea ma praktiliselt midagi muud kui nime.

Need olid üks Hans ja üks Ano (Anu) Viru­Nigula kihelkonnast, mõisatalupojad, kellele 1834. aastal anti perekonnanimi. Tegemist oli nimelt keiserliku (Aleksander I) talupojareformiga, mis võeti ette Napoleoni­järgses uuendustevaimus Venemaa Balti kubermangudes. Reformi käigus omandasid talupojad teatava isikliku vabaduse, s.o. sõltumatuse oma mõisnikust, maaisandast, senjöörist (seigneur). Seni sai mõisnik neid müüa ja osta koos kinnisvaraga (maaga), mille juurde nad olid kinnistatud. Nüüdsest võisid talupojad iseseisvalt ühe isanda juurest teise juurde kolida. Tasapisi järgnes sellele ka majanduslik iseseisvus (nn. maade päriseksostmine), pärisorjast (serf) sai kapitalistlik ettevõtja – või palgatööline.

Neid nimesid (Ano, Hans, Liso, Marri, Jaan, Jurri – need on eesti vasted prantsuse nimedele Anne, (?), Elisabeth, Marie, Jean, Georges, mis omakorda teadagi pärinevad kas heebrea või ladina nimedest jne.) lugesin ma Tartus Eesti Ajaloo Arhiivis. Mul ei olnud küll mingit kavatsust sinna minna, aga järgmisel hommikul (ööbisin 200 krooni eest ühes Supilinna koduvõõrastemajas) arhiivi majast mööda jalutades tuli tuju sinna sisse astuda, seda enam, et olen seda ikka mõnikord plaanitsenud.

1980ndate ja 90ndate alguse uuskonservatiivse mentaliteedi hulka kuulus ka mood uurida kiriku­ ja revisjoniraamatute järgi oma “sugupuud”. Tollal tegi seda keegi nii isakui ka emapoolsest suguvõsast ja mul oli see asi üldjoontes teada, aga siiski oli jäänud mingi ebamäärane tunne, et arhiivist võib äkki veel midagi välja tulla. Ma ei tea küll, mida.

Arhiiv oli samas majas juba siis, kui ma ülikoolis geneetikat õppisin, ja ma käisin sealt tihti mööda. See on XIX sajandi lõpust või XX algusest pärinev punasest telliskivist hoone, tõenäoliselt asus seal algusest peale mingi kroonuasutus (administration imperiale). Mul on millegipärast nõrkus punasest telliskivist majade vastu, milliseid pole Eestis palju. Kõige rohkem on neid Tartus, ilmselt leidus sealkandis tellisepõletamiseks sobivat savi. Seevastu Põhja­Eestis (Tallinnas) ehitati rohkem kohalikust lubjakivist. Paekivimajad on “külmad”, tellismajad on soojad ja küllap sellepärast see kiindumus neisse: teatav hingelise ja kehalise “soojuse” puudujääk. Tellis on põletatud kivi ja temast tehakse ka ahjusid. Paas on kujunenud mere põhjas seal kunagi elanud loomade (korallide, limuste, meritähtede jt.) lubjarikastest jäänustest. Kunagi nimelt, enne suurt jääaega, laius sellel maakera pinna alal, kus nüüd on Eesti, soe meri. Aga tuli on merest, olgugi soojast, ikkagi soojem.

Ma astusin arhiivi uksest sisse ja küsisin vastuvõtulauas istuvalt proualt, kuidas oleks võimalik arhiivis uurida mõne perekonnanime päritolu. Selgus, et see on lihtsam, kui ma arvasin, ja natukese aja pärast istusingi ma juba mikrofilmivaatamise aparaadi taga ja uurisin neid XIX sajandi ilusa, aga natuke arusaamatu käekirjaga täidetud registreid, see tähendab, mitte registreid endid, sest neid profaanide kätte ei anta, vaid registrilehekülgede fotokujutiste suurendust enda ees ekraanil. Arhiivitöötaja, noor naine, juhendas mind alguses, ega seal midagi väga keerulist olnudki. Põhiliseks allikaks on nn. kirikuraamatud, kuhu kihelkonnapastorid on kandnud talupoegade sünnid ja surmad, ja hingerevisjoniraamatud, kuhu riigiametnikud on kandnud mõisate ja perede kaupa neis elavad hinged (âmes).

Mõis oli XIX sajandi keskel veel peamine majandusüksus; talupere ehk leibkond, millesse kuulusid peale vanemate ja laste vahel ka teenijad, sulased, vanavanemad jt., oli selle suure majandusüksuse allüksus. Revisjoniraamatu tabelipõhimik oli trükitud vene keeles ja kandis igal lehel huvitavat pealdist: Ревизионная сказка. Сказка on tänapäeva vene keeles teatavasti “muinasjutt”, nii et siis revisjonilugu. See lugu või hingeloend, kirja pandud XIX sajandi administratiiv­regulatiivses vaimus (statistikast oli just saanud suurmood), jutustab peamiselt Vene Keisririigi ja tema Balti provintside administratsiooni püüdlustest korrastada, kontrollida ja võib­olla ka suunata maa majanduselu. Nende Anode, Hansode, Jurride ja Marride isiklikust elust tänapäeva mõistes saab sealt aimu äärmiselt piiratud määral, peamiselt selles osas, mis puudutab nende inimeste, XIX sajandi peamise materiaalse majandusjõu, füüsilist ehk bioloogilist eksistentsi (sünd, sigimine, ühest kohast teise asumine, surm). Isiklikumat biograafilist materjali võib nende kohta otsida suulisest pärimusest, s.o. antud juhul minu vanemate ja vanaema (surnud) mälestustest. Kuid need puudutavad peamiselt neid endid ja neile eelnenud põlvkonda ning on kahtlemata väga subjektiivsed, just mäletaja, mitte mäletatava subjektiivsuse mõttes. Ise ei ole mu surnud esivanemad jätnud endast mitte mingit omakäelist kirjalikku tunnistust, kuigi nad olid siis, XIX sajandil, tõenäoliselt juba kõik kirjaoskajad (tõsi, sajandi algupoole võis see olla vaid lugemisoskus). Teatud ajaloolistel põhjustel (millest võib­olla hiljem) pole neist järel ühtegi erakirja ega muud säärast. Mis on, on emapoolse vanaema ülestähendused nende perekonna Piiblis (1889. aasta trükk), selleks ette nähtud tühjal lehel, kuhu ta on sinise tindiga ja üsna konarliku käekirjaga märkinud oma seitsme lapse nimed ja sünniajad, kolme nime taha on ta jõudnud ka kirjutada surmadaatumi. Need ülestähendused pärinevad XX sajandi 20­30ndatest aastatest.

Siiski on ka mu XIX sajandi esivanemad jätnud mulle ühe sõnumi, kui nii võib öelda. Ma vähemalt arvan, õigemini mulle meeldib uskuda, et need kahele ristile malmi valatud sõnad on valinud­öelnud need inimesed ise, kelle maised jäänused sinna ristide alla on maetud. Need peaksid loogiliselt olema (kuigi just seda tõendada võiv kirikuraamat on hävinud) minu isaisa ema vanemad. Neid riste nägin ma esimest korda alles nüüd hiljuti, paar nädalat tagasi, kui ma käisin oma isaga tema tagastatavaid talumaid välja mõõtmas.

Maareform, mille hulka kuulub kinnisvara tagastamine (restitution) selle sõjaeelsetele omanikele või nende järeltulijatele, on üks osa Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest järjepidevuse (continuité) alusel. Algne Eesti Vabariik eksisteeris aastatel 1918–1941. Kuid XX sajandil Euroopas omaks võetud rahvusvahelise õiguse sätete kohaselt ei lakka üks riik de jure eksisteerimast, kui teine riik ta vägivaldselt enda külge liidab. Riikide eksisteerimise nullpunktiks Euroopas on aasta 1920 (Versailles’ rahu), kui nimetatud rahvusvahelise õiguse põhimõte üldiselt omaks võeti. Kuna Eesti Vabariik oli 1920. aastal juba olemas, siis ei saanud teda enam päriselt hävitada, s.t. ideaalsel kujul eksisteeris ta edasi ka neil aastail, kui ta oli liidetud Nõukogude Liidu, Kolmanda Reichi ning uuesti Nõukogude Liidu külge (kokku 50 aastat).

Materiaalses maailmas toimub viiekümne aasta jooksul muidugi ühte ja teist. Näiteks minu ema perekonna talu maadele rajati 1970ndatel aastatel põlevkivikaevandus. Põlevkivi (eesti­prantsuse sõnaraamat annab sellele vasteks ainult kummalise geoloogiatermini schiste bitumineux) on üsna madala energiasisaldusega fossiilne kütus, mida kaevandatakse Eesti kirdeosas. Nagu muudki fossiilsed kütused, on ta tekkinud aastamiljonite eest väga soojadel ja niisketel kliimaperioodidel maakeral vohanud taimestiku jäänustest. Põhimõtteliselt on see Maa geoloogilises (või peaks ütlema astronoomilises?) minevikus talletunud päikesekiirgus, Päikesel toimuvate tuumaprotsesside energia. Inimene on Maal oleva elu ajaloos esimene liik, kes on õppinud seda maapõue salvestatud energiat enda huvides kasutama. Kuni XIX sajandini oli inimkonna nagu teistegi loomaliikide peamine energiaallikas nende elupaiga taimkate, s.t. inimene tarvitas põhiliselt jooksva aasta jooksul (põllukultuurid) või veidi pikema aja jooksul (puud) taimede poolt fotosünteesi protsessis orgaaniliseks aineks muundatud valgusenergiat. Taimed vajavad kasvamiseks maad ja seetõttu oligi kogu inimese nn. majandustegevus ja üldse eluvõimalused väga tihedalt seotud maapinnaga. Mida rohkem taimekasvuks sobivat (niiskus, valgus, soojus, pinnase keemiline koostis) maapinda mõni inimene või kogukond enda valduses suutis pidada, seda rikkamaks ja potentsiaalselt sigivamaks ta ennast võis lugeda. Inimkogukondade vahel peetud nn. sõdade peamine ajend ja eesmärk oli pikka aega seesama viljakas maapind.

XIX sajandi avastused ja tööstuslik pööre muutsid seda ürgset energeetilist olukorda radikaalselt. Kivisöe, nafta ja paremate puudumisel sellisegi vaese kivimi nagu põlevkivi kasutuselevõtt muutis inimesed aina sõltumatumaks maapinnast. Minu vanemad olid juba enne minu sündimist asunud maalt linna. Konkreetselt olid sellel ümberasumisel mitmesugused, osalt traagilised põhjused (näiteks isapoolse vanaisa teadmata kadumine, tegelikult deporteerimine ja tapmine nõukogude võimu poolt 1941. aastal). Aga üldiselt järgis nende trajektoor inimkonna ajaloo loogikat, kui selline olemas on. Mingit joonist, ütleme.

Ema oli maalt lahkunud, linna kooli läinud (sest tema ema oli nii otsustanud) juba ammu enne, kui nende külla tuli kaevandus ja see maapind sealt hoopis minema veeti. Kaevandatavast põlevkivist põletatakse suurem osa Kirde­Eesti soojuselektrijaamades. Kuna põlevkivi energiasisaldus on väike, moodustub selle põlemisel rohkesti aherainet. Seda kuhjatakse hunnikutesse, väikestesse mägedesse, mis on täielikult ümber kujundanud Kirde­Eesti maastiku panoraami. Kuid mu ema ei läinud talust mitte vabrikusse, näiteks põlevkivi sorteerima, mis oleks olnud loogiline esimene aste industrialiseerumise ja linnastumise teel, vaid hüppas nii­öelda kohe kolmandasse sektorisse, õppides raamatupidajaks ja töötades sel alal kuni pensionile minekuni (kokku umbes 45 aastat). Oma professionaalse tegevusega ei tootnud ta otseselt mingeid materiaalseid väärtusi, kuid süsteemi osana osales siiski nende tootmises, ja isegi põllumajanduses, kuivõrd see riigiasutus, mille raamatupidaja ta oli, tegeles põllumaade parandamise ehk melioratsiooniga (amélioration).

Industriaalne Nõukogude Liit nimelt pürgis toiduimpordist sõltumatuse, täieliku alimentaarse enesevarustamise poole (autosuffisance alimentaire), milleni ta küll kunagi ei jõudnud, sest sotsialistlik põllumajandus oli olemuselt, süsteemselt ebaefektiivne. Eesti liigniiskete maade (soode) kuivendamine, väikeste ajalooliste põllulappide massiivistamine jms. kuulusid NLKP (PC Soviètique) poolt ette võetud toitlusprogrammide arsenali. Ka mu isa, kes vanema pojana oli koolitatud taluperemeheks, töötas terve elu sotsialistlikus põllumajanduses, kuid samuti kolmanda sektori töötajana, nn. spetsialistina.

Me elasime Tallinna ääres, aedlinnas, väikeses, aga mugavas majas, mille ema ja isa 1956. aastal ehitasid. See oli tehnilise ja sotsiaalse optimismi ajastu. Minu lapsepõlves saime me külmkapi Riga (valmistatud sellenimelises linnas, kunagises Liivimaa pealinnas) ja radioola, mille marki ma ei mäleta, aga mille disain aimas järele, tean ma nüüd ühe Artes näidatud dokumentaalfilmi põhjal, kuulsate Brauni raadiote viie­kuuekümnendate kerget ja reibast disaini. Radioolaks nimetati tol ajal sellist raadiot, millel oli peal ka plaadimängija. Sellest radioolast kuulsin ma esimest korda Liz Franzi häält.

Perekonna majandusliku toimetuleku kindlustamiseks tegelesid minu vanemad siiski vähesel määral ka põllumajandusega, kasvatades neile eraldatud linnaäärsel maalapil köögivilja, mida me tarvitasime toiduks ja mille ülejäägid realiseeriti nn. kolhoositurul, kus hinnad oli vabad ja seetõttu suhteliselt kõrged. Tänu sellele vaba­ ja turumajanduse kimäärsele ühendusele, mida kujutas endast kolhoositurg, oli väikepõllupidamine nõukogude perioodi lõpukümnenditel tasuvam kui iial varem selle maa ajaloos. Vana Liivimaa territooriumi talurahvas pole kunagi kogenud sellist jõukust, nii absoluutset kui suhtelist (maaelanike sissetulek ületas linnaelanike oma), nagu XX sajandi seitsme­ ja kaheksakümnendatel aastatel.

See oli muidugi majanduslik anakronism. Põllumajandusel on tänapäeva arenenud riikides rikkuse loomisel vaid marginaalne tähtsus. Inimesed elavad peamiselt linnades ja nende isiklik jõukus ei väljendu tavaliselt maaomandis ja selle suuruses. Liz Franzil, näiteks, pole minu teada kunagi olnud mitte mingit kinnisvara. Ometi ei saa teda lugeda vaeseks inimeseks. Just tema kaudu õppisin ma tundma, mis asi on rikkus, mis asi on raha. Aga traditsioonilises mõttes pole talle kunagi kuulunud peaaegu mitte mingit vara, isegi mitte liikuvat (mõned raamatud, plaadid, riided, mida ta oma rännakul ühest kohast teise on kaasas kandnud, kuuluvad ametlikus jaotuses pigem kategooriasse “isiklikud asjad”). Mis siis oli (või on) Liz Franzi rikkuse aluseks? Kas tema hääl (mis pole ju lõpuks kuigi ebatavaline), tema oskus luua inimsuhteid, miski veel?

Aga neile XIX sajandi malmristidele, millest ma rääkima hakkasin, oli ühele poole kirjutatud surnute nimed ja eludaatumid: Tõnno T. (sünniaastat ei mäleta, surnud 1880) ja An T. (surnud 1881). Teisele küljele oli naise soovil (oletan, et soovil) risti malmvalusse pressitud sõnum tulevikku: kui hüiad wimati keik surnud töuske üles, siis olgo sino käsi ka mino haua küles. Mehe ristil seisis aga lühike vanatestamentlik (vétérotestamentaire) nõue: Jehowa, ma ootan so õnnistust.