Читать книгу Raadio - Emil Tode - Страница 9

Isa tahtis, et ma oma seekordsel Eestis viibimise ajal (see hakkab juba ületama kavatsetud piire) tingimata temaga koos tema talu maadel käiksin ja aitaksin tal lõpule viia maade väljamõõtmise. Ta isegi helistas mulle selle pärast Pariisi, mida ta teeb ainult siis, kui tal tuleb mõni “idee”. Ema ei helista mulle sinna peaaegu kunagi, sest kaugekõned on kallid. Isa rääkis mingist “jõe ülesmõõtmisest”, millest ma hästi aru ei saanud, eriti veel enda funktsioonist selles ettevõtmises. Nüüd ma olen seal ära käinud ja tean, mida see tähendab.

Isa talu, mida ta jagab tegelikult oma kahe õe ja noorema (surnud) venna lastega, nii et talle kuulub mõtteline neljandik sellest umbes 35 hektari suurusest maavaldusest – see talu koosneb, nagu enamik Eesti­ ja Liivimaa talusid, paljudest nn. lahustükkidest. Lahustükkide olemasolu on tingitud traditsioonilise maakasutuse iseärasustest. Nimelt, nagu ma juba märkisin, moodustavad suure osa (u. 20%) Eesti­ ja Liivimaa territooriumist sood, mida pole võimalik kultiveerida, vähemalt polnud see võimalik traditsiooniliste tehniliste vahenditega (tegelikult osutus ka nende kultiveerimise katse tehnikarevolutsiooni järgsete võimaluste joovastuses küllaltki ebaresultatiivseks ning soodesse rajatud uudismaad on tänaseks üldiselt sööti jäetud pinnase vaese koostise tõttu). Niisiis ei jätkunud harimiskõlblikku maad, kuigi tänase Eesti territooriumi elanikkond ületas poole miljoni piiri alles XIX sajandil. Saagikus oli madal ja mõisate ning kroonu (l’État, la Couronne), milline kroonu see siis ka polnud, ülalpidamine, sõdade finantseerimine neelas kogu talupoegade töövilja ülejäägi, jättes neile vaid elatusmiinimumi (minimum vital).

Teatavasti viiakse iga saagiga põllult ära kindel hulk taimekasvuks vajalikke mineraalaineid ja need tuleb asendada, kui ei soovita põlluviljakuse langust. Ürgse (primitif) põlluharimisviisi puhul, milleks nii nagu varakeskaegsel Prantsusmaal oli ka Liivimaal alepõletamine – mis valdas siin kaugelt üle keskaja lõpu (kuna sõjad, katkud ja näljad elanikkonda perioodiliselt vähendasid, leidus pidevalt alepõletamiseks sobivaid võsastunud alasid) –, selle ürgse maaharimisviisi puhul väetab maapinda põletatud puude tuhk. Puud aga omakorda on hankinud mineraalaineid sügavatest pinnasekihtidest, samuti (näiteks lepad, Alnus) sidunud õhulämmastikku. Kuid alemaa on viljakas ainult paar esimest aastat, seejärel langeb saagikus järsult. Põhjasõja­järgsel pikal rahuperioodil, mis Vene Keisririigi Eesti­ ja Liivimaa kubermangu territooriumil vältas üle kahe sajandi, kasvas elanikkond pidevalt ja aleviljelus tuli asendada teistsuguse viljelussüsteemiga, s.t. põlde tuli hakata süstemaatiliselt väetama ainsa tuntud ja kättesaadava väetisega, milleks oli loomasõnnik. See pole aga midagi muud kui loomade seedetraktist läbi käinud rohttaimede osaliselt lagunenud jäänused. Neid rohttaimi ehk heina pidi aga kuskilt hankima ja kuna mineraalmaad olid kasutusel põldudena, siis tuli seda hankida soodest.

Karjale vajaliku rohukoguse muretsemine soodest ja luhtadelt, nn. heinategu, oli talupere peamine suvine töö. Vastavast mälestus­ ja ilukirjandusest selgub, et veel XX sajandi alguses oli see töölõik äärmiselt kurnav. Heinategu algas jaanipäeva paiku (Saint­Jean d’été), kestis kuni viljakoristuseni ning jätkus isegi pärast seda, praktiliselt kuni lume tulekuni. See toimus peamiselt vikatite (faux) ja rehadega, kuna soopinnas on ebatasane ning isegi hobuniidukite kasutamine pole seal võimalik. Sootaimestik on iseenesest väga madala toiteväärtusega, kuid peamine polnudki karja produktiivsus piima ja liha osas, vaid see sõnnikuhulk, mis oli võimalik järgmisel aastal põldudele laotada. Heina hankimiseks oldi sunnitud minema tihti kilomeetrite kaugusele kodust, ja arvestades hobutranspordi liikumiskiirust ja mugavust, polnud seegi nali. Iga mõisa ja hiljem iga talu juurde oli kinnistatud mitmeid maatükke soodest ja metsadest, mida kasutati heina­, aga samuti karjamaadena (kari oli “metsas”). Esialgu, keskajal, oli tegemist tavaõigusega (karjatamisõigus), hiljem formaliseeriti need tavad maakatastrites. Nagu mu isa ütles, kui me kahe maamõõtja, mehe ja naise seltsis mööda metsateed tema talu jõeäärse lahustüki poole liikusime, olnud maamõõtja tsaari ajal nii tähtis mees, et tema külasse tulekul helistatud kirikukelli.

Naismaamõõtja märkis selle peale, et tol ajal olnud ka maamõõtja palk nii kõrge, et kuutasu eest saanud maja osta. See oli altkäemaksuahvatluse tõrjumiseks. Maamõõtja oli keisririigi ametnik. Ilmselt siiski pole ka Eesti Vabariigi maamõõtja madalamatesse tuludetsiilidesse kuuluv isik, sest maamõõtjate perefirmale kuulus minu hinnangul täiesti uus Peugeot’ universaal. Nimelt on maade restitutsiooniprotsess just tänu nende ajalooliste lahustükkide rohkusele väga töömahukas ja tööturul ületab maamõõdutöö nõudmine tunduvalt pakkumise, mis võimaldab neil oma töö eest, nagu öeldakse, väärilist tasu küsida.

Varsti sain ma ka teada, mida tähendab “jõe ülesmõõtmine”. Nimelt on jõgi ühe lahustüki, kunagise heinamaa, nüüd kidura soometsa üheks piiriks. Õigupoolest on tegemist ojaga (ruisseau), Emajõe jõgikonda kuuluva Põltsamaa jõe alguskilomeetritega. Vesi on selles allikalist päritolu, külm ja selge, ega jäätuvat ka kõige valjema pakasega (isa andmetel, tänapäeva talved ei võimalda seda pärimust enam kontrollida). Juba mainitud nõukogude melioratsioonitööde käigus on jõge süvendatud ning tema sängi õgvendatud. Seetõttu ei vasta jõe looked enam nendele, mis on kantud 1800ndate aastate lõpu verstastele maamõõdukaartidele, mida kasutatakse restitutsiooniprotsessis alusmaterjalina. Niisiis tuleb jõe kulgemise joon uuesti üles mõõta ja uutele maamõõdukaartidele kanda. Tegelikult oleks jõesäng saja aasta jooksul ka loodusliku vooluerosiooni tulemusel tunduvalt muutunud, aga ma ei tea, kuidas sellesse suhtutakse.

Maatüki piiriks, nagu naismaamõõtja (jutukam) selgitas, on jõe mõtteline telgjoon. Selle kindlaks määramiseks tuleb aga moodustada mõlema kalda joonest punktiir, määrates kindlaks punktiiripunktide koordinaadid. Kuna mõõdistamine peab toimuma kahel pool jõge, millel on selle koha peal ainult üks purre, siis ongi vaja kolme inimest. Mina olin siis kolmas. Punktide koordinaadid määratakse maamõõtjanaise väitel “sentimeetrise” täpsusega.

Minu arust on tegemist küll ilmse liialdusega lubatava vea piiri määramisel, aga ma ei hakanud seda maamõõtjale ütlema. Maa ruutmeetri turuhind selles paigas jääb suurusjärku 5 eurosenti. Seda arvutasin ma statiivi kõrval jõe kaldal kuival kuluheinal pikutades. Päike soojendas. Statiivil oli aparaat, mis võttis ühendust, nagu mulle selgitati, satelliidiga (Maa tehiskaaslasega). Sideseansi jooksul, mis pidi kestma umbes 20 minutit, fikseeris see väike seade oma asukohapunkti koordinaadid.

Veel mõtlesin ma sellele, et huvitav, kuidas on mõtteline koordinaatvõrk Maa pinnal viidud vastavusse Maa telje nihkumise jms. nähtusega. Kas koordinaat XY on alati ja igavesti just täpselt selle jänestarna (Carex leporina L., tarnad on lõikheinaliste Cyperaceae sugukonda kuuluvad taimed, tavalised soodes ja luhtadel, neid leidub Eestis üle 70 omavahel raskesti eristatava liigi; tarnad moodustasid peamise osa sooheina madala toiteväärtusega massist) mätta keskel, lugedes mätta keskpunkti pinnase suhtes liikumatuks? Seda ma ei tea.

Päikese käes oli hea pikutada, kuulda oli ainult lindude häälitsusi, maamõõtjate lühidaid hõikeid üle jõe (jah! – aitab!). Pidin ootama, kuni sideseanss on küllalt kaua kestnud, siis aparaadi uude punkti toimetama. Fantaseerisin selle üle, kuidas oleks elada selle meesmaamõõtjaga. Ta oli nimelt noor pikk, armsa, natuke häbeliku naeratusega poiss. Kuidagi, tundub mulle nüüd, meenutas ta minu isa nooruses. Tal olid väga pikad jalad; ma ütlesin talle, et maamõõtjal on pikk samm, mille peale ta naeratas veel kohmetumalt. Pole sugugi võimatu, leidsin, et selle kohmetu naeratuse taga on teatud (väga varjatud, isegi teadvustamatud) homoseksuaalsed kalduvused. Tavalise heteroseksuaalse mehe kohta tundus ta liiga tundlik.

Me elaksime koos ühes nendest Kesk­Eesti suurtest kahekordsetest talumajadest (sealkandis on Eesti viljakaimad mullad, nagu isa kinnitab, ja ajalooliselt oli elanikkond jõukas; nüüd on need majad saadaval mõne tuhande euro eest). Maamõõtja mõõdaks maad, mina käiksin aeg­ajalt Tallinnas, aeg­ajalt Pariisis (kord läheksime sinna ka koos, aga maamõõtjale Pariis ei meeldiks ja sestsaadik ta ei lubaks, armukadedalt, mul enam sinna minna) oma filmiprojekte ajamas, et säilitada majanduslik sõltumatus. Muidu ma ootaksin teda koju, nagu armastav abikaasa. Peseksin ja triigiksin. Majas oleksid tingimata punased või tumerohelised kahhelahjud, mida talvel iga päev kütta tuleks. Maja oleks tõesti suur. Sündsa fassaadi säilitamiseks maakohas elaks samas ka üks truu lesbiline paar, kellest kummagagi me kumbki formaalselt abielus oleksime. Nad elaksid tegelikult teises majatiivas. Külarahvas majja ei saaks, seda ümbritseks tihe kuusehekk, istutatud kunagi õunapuude kaitseks külmade tuulte eest. Õunapuud oleksid vanad ja sammaldunud, aga puhkeksid igal kevadel rikkalikult õide. Meie seksuaalelu oleks regulaarne, rutiinne ja mõlemaid pooli vaikselt rahuldav. Me istutaksime ka uusi õunapuid ja jälgiksime aasta­aastalt nende kasvamist, viljakandvasse ikka jõudmist. Võib­olla lapsendaksime ühe lastekodulapse. Või isegi mitu. Maamõõtjal, olin märganud, on ilusad pikkade sõrmedega soonilised käed, kindlasti on tema pikkadel jalgadel ka elegantsed pikad varbad. Ühesõnaga, kõik on pikk ja tundlik, aga mitte liiga. Elu mööduks.

Ma lasin sellel fantaasial endas vabalt areneda ja tundsin, et ma olen maamõõtjasse (kelle nime ma ei teadnud ega tea) täiesti armunud. Tundsin päikese käes soojenenud kehas meeldivat erootilist surinat, erektsiooni. Kui ma maamõõtjat veerand tunni pärast purdel kohtasin, nägin, et ta on täiesti tavaline poiss või mees (siiski, natuke ujeda naeratusega), abielusõrmuski sõrmes. Naismaamõõtja, energiline, lühike tugeva kehaehituse ja valju, natuke praaliva häälega naine oli tema naine. Küllap neil olid ka lapsed.

Mis puutub sellesse lahustükki (või põhitükki), millel kunagi oli asunud see maja, kus mu isa kuni 25. eluaastani elas, viimastel aastatel koos oma emaga talu pidades (tema isa oli juba deporteeritud ja tegelikult ka hukatud, aga kus, seda nad ei teadnud), siis pole seal midagi ilusat ega väärtuslikku. Paar keskealist tamme ja mõned räsitud elupuud, istutatud väidetavalt laste sündimise puhul. Maja põles 60ndatel aastatel maha, seal elasid võõrad kolhoosnikud. Krundi ühte nurka on kolhoos rajanud viljakuivati, selle neli roostes mahutit või torni moodustavad maastikul domineeriva elemendi. Kuna õuemaa on põllust (12 ha) lahutatud riigile kuuluva maanteega, siis soovitasid maamõõtjad selle üldse mõõtmata jätta, sest sellel ei olevat niikuinii olulist perspektiivi. Kahtlemata ei sobi see ilmetu maatükk keset lagunenud ja kolhoosiehitistega (karjafarm, kaks mitmekorterilist elumaja, millest üks on juba maha jäetud, aknad sisse pekstud) räämatud küla ei turismiega puhkemajanduse arendamiseks, ja põllumaa suurus ei vasta kaugeltki tänapäeva farmi investeeringuvajadusele. Põld on kellelegi rendile antud. Maamõõtjad kinnitasid: mõõdate välja ja pärast maksate ainult maamaksu, maksate nagu… naismõõtja otsis tabavamat võrdlust:

“Maksate nagu surnud elevanti!”

Isa oli segaduses, kratsis kukalt, pühkis isegi silmanurka, kuigi seal ei olnud pisarat. Mina salvestasin seda stseeni videolindile. Siis tuli isale päästev mõte: maatükil on kaev. Nimelt oli Nõukogude Liidu lõpuaastatel, nn. perestroika ajal, Eestis vastu võetud taluseadus, mille eesmärgiks oli traditsioonilise eluviisi taastamine maal. Seda peeti rahvuse edasikestmise pandiks. Selle seaduse alusel võimaldati soovijatele maid ning, kasutades veel Nõukogude Liidu suuri ressursse ja keskadministratsioonis valitsevat segadust, korraldati isegi infrastruktuuride (teede, elektriliinide, kaevude) rajamist riigieelarve vahenditest. Keegi mees oligi hakanud siis sinna talu rajama ning lasknud puurida kaevu, 60 meetri sügavuse, nagu isa oli välja uurinud. Talude taastamine osutus majanduslikus mõttes viljatuks nostalgiapuhanguks ja toogi mees oli oma projektist loobunud, kaev oli aga jäänud. Selline kaev, ütles isa, maksab oma sada tuhat krooni. Ei, mõõtke ikka see tükk ka välja.

Loomulikult, tuleb lisada, on sada tuhat krooni küll ehk uue kaevu puurimise maksumus, mis aga ei tähenda, et konkreetset kaevu praegu isegi kümne tuhande krooniga kellelegi müüa õnnestuks. Ega isagi seda usu. Neil olevat koju käinud, veel tema isa eluajal, ajakiri Konjunktuur ja tal on majandusseadustest üsna selge ettekujutus, mis on tema põlvkonna inimeste seas (elanud enamuse oma aktiivsest elust nõukogude võimu tingimustes) üpris haruldane. Kogu nende maavalduse turuhind on praegu maksimaalselt 150 000 krooni ja nad kavatsevad selle maha müüa, sest isa õed soovivad veel enne surma sealt midagi saada. Juhul kui talu müüakse ja isa oma rahaosa ära jagab, nii nagu ta on lubanud, saaksin mina sellest perekonna pärusvarast, mille omandamiseks mu esivanemad 30 aastat Scheeli pangale intresse maksid ja vanaisa oma elu jättis, umbes 10 000 Eesti krooni (heal juhul), mille eest ma saaksin maksta oma Pariisi korteri ühe kuu üüri.

Kui me sealt ära sõitsime ja juba linna hakkasime jõudma, siis ma mõtlesin, et suurim teene, mille mu esivanemad mulle on osutanud, kuigi vastu tahtmist, nende suurim “õnnistus”, mille eest ma neid tänama pean, on see, et nad mulle praktiliselt mitte midagi pärandanud ei ole. Mitte mingit talu, mitte mingit vana maja, mitte midagi, mis mind selle maa külge seoks.

*

Ma ei tea kui kaugele minevikku tasub minna ühe inimese küllaldaseks määratlemiseks. Mul ei ole põhjust kahelda psühhoanalüütikute Anne Ancelin Schützenbergeri ja Didier Dumas’ uurimistulemustes, millest selgub, et me võime oma elus alateadlikult otsida lahendust mõne (enamasti üle­eelmise põlvkonna) esivanema traumale, mis on meisse talletatud perekonna n.­ö. vaikiva ülekande teel. See on väga võimalik. Kuid ka üksikisiku mõistmisel (mõistatamisel) eelistan ma järgida nn. Ockhami habemenoa printsiipi, mis käsib elimineerida põhjustest ebaolulised, juhul kui protsesse ilmselgelt suunavad valdavalt teised, määravalt tugevamad mõjurid. Kui piltlikult öelda, siis pole kahesajatuhandese kaardi joonistamiseks vaja määrata objektide koordinaate sentimeetrise ega isegi poolemeetrise täpsusega. Midagi umbes nii.

Ja inimese Liz Franzi, ja enda, ja meie: minu ja Liz Franzi (kuidas ma vihkasin seda “meiet” tema suus!) koordinaatide (sotsiaalsete, psühholoogiliste, kultuuriliste, poliitiliste jne.) mulle vajaliku täpsusega määramiseks ei tasu mul kaevuda liiga sügavale minevikku ega hajuda kõikidesse võimalikesse mõjudetailidesse. Nii ei jõuaks ma mitte kunagi, isegi kui ma ei sure tänavu (milleks ma ei näe küll mingit erilist põhjust, tänavu suremiseks, nimelt) ja elaksin veel nelikümmend aastat (arvestades isa ja tema ema pikaealisust võib mul selleks olla geneetilisi eeldusi, kuigi ei pruugi) – ma ei jõuaks mitte kunagi selleni, mis minu jaoks on oluline, selleni, kes oli Liz Franz minu jaoks ja kes ta veel võiks olla, kui mul õnnestuks kontakt temaga taastada (kui see üldse on vajalik või isegi soovitav?). Ühesõnaga, mul tuleks alustada mõistlikult ajaliselt distantsilt, mitte liiga kaugelt, aga mitte ka liiga lähedalt, mispuhul risk oluline kahe silma vahele jätta oleks juba ebamõistlikult suur.