Читать книгу Kodutute küla II: Sulasest sai peremees - Erik Tohvri - Страница 10

Kolhoos „Tõusev Koit” kiratses mis ta kiratses, aga kuskilt polnud kuulda, et keegi kolhoosnikest oleks nälga surnud. Oma põllulapike ja lehmakönt aitasid hinge sees pidada, kolhoosist normipäeva kohta saadavad kaks kilo vilja ja kuuskümmend kopikat sularaha olid elu seespidamiseks rohkem sümboolse väärtusega. Rahapalga oli kolhoosi juhatus määranud leiva hinna järgi – kandiline vormileivapäts maksis poes rubla kakskümmend, seega pidi tööinimesele poolest leivast päevas jätkuma. Kui peres oli leivasööjaid rohkem kui leivateenijaid, olenes nende ninaesine vaid lisateenistusest, kas siis piimarahast või mõnes peres, kus rohkem kanu peeti, ka kanamunade müügist. Nii piima kui ka kanamune ostsid piirivalveohvitseride naised heal meelel ning võimalus oma saadusi kohapeal müüa oli omamoodi õnnistus; kaupa pakkuvaid piimanõu või munakorviga endisi talumemmesid oli kordoni ohvitserimajade juures üsna tihti liikumas näha.

Härmale sobitatud piimafarmi töölistel oli elu sellevõrra lahedam, et nemad ei pidanud endale lehma muretsema. Vähemalt mitte senikaua, kuni igale kolhoosilehmale pole piimamõõturit külge monteeritud, oli Valdur öelnud. Muude toiduainete poolest olid Helgi ja Valdur teistega üsna võrdses seisus, pidasid siga ja kuut kana, kes koos pererahvaga Härma aiamaal siblisid. Aiamaal tegutsemine aga oli üks tegevusi, mis mehe poolt Variharaka pereks ristitud kolmikliidus alailma pahandusi tekitas, sest mees pidas nii kolhoosi- kui ka kodutöödes kinni oma põhimõttest – liigutada end vaid tõeliselt hädalise vajaduse puhul. Seda paremini oli Valdur hakanud Peetriga läbi saama, sest mehemõõtu sirgunud poiss sai tema eest nii ühel kui teisel rindel mõndagi ära teha. Isegi Helgi pani imeks, et enamasti omapead kasvanud poisist loodrit ei tulnud; ilmselt mängisid siin oma osa need aastad, mil Peeter oli Härma vanade poole hoidnud ja nende antud ülesandeid rõõmuga täitnud. Aga võib-olla oli oma osa ka pärilikkusel – ega asjata öelda, et eri rahvustest vanemate järeltulijad võivad olla eriti töökad ja andekad. Niiviisi vähemalt lootis Helgi, kes ainsana teadis Peetri päritolu: just töökus pidi olema see, mis inimese saatuse määrab. Andekusele ei osanud naine sedavõrd rõhku panna ega selle võimalikke ilminguid poja juures otsida, sest tema pidas end lihtsaks inimeseks, kellele on suured ja kõrged eesmärgid võõrad. Siiski, kui levis kuuldus, et Tamme Oskar on linna kooli läinud, oli Helgi peas vilksatanud mõte, et võib-olla peaks ka Peeter linnas mõne ameti õppima, et kolhoosist minema saada. Lõpuks otsustas ta siiski, et see oleks temale kui poisi ainukesele ülalpidajale liiga keeruline ja vaevarikas. Vaevalt hingitsev kolhoosielu oli liiga keerukas, et endale veel lisamuresid kaela võtta; abiks tuli asjaolu, et Peeter huvitus igasugustest masinatest ja oli juba seitsmendas klassis käies öelnud, et temast saab traktorist. Lubas masina-traktorijaama tööle minna ja mööda põlde ringi kütta nii et sinine suits taga… Helgi haaraski sellest kinni ja lohutas end, et siis oleks poisil kindel amet eluajaks käes.