Читать книгу Kodutute küla II: Sulasest sai peremees - Erik Tohvri - Страница 7

Piirivalve väljakolimise järel oli koolimajas nii palju vaba ruumi, et see isegi Anton Aavikule enneolematu tundus. Naeltega kinnilöödud vaheuksed oli ta oma käega lahti kangutanud, naelad ettevaatlikult välja toksinud ja lausa millimeeterhaaval tangidega välja tõmmanud, et veel mõisaajast pärit peene aadeldusmustriga uksi mitte rohkem rikkuda. Paraku olid mundrimehed teinud oma tööd ühtaegu nii hoolega kui ka hoolimatult – hoolega selles mõttes, et keegi kinni löödud uksi lihtsalt ja märkamatult avada ei saaks, ja hoolimatult sada viiskümmend aastat teeninud uste edaspidise saatuse suhtes. Paratamatult tekkis naelu kangutades ustele inetuid laike, sest värv pudenes küljest, aga tuli ka ette, et ukseraam oli lõhestunud või nael välja kangutades sellest suure puukillu kaasa võttis.

„Nii nagu kogu see kommunismivärk… Et kõigepealt lõhume vana maha, eks siis näe, mis edasi saab,” pomises Aavik tigedalt, sest see töö ei tahtnud korralikult õnnestuda. Ta oli selja säästmiseks tooli võtnud, sellel istudes vaevaga veel ühe naela välja kangutanud ja lasi tujutult käed rippu. Juhataja oli kujutlenud, et kangutab need rohmakalt sisselöödud naelad ettevaatlikult ja tasapisi välja, nii et mundrimeeste vägistamistööst vaid väiksed augukesed jäävad, ja needki saaks mingi kitiga täita ja pea olematuks teha. Selle asemel pidi ta nüüd nentima, et tegelikult on uksed lõhutud ja vajavad kõigepealt puusepa ja siis osava maalri kätt.

„Mõttetu töö… Täiesti mõttetu töö, nagunii pannakse Raudiku kool aasta pärast kinni! Veel vaid üks õppeaasta, viimane…” pomises mees nagu endale hauakõnet pidades. Mõte, et mis tahes tegevus võib elus viimane olla, on alati omamoodi ahistav, ja on omane neile, kes eluõhtul tagasi vaatavad; seevastu igale optimistlikult mõtlevale inimesele on niisugune kahtlus võõras. Teadmine, et tulevikus on vaja veel palju teha, ei lasegi neil nii mõelda.

Raudiku koolimaja ligi üheksa aastat piirivalve valduses olnud ruumid lehkasid tubakavingust. Anton Aavikule, kes suitsumees polnud, tundus see hais eriti vänge ja eemaletõukav; ta oli püüdnud küll aknaid lahti hoides ruume tuulutada, aga lehk oli visa hajuma. Ainult põhjalik remont võib sellest haisust jagu saada – kui laed üle lubjata, uued tapeedid panna, põrandad ja aknad-uksed värvida… kiskus vana koolimehe mõte kontrollimatult kappama, enne kui mõistus selle jälle valjastas.

„Remonti ei tule! Midagi ei tule, aasta pärast on kooliga Raudikul lõpp, mis mul enam muretseda,” püüdis juhataja ennast rahustades kõigele käega lüüa, aga sai hoopis nii iseenda, piirivalvest mõnitatud ja peatselt mahajäetava koolimaja kui ka punavõimu peale tigedaks. Temas võttis võimust ammune kibestumine kõige üle, mis Eesti elu viimase viieteistkümne aasta jooksul oli kammitsenud ja püüdnud kitsasse ühesuunalisse voolusängi suruda. Mehel sai korraga villand, ta pani tangid ja haamri käest, tõusis ja läks tagasi vaatamata oma korterisse, kus Leida parajasti köögis talitas ning sedamaid piredalt seletama hakkas:

„Ma pidin sind juba otsima tulema! Tee on ammu valmis, jahtub ära.”

„Ega ma kuskile ei kao… Või kui kaon, siis juba päriselt,” ühmas Anton. Mehe toonis oli midagi niisugust, mis sundis Leidat teda hoolikalt silmitsema.

„Sa oled nii… justkui masenduses või?” Naine võttis tooni maha. Kui ollakse nelikümmend aastat abielus oldud, tajutakse kaasa olekut pooleldi vaistlikult, selleks piisab vaid tühisest häälevärvingust või igapäevasesse kõnepruuki eksinud võõravõitu sõnast. Või pilgust, mis pole tavapäraselt avatud, vaid püüab end kaaslase eest peita. „Mõtlesid jälle kooli kinnipaneku peale, jah?”

„Tead, Leida, ma tunnen, et… et ma olen ära väsinud!”

„Väsinud – muidugi! Maikuu on käes, kooliaasta saab kohe läbi, eksamite aeg… Ime, kui sa väsinud ei oleks! Saavad eksamid läbi, tuleb suvi… Küll sa siis jälle kosud!” seletas naine optimistlikult. Paraku polnud ta just hea näitleja, sõnadel ei olnud sisemist jõudu.

„Ei, Leida, see pole see väsimus, mis üle läheb. See on…” Mees peatus ja mõtles, kas öelda välja see sõna või mitte. Aga siis jätkas ükskõikses toonis: „See, kallis abikaasa, on eluväsimus!”

Leida Aavik tõmbas otsmiku kortsu. Mees oli niisuguses tujus, mis nõudis teistmoodi relvastust.

„Nii? Mis siis saab, kas võtad kohe teki ümber ja kõnnid kabelimäele surma ootama?”

„Miks seda… tekki vaja on?” püüdis Anton kuskilt huumoritera leida.

„Sellepärast, et muidu hakkab sul külm! Sest Liiva-Annus ei kavatse veel niipeagi sinule järele tulla!”

On hetki, mil inimese meeleolu ootamatu uperpalli teeb, teinekord ei olegi selleks palju vaja. Midagi niisugust koges ka Anton Aavik ja oleks kergendusest peaaegu naerma turtsatanud. Igatahes astus ta Leida juurde ja pani talle käed ümber.

„Oled mul ikka… asendamatu!”

„Aga sina ära hakka lollusi mõtlema! Sa võid küll tark mees olla, aga maailma sa ümber teha ei oska. Kas sa pole kuulnud, et nende asjadega, mida muuta ei saa, peab lihtsalt leppima?”

„Mõnikord lepitakse ja pärast kahetsetakse kogu elu, et vastu ei hakatud… Nagu see baaside leping, mis Päts Venemaaga tegi!”

„Jumal hoidku, kas see jutt praegu enam midagi aitab! Ja siis oleks nad sõjaga tulnud nagunii, veel hullem!” arvas Leida.

Suurest ja üldisest poliitikast rääkisid Aavikud omavahel harva, Anton hindas Leida eruditsiooni sel alal liiga napiks, kuigi ta sisimas niisugust hinnangut häbenes. Ometi pidi mees praegu tõdema, et eluaeg kodus toimetanud naine oli endale nii mõndagi, vähemalt põhitõed, selgeks teinud. Aga praegu polnud see peamine.

„Kas sa oled mõelnud, mismoodi me siin elama hakkame, kui enam kooli ei ole?” tõi Anton oma põhimure esile. Nagu häbenedes, et ta ei oska ise lahendust pakkuda.

„Kui me üldse siia jäämegi…” vastas Leida pikkamisi.

„Kuhu sa siis… mõtled?”

„Esialgu mitte kuskile, veel on ju aega mõelda. Terve aasta!”

Antonile näis, et naine ei taha sel teemal pikalt rääkida. Vara veel… Ometi oli mees tema vihjest järeldanud, et Leidal on nende tulevikuks mõni ilus plaan, aga ilmselt oli see vaid pettekujutlus.

„Nojah, nii see läheb, kui omal järeltulijaid ei ole…” pomises mees rohkem iseendale. Nende ainus poeg Valter oli viieaastasena kopsupõletikku surnud ja ainukeseks jäänudki. Anton oli väitnud, et tal on terve koolimajatäis lapsi, temale nendest piisab; ning linnas elades oli Leida teatris inspitsiendina töötanud, tavaliselt õhtuti ametis olnud ja temalgi polnud aega ega vist tahtmistki laste peale mõelda.

Mehe märkus jõudis küll Leidani, aga naine ei kiirustanud omalt poolt midagi lisama. Ta teadis, et öeldu ei olnud temale etteheitena mõeldud, aga ometi hakkas teda ärritama.

„Mis sa mõtled – et kui sul poeg või tütar oleks, läheksime tema kaela elama? Ja tema saaks sellest kindlasti õnnelikuks, eks ole?”

„Ei arva ega oleta ma midagi, igaüks peab oma eluga ise hakkama saama. See oli vanasti talude ajal, et vanad noortega surmani koos elasid. Nüüd…” Mis nüüd teisiti on, jäigi ütlemata, sest Antoni silme ette kerkis valla vanadekodus nähtud õõvastav pilt räpastest kerjuse moodi vanakestest, kellel peale riigi teisi toitjaid ei olnud. Kas tõesti ootab samasugune saatus lõpuks ka neid Leidaga? Juhataja tundis, et üle otsmiku käis kuumuselaine, sinna oleks nagu higipiisakesi tekkinud.

Leida tajus meest jälgides, et tolle sisemaailm oli sel hetkel kõike muud kui hingerahu pakkuv. Ning naine otsustas oma tulevikumõtetelt pisut katet kergitada.

„Ma olen mõelnud, et… kui räägiks Heljuga! Nüüd, aegsasti, enne kui ta midagi muud otsustab! Tal on ju suur maamaja käes, pärast Volli surma elab päris üksinda ja ega poisid sinna elama ei tule, nemad on ammu linnainimesed.”

„Sinu õde? Millal me teda üldse viimati nägime?” Antonis tekkis huvi, aga veelgi suurema rahulduse tõi teadmine, et Leida on niisuguste asjade peale mõelnud. Muidugi, Leida oli kõigiti praktiline inimene, kes oskas reaalelus alati paremini orienteeruda kui temasugune uimerdis… „Me peaksime talle külla sõitma, kohe, kui kool lõpeb! Sa kirjuta talle!”

„Ma juba kirjutasin,” tunnistas naine.

„Jah? Ja sellest ka, et meil varsti on… niiviisi?”

„Sellest ka… Aga ma pole veel vastust saanud.”

„Ma kardan, et ta pole nõus…” Seda ei ütelnudki Anton Aavik niivõrd naisele kui iseendale, et äkki tekkinud plaani mitte liiga omaks võtta ja selle luhtumisel pettumust tunda. Alati peab mõtlema, et asi võib hoopis teisti minna, siis pole pettumus nii valus.

„Meil on ju veel aega! Vähemalt terve aasta, enne peame selle ära elama, ja mine tea, mis see aeg toob!” ütles Leida lootusrikkal toonil, seda küll rohkem mehe rahustamiseks.

„Mis tal tuua… Mina arvan, et see aasta ei muuda midagi!”

„Mine tea, näe, räägivad ikka, et Ameerika…”

„Ah, jäta see rumal jutt!” ütles vana koolimees peaaegu tigedalt ja tegi seda niisugusel pettunud õpetajatoonil, mis nendib, et õpilane näis küll targem, kui ta arvas, aga tegelikult ei olnudki.