Читать книгу Kodutute küla II: Sulasest sai peremees - Erik Tohvri - Страница 5

Raudiku veski oli rajooni tööstuskombinaadi alluvusse läinud ja jahvatas viimasel ajal riigivilja, sest ümberkaudsetel kolhoosidel, veel vähem kolhoosnikel, oli harva midagi veskisse tuua. Ka Raudiku kolhoos, mis ametlikult kandis nime „Tõusev Koit”, kasutas veski teenuseid vaid selleks, et aeg-ajalt mõned kotid segavilja või põllul läppama läinud otra seajahuks lasta. Külaelanikud, niipalju kui neid oli alles jäänud, said oma nätskevõitu linnaleiva, pudrutangu ja mõnikord ka soustijahu poest. Oma kolhoosi nime aga igapäevaelus ei kasutatud, paljud olid selle sedamaid unustanud, sest see oleks olnud iseenda ja oma elujärje üle irvitamine. Härmal elutsev Valdur Harakas püüdis küll vindise peaga poodi sattudes külarahvale uut kolhoosi nime tutvustada – tema meelest sobis selleks hoopiski „Loojuv Koit”, aga pelglike kolhoosnike suus ei läinud niivõrd vastaline hüüdnimi siiski käibele.

Kirjade järgi kuulus Raudiku kolhoosi kaheksateist taluperet, aga elujõulisi ja töövõimelisi inimesi oleks saanud kahe käe sõrmedel üles lugeda. Neistki töötas enamik lautades, mida nüüd Ameerikast laenatud sõnaga farmideks nimetati, ja neid oli kaks: piimafarm, mis koosnes neljateistkümnest lehmast, oli paigutatud Härma talu raudkividest lauta, ja seafarm, kus oli neli emist ja paarkümmend nuumikut, asus Raudiku naaberkülas Araval, ja sinna oligi vahetevahel veskis jahvatatav seajahu määratud.

Veskimees Mihkel Tammel oli täiesti ükskõik, kellele jahvatada. Tööstuskombinaat saatis vilja kohale ja andis jahvatusplaani ning uue korra järgi pidi isegi kohalik kolhoos oma jahvatused linna kaudu tellima ja töö otse kombinaadi kassasse rahas kinni maksma. Sellega oli Mihkel igasugusest mativilja arvestusest priiks saanud; varem oli jahvatustöö eest ainult mativiljaga tasutud, mis tähendas osa vilja veski omanikule, seega tööstuskombinaadile loovutamist. Igakuine mativilja kokkuarvestamine ja selle kohta aruande koostamine oli tüütu töö olnud, sest Mihkel polnud kirjamees. Muidugi ei saa öelda, et mölder poleks ka enda jaoks paremast viljast omajagu matti võtnud – kus oleks nähtud, et teistele toitu vaaritav kokk ise nälga kooleb? –, aga tema osa oli tähtsusetult väike, seda poleks keegi mõõta ega arvestada osanud. Nii ei lõppenudki vanas ja endiselt halli välimusega palkmajas elunevate Tammede sahvrist jahu ning nende laudas ruigavatel sigadel jätkus ninaesist küllaga.

Tammede peres toimus vahepeal küll muutus – Oskar oli pärast seitsmenda klassi lõpetamist Tallinna kooli läinud ja nüüd elati vaid kolmekesi. Poiss oli algul tahtnud tehnikumi minna, aga sisseastumiseksamitel armutult läbi põrunud. Niisiis jäi üle minna tööstuskooli ning pooleteise aastaga oligi tal elektriku kutsetunnistus käes. Selle ajaga oli Oskar nii linna- kui ka ühiselamueluga jõudnud kohaneda, aga sobiva töökoha otsimine oli raskem. Mitte et töökohti vähe oleks olnud, otse vastupidi: linnas ehitati palju, aga uusehituste installatsioonitöö Oskarile lihtsalt ei istunud, tema oleks tahtnud midagi muud, huvitavamat tegevust. Mis see peaks olema, sellele ei osanud ta vastust leida, aga siis oli ootamatult kohanud koolivenda ja too oli õhinal pajatanud:

„Tead, mina läksin nüüd hoopis merekooli! Sinna kalatööstuslikku, sinna saab lihtsalt sisse, eksamid on kerged…”

„Ookeani… kalameheks? See on vist igav töö,” oli Oskar arvanud.

„Aga kas sa kujutad ette, missugused palgad neil on! Poole aasta teenistusega võid isegi auto osta!”

See oli Oskari hoolega kuulatama pannud. Raha, palju ja täiesti oma raha… Raha teeb elu ilusaks!

„Kas sinna… veel võetakse?”

„Mina arvan küll! Tahad ka tulla või?”

Oskar tahtis. Tegigi kuidagimoodi eksamid ära ja hakkas uut eriala õppima, mille nimi talle küll esialgu midagi ei ütelnud: traalmeister. Ning selsamal suvel ootas teda ees esimene merepraktika.

„Oskarilt tuli kiri…” ütles Olga mehele, kui too õhtul veskist koju jõudis.

„Mhmh… Mis ta siis…?”

„Pidid merele minema, Atlandi ookeanile. Praktikale vist… Ei tea, kuidas ta seal hakkama saab, ega meremehe elu pole kerge,” muretses ema.

„Ise tahtis, siis peab saama! Ega’s meie jaksa eluaeg laste eest mõtelda ja teha,” oli Mihkel Tamm osavõtmatu. Tema vahekord pojaga oli pärast aastatetagust keretäit ebamääraseks jäänudki, pehme loomuga Oskar oli hakanud isasse ootamatult tõrjuvalt suhtuma ja eelistas nüüdki vaid emale kirjutada.

Alma oli seitsmendasse klassi jõudnud, pikaks ja saledaks tüdrukuks sirgunud ning suhtles ühtviisi nii ema kui ka isaga. Öelda, et ta oma isa väga armastas, oleks üle pakutud; esiteks oli Alma temaga õieti alles viieaastaselt kohtunud, kui Mihkel Tamm sõjast naasis, teiseks aga hakkas isa suhtumine emasse ja kogu pereelusse aina võõrastavamalt mõjuma. Veskimees võis kellelegi mainimata õhtul kodunt kaduda ja alles järgmisel päeval naasta, ning tütar nägi, kuidas ema selle all kannatas. Neiuks sirgunud Alma üritas emaga sellel teemal ka rääkida, kuid Olga surus suu kokku ja ütles, et igaühel on oma probleemid ja raskused, millega ta peab ise hakkama saama.

Paratamatult oli medalil ka teine pool, mis Almal ei lubanud ainult ja jäägitult ema poole hoida – Mihkel Tamm oli peres ainuke rahatooja ning hoidis saadud palga ja ilmselt ka siit-sealt hangitud lisaraha kiivalt enda taskus. Ja peagi viieteistkümnendat sünnipäeva tähistaval tüdruklapsel on paratamatult vaja endale üht-teist osta, olgu siis tarvilikku või vähem tarvilikku, mis on lihtsalt silmailuks. Pealegi pidi poodi minnes alati omajagu raha käepärast olema, sest teinekord juhtus midagi tõesti hädavajalikku müügil olema. Nõnda siis pidi Alma ka isale lahkelt naeratama, et kiivalt taskus hoitav rahakott mõnikord paotuks.

Ühel kevadpäeval, kui Mihkel nagu tavaliselt veskis talitas ja riigivilja jahvatas, sõitis veski ette raske veoauto, juhi kõrval tööstuskombinaadi nägupidi tuttav osakonnajuhataja Elmar Pukk ja autokastis kolm töömeest.

„Me viime siit mõned masinad minema,” ütles Pukk pärast teretamist ilma pikema sissejuhatuseta.

„Masinad? Mis masinad?”

„Kruubimasina ja veel üht-teist! Need pannakse teises kohas üles, kombinaat koondab kogu jahvatuse ühte veskisse.”

„Kogu jahvatuse?” kohkus Mihkel. „Mis siis Raudikust saab?”

„Oli kuulda, et see veski antakse kolhoosile. Siia on kauge ja keeruline vilja vedada, transpordimeestel peavad keelutsooni load olema ja… Näe, praegugi tulime nelja töömehega, aga üks tõsteti tõkkepuu juures maha, oli tsooniloa koju unustanud.”

Veski antakse kolhoosile üle… kordas Mihkel hääletult. Kas tõesti hakkab üks nõiutud ring jälle täis saama ning Eestis läheb samuti nagu Novomelnitsas kakskümmend aastat tagasi – veski antakse kolhoosile ja siis pole enam ei tööd ega leiba…

„Näidake meestele masinad kätte, et nad saaksid neid lahti võtma hakata,” ütles Elmar Pukk niisuguse ükskõiksusega, mis Mihkel Tamme tigedaks tegi. Sest tegu polnud ju ainult mingite masinate äraviimisega, vaid kogu siinse elukorralduse lõhkumisega, ja mitte ainult Tammede pere, vaid kogu ümbruskonna jaoks. Või oli maaelu kolhooside rajamisega juba sedavõrd lõhutud, et enam polnudki midagi päästa?

Kui töömehed olid masinad lahti monteerinud, suure pingutusega veskiuksest välja lohistanud ja käsitaliga autole tõstnud, nägi veskiruum päris rüüstatuna välja. Niisugust veskit, mida Mihkel Tamm oli Eestisse tulles lausa ideaalseks pidanud, polnud õieti juba mõnda aega. Saeveski oli pool aastat praktiliselt seisnud, sest siinkandis enam midagi ei ehitatud ja laudu-prusse ei vajatud. Piirivalvekordon oli oma ehitustööd ammu lõpetanud, staap ja korrapidaja mõisast uude majja kolinud…

Niipea kui auto masinate ja töömeestega minema sõitis, istus Mihkel oma improviseeritud laua äärde, avas seinakapi ning võttis sealt pudeli halja vedelikuga. Tema oskas niiviisi viina võtta, et viin kunagi teda ei võtnud ja ka jalgu ülemäära nõrgaks ei teinud, aga haigele hingele leevendava palsamina mõjus. Nüüdki, kui pool teeklaasitäit sisse kulistatud, tundus äsja tekitatud kahju väiksem ja tulevik enam mitte nii tume kui sel hetkel, mil Elmar Pukk talle veski kolhoosile üleandmisest oli teatanud. Esiteks pidi selleni ilmselt veel aega olema, igatahes küllalt selleks, et tulevikuplaane teha ja vähemalt sigade jaoks jahu varuda; inimtoiduks määratud jahu väga kaua ei seisa, tikub kopitama ja kirbemaiguliseks minema, aga sead nii pepsid ei ole, neile kõlbab peaaegu igasugune.

Ainult et Raudikul uut töökohta leida on ilmselgelt võimatu. Tähendab – siit tuleb ära kolida. Kuhu? Eks ikka linna, nagu juba paljud on läinud. Aga kus seal elama hakata, on ju teada, et kortereid ei ole… Või siis – ise endale maja ehitada? Tallinnas pidi majakrunte lahedalt saada olema.

Korraga kangastus Mihkel Tammele kõigiti ilus, ja mis peaasi, üsnagi reaalne tulevikuplaan: ta ehitab Tallinna maja ja kolib oma perega linna. Almal saab Raudiku kool kevadel läbi, nagunii peab edasi õppima minema… Siinkohal käis üle mehe näo vari: edasiõppimisele mõeldes meenus talle sedamaid Oskar. Pojale oli Mihkel suuri lootusi pannud, kujutlenud, kuidas too ennast järjest kõrgemale koolitab ja ülikooli lõpetab… Millisel erialal, see polnudki nagu tähtis, selle võis poeg ise valida. Kogu Tammede pere oleks sellega suure sammu teinud, vaieldamatult kõrgemale tõusnud, aga midagi ei tulnud välja. Isegi tehnikumi ei saanud Oskar sisse!

Oma maja, jah… Mitte suur, vaid parajalt ruumikas. Kuskil linnaservas, aed ümber, kus saaks mesilasi pidada, sest nende tiivulistega tegelemine oli Mihklile meeldima hakanud. Pealegi oli ta leidnud, et mee müümine annab kenakese lisasissetuleku – miks mitte pidada mesilinnukesi, kes iseenese tarkusest kasu toovad? Aga maja… maja tuleb puust ehitada, see on kõige odavam viis. Liiatigi on siin Soorannal metsa laialt, palke saaks soodsalt hankida, teinekord lausa puskaripudeli, naeratuse ja sooja käepigistuse eest… Ja need palgid tuleks siinsamas saeveskis läbi lasta, nagunii seisab saeraam jõude. Just, sellega ei tohi viivitada, peab kohe alustama, et enne jõuaks kui…

Mehe mõtte katkestas isemoodi põrisev heli – keegi põrutas rusikaga massiivsele veskiuksele ning samas see avanes, lastes põrutaja sisse. Teadagi, kes – uus kordoniülem Morozov, kes oli juba aasta Raudikul piirivalvureid kamandanud ja õige ruttu Mihkel Tammega sõbrunenud, sest neil oli ühine huvi, jahipidamine. „Privet, Mihhail Janovitš! Nu kak – vo voskressenje budem ohhotitsja, da?” küsis majoripaguneid kandev mees omamehelikult. Jevgeni Lavrentjevitš Morozov püüdis kõigiti rahvamees olla, vähemalt siis, kui tema alluvaid kuuldekauguses ei olnud.

„Tahaks minna küll…” Siia, keelutsooni, ei olnud veel kuskil kõrgel ja kaugel kinnitatud jahipidamise eeskirjad jõudnud ning ega nendest olekski hoolitud. Piirivalve poolt keelutsooniks kuulutatud alale mingi kontroll ei pääsenudki.