Читать книгу Kodutute küla II: Sulasest sai peremees - Erik Tohvri - Страница 6

Keset Härma talu hoovi, mida ametlikult nüüd ka kolhoosi „Tõusev Koit” keskuseks nimetati, kõrgus ilmatu suur sõnnikuhunnik. Neliteist lehma jõuavad talve jooksul üsna palju naturaalset põlluväetist toota. Heina-, seega siis söödapuudus, mille tõttu olevat paljudes kui mitte enamikus Eestimaa kolhoosides lehmi kuuse- või männioksadieedil näljutatud ja lihakombinaatidesse viidud, ei olnud Raudikul eriti tunda andnud. Kolhoos oli väike, lehmi vähe ja puisniidust rannaheinamaa sai suviti vanaviisi paljaks niidetud. Õnneks olid taludest kokkukorjatud niidumasinad veel enam-vähem töökorras ja kolhoosi kuus hobust esialgu ka hinges, kuigi nende ribisid sai kevadel läbi küljenaha vaevata üle lugeda. Heina kokkupanekul kasutati küll linnašeffide abi – kolhoosides oli juba üldiseks tavaks saanud, et hooajatöödel vajati väljastpoolt abijõudu. Kõige rohkem abi oli neist sügisese kartulivõtu ajal, mil linnast tulnud tehnikumiõpilased paar nädalat kolhoosis elutsesid ja selle mahuka töö kolhoosnike eest ära tegid – vaid söögi ning õlgedest küljealuse eest.

Valdur Harakale tuli seal Härma õuel lausa mäena näiva hiigel-sõnnikukuhila kõrval seistes ja sõnnikuhargile toetudes mõte, et igal asjal on ikka kaks otsa: kui oleks heina vähem olnud, oleks vähem ka sõnnikut, mida ta nüüd pidi esiisade viisil hobuvankriga kesapõllule vedama. Miks sõnnikuhunnik taluõuele just nii silmapaistvasse kohta oli tekkinud, ka sellel oli oma põhjus: loomade koondamisel Härma lauta otsustati sinna rajada ka uudne tehnikasaavutus, nimelt rippraudtee, mis koosnes tugedel raudtalast ja sellel tugirataste abil rippuvast kummutatavast vagonetist. Õnnetuseks oli Härma raudkividest laut omal ajal ehitatud niiviisi, et uks avanes otse õue poole, ning meistrimehed, kes rippraudtee üles monteerisid, ei osanud, ei saanud või ei tahtnudki kandetala sedamoodi kõveraks keerata, et veoseid lauda nurga taha suunata saaks; seega lõppes raudtee Härma avara õue keskel ja talitaja kummutas vagoneti sisu sinnasamasse. Just nagu selleks, et kolhoosi kontoriks muudetud elutoas istuval esimehel Roomet Põiklikul oleks alati ülevaade, kui palju on naturaalset väetist varutud.

Niisuguse töökorraldusega oli Härma laudast peaaegu puhaslaut saanud, aga tegelikult oli asjal ka hoopiski praktiline pool – niiviisi kõlbas loomadele allapanuks saeveskist toodud saepuru, sest igipõliselt selleks kasutatud põhk, niipalju kui seda üldse oligi, läks nüüd täiega heina kõrvale loomasöödaks. Ning Roomet Põiklik võis endale uhkusega rinnale koputada: rippraudtee ja puhaslaudasüsteemi oli tema välja mõelnud.

Helgi Varik nimetati juba kolhoosi esimestel päevadel karjabrigadiriks. Külanaistes oli see küll algul vastuseisu tekitanud, sest nõnda olid nemad mingi linnast pärit naise alluvateks tehtud, aga üsna peagi selgus, et Helgi oli küllaltki leplik inimene ja oskas kõigiga hästi läbi saada. Pealegi oli maaelu naisele hästi mõjunud, viimasel ajal nii jumet kui ka matsakust juurde andnud: kunagisest nääpsukesest kaame näo ja tütarlapseliku figuuriga linnanoorikust oli üsna kiiresti saanud täiesti keskmine maanaine. Võib-olla ei olnudki selle põhjus niipalju toitumises kui muutunud eluviisis, sest Helgi ja Valdur elasid juba viis aastat nii päeval kui ööl ühe perena ja niisugune eluviis mõjub mitte ainult inimese hingeseisundile, vaid ka kehalisele heaolule. Siiani polnud kumbki tahtnud seda kooselu seaduslikuks vormistada, sest mõlemad tundsid ebamäärast hirmu: see oleks nende vabatahtliku ühenduse ühtäkki muutnud koos elamise kohustuseks, iga kohustus aga võtab inimese vabadusest tüki ära. Valdur väitis juba Härmale tulles, et inimesel pole peale magamisaseme, igapäevase toidu ja mõne kehakatte midagi tarvis; nendegi hankimisega on tegemist ja milleks veel muresid juurde tahta? Kuigi üsna nende ühiselu alguses oli mees siiski veidi vastumeelselt väitnud, et kui Helgi peaks temast rasedaks jääma, on ta nõus Varikust Haraka tegema.

„Ei taha! Varik on palju ilusam nimi kui Harakas!” jonnis Helgi moepärast, ise ülihästi teades, et tänu sõjaajal linnatohtri juurde tehtud visiidile temaga niisugust asja ei juhtu. Otsesõnu ta seda Valdurile ei hakanud tunnistama, mingi sisemine uhkus või kius keelas seda teha; pikkamisi aga taipas mees ise, et neil pole vaja järeltulijate pärast muretsema hakata – kuulusid ju mehe arvates ka lapsed nende murede hulka, mida inimene vältima peab.

Peale Helgi käisid loomi lüpsmas ja talitamas veel kaks karjanaist, mõlemad juba aastates taluperenaised – Umbusi Meeta ja Leebaku Tiiu. Laudatööd püüti küll teha nii, nagu seda põlvest põlve oli tehtud, sõnniku õuekärutamine muidugi välja arvatud, aga kohe tekkisid probleemid piimaga. Raudiku koorejaamaks degradeeritud meierei oli jälle ja seekord lõplikult kinni pandud, senine meier Pent Võsamägi, kes siinmail polnud omainimeseks saanudki, koos oma autoga kõige nelja tuule poole kadunud ja linnast käiv tsisternauto hakkas kolhooside piima iga päev rajooni keskmeiereisse vedama. Endises Härma laudas kurnati piim nüüd suurde alumiiniumvanni, mis Roomet Põikliku käsul oli ärandatud tegevuse lõpetanud meiereist. Vann paiknes omaette ruumis, kus Härma Madis oli varem jõusööta ja hobuste kaeru hoidnud; seal oli külm ja talvel külmumise vältimiseks oli mahuti turbapurusse istutatud. Pealtpoolt tuli piimavanni suure vineertahvli ja sellele kuhjatud saanitekkidega külma eest kaitsta, senikaua kuni tsisternauto oma piimaringiga kohale jõudis ja vanni vooliku kaudu tühjaks imes. Sedagi oli juhtunud, et auto suure tuisu tõttu tulemata jäi ja piimavannile jääkoorik peale külmus, pealegi oli laudanaistel küllaga tegemist, et seda piimamahutit iga päev harida, pesta ja kuivatada.

Kolhoosi „Tõusev Koit” esimees Roomet Põiklik ei olnud põllutöös võhik, ta oli paarkümmend aastat tagasi endale asundustalu rajanud ja osanud seda edukalt majandades isegi silma paista. Talu oli enne sõda mingi tunnustuspreemia saanud ja küllap seetõttu valitigi mees kolhoosi juhtima. Põiklik püüdis kõigest väest kolhoosilaeva uppumast päästa, aga riigi toetuse puudumisel oli kolhoosivärk kogu Eestimaal ainult allamäge läinud. Läkski nii nagu uppuval laeval: senikaua kui püsib lootus pinnale jääda, püüavad laevamehed sissetulvavat vett välja pumbata; kui aga selgub, et lekk on nende pingutustest mõõtmatult suurem, lastakse käed rippu ja jäetakse end saatuse hooleks.

Samamoodi oli ka mujal Eestis kolhoosidega sündinud – maal polnud enam töövõimelisi inimesi, sest nooremad olid linna põgenenud; polnud hobuseidki, et vanaviisi põllutöid teha, sest kõikjal valitses loomasöödast suur nappus. Venemaal olid asutatud riiklikud masina-traktorijaamad, mis kolhooside tellimisel põlde harisid, kündsid ja külvasid, ja kiiruga otsustati niisugused ka Eestisse asutada. Paraku pidid aga kolhoosid nende tehtava töö eest ränka raha maksma ja jäid järjest suurematesse võlgadesse, sest nii palju raha polnud kuskilt tulemas. Niimoodi süvendatud maksujõuetus kiirendas veelgi allakäiku ja maainimesed kaotasid lootuse, loobusid kolhoositööst ja püüdsid neile jäetud tillukesel maalapil labidavagudes kasvatatud kartulitest ja lehmapidamisest ära elada. Lehmapidamine oli samuti keeruliseks tehtud, sest kolhoosi maal oli karjatamine ja heinategemine rangelt ära keelatud. Raudikul oli see natuke lihtsam, sest siinseid külasid ümbritsevas riigimetsas leidus mitmeid lodupealseid ja metsalagendikke, kust oma talvine lehmahein kätte saadi.

Sooranna kauplus aga hakkas linna leivatehasest järjest rohkem hapukat vormileiba tellima. Targad riigijuhid olid öelnud, et leib peab töörahva riigis olema odav ja sellest ei tohi puudust tulla. Nüüd avastati, et sedasama odavat leiba söövad kolhoosnike lehmad üsna hea isuga, ja peaasi – leiva ostmiseks nii endale kui ka lehmale piisas kolhoosniku tillukesest sissetulekust. Sest seesama piimaauto, mis kolhooside piima linna vedas, hakkas ka lehmapidajate piima vastu võtma ja kolhoosniku peamine sissetulek tuligi piima müümisest.

Helgil ja Valduril muidugi oma lehma ei olnud, sest töörahva riigis pidi kõik töölistele kuuluma. Nii palju kui Variharaka (just niisuguse nime oli Valdur nende kolmeliikmelisele kooslusele pannud) pere piima vajas, said nad alati siitsamast Härma laudast kätte; kui Umbusil lehm kinni jäi, võttis ka Meeta tööle tulles piimanõukese kaasa, et koju minnes paar-kolm liitrit ühes võtta. Ning kolhoosi esimees Roomet Põiklik püüdis olla vastutulelik inimene ja niisuguse omavoli märkamata jätta – tööinimesi oli kolhoosis niigi vähe, et igast tühiasjast hakata probleemi tegema.

Helgi poeg Peeter oli juba kuueteistkümnene, passi kätte saanud ja Raudiku kooli lõpetanud. Õppimine oli poisil küll üle kivide ja kändude läinud, ja kui ema või Valdur teda tulevikuplaanide koha pealt küsitles, andis ta ebamääraseid vastuseid.

„Jääb kolhoosnikuks, mis muud,” otsustas Valdur, keda poiss polnud küll kunagi isaks nimetanud, aga kes püüdis määraja rolli vähemalt ajutiselt endale võtta.

Helgi vaikis, ja vaikimine on teatavasti nõusolek. Peeter hakkaski jõudumööda mitmesuguseid töid tegema ja poisi auks peab ütlema, et talle polnud elevant ega ükski teine suurem loom käe peale astunud. Kõike ei teinud ta küll ühtmoodi innuga, aga küllap on igaühe tegemiste hulgas neid, mis lihtsalt tüütu kohustusena tunduvad.

Kuid kolhoos „Tõusev Koit” ei õitsenud ega õilmitsenud, nagu kolhooside kohta ajalehtedes kirjutati, vaid sattus järjest suurematesse raskustesse. Päike aga vaatas ülevalt kogu Nõukogudemaa isemoodi sagimisi ja muigas. See ei olnud enam Stalini päike, nagu varem nimetati; too oli juba aasta tagasi kustunud ja selle koha pealt valitses kummaline vaikus, justkui ei osataks veel seisukohta võtta, kuidas Suure Juhi kadumisse suhtuda – kas kergendust tunda või jäädagi teda leinama.