Читать книгу Kodutute küla II: Sulasest sai peremees - Erik Tohvri - Страница 8

Sageli on ühe õnn teise õnnetus, ja seda tõde võib peaaegu alati ka ümber pöörata. Kellegi surmast kasu saamine tundub küll küüniline ja jõhker, kuid asjale võib läheneda ka teiselt poolt: kui niisugune elu lõppemine on mõne inimese saatus, seega nagunii peab juhtuma, miks peaks siis taunima neid, kes sellest tahtmatult kasu saavad?

Midagi niisugust oli äsja möödunud talvel Raudiku koolimaja allkorrusel juhtunud. Nimelt oodati õpetajatetoas ühel hommikul tundi kutsuva koolikella helinat, aga seda ei tulnud. Suur pendliga seinakell oli juba viis, peagi ka kümme minutit üle aja tiksunud, aga igituttavat helistamist ikka veel ei kostnud.

„Elsa jäi vist magama,” arvas Veronika Altmets ja vaatas kindluse mõttes ka oma käekella – ta oli õpetajatöös hädavajaliku isikliku ajanäitaja hiljuti linnas käies ostnud. Moskva kellatehase standardtoodang.

„Elsa on alati täpne olnud, kuidas siis tema…” lausus Aavik kõheldes. Noorukesed Laili Kuusk ja Õie Vardja, kes olid juba paar aastat Raudiku kooli õpetajateperre kuulunud, ei osanud midagi arvata, pidasid seda rohkem juhataja ülesandeks.

„Ma lähen ja vaatan,” otsustas Aavik ja tõusis. Ka klassides oli aru saadud, et tundide algus viibib – kella küll kellelgi ei olnud, aga kodunt lahkuti alati kindlal ajal ja jõuti parajasti tundide alguseks kohale. Nüüd aga olid lapsed juba tükk aega õpetajat oodanud ja hakkasid ennast aina vabamalt tundma. Juhataja laskus sagivatest õpilastest välja tegemata allkorrusele, kiirustas trepilt kumava ähmase lambivalguse toel pooleldi käsikaudu koridori lõppu ja koputas Elsa Vitsuti uksele. Vaikus. Koputas veel kord – ei mingit vastust. Katsus ust – see oli lukus. Koputas siis Käode uksele, kust Marie kohe pea välja pistis.

„Tere hommikut! Ega te ei ole Elsat näinud?”

„Ei, täna veel mitte.”

„Ta on justkui kadunud või…”

Marie Käod haaras ebamäärane hirm. Elsa oli alati pedantselt täpne olnud, Marie oli endamisi seda vahel isegi tema vanatüdrukuseisusega seostanud – pole tal ju muud teha kui kella vahtida…

„Tema uks on lukus.” Juhataja kehitas nõutult õlgu.

„Aga võti?”

Selle peale polnud Anton Aavik tulnud. Marie tõi tikud ja valgustas naabri lukuauku.

„Võti… on seespool ees!” ütles ta siis muutunud häälel. Midagi head see tähendada ei saanud, pealegi käis tüsedavõitu kolleeg juba kuuekümne kaheksandat eluaastat. Tervise üle polnud Elsa küll kurtnud, aga ta ei tikkunud üldse kellegagi seltsima, ammuks siis veel oma tervisest pajatama.

„Elsa, halloo, tehke lahti!” hüüdis Aavik nüüd kogu kopsude jõuga. Siis põrutas uksele rusikaga, aga ei midagi!

„Äkki on temaga õnnetus juhtunud? Või…” Või tegi endale otsa peale, oli Marie öelda tahtnud, aga jättis selle kahtluse siiski enda teada. Polnud ju midagi, mis niisugusele võimalusele oleks viidanud.

„Me peame ukse lahti murdma, äkki on temaga midagi halba juhtunud!” otsustas Aavik, kes teadis, et nagunii on tema siin majas ainuke otsustaja ja korraldaja. Hetkeks küll välgatas mõte, et võõrasse korterisse ei tohiks ilma miilitsata siseneda, aga tegemist oli hädaolukorraga. „Mismoodi me… Eks vist kirvega!” arvas ta uksepragu uurides.

„Mul on! Ma toon!”

Marie oli sedamaid kirvega tagasi, Aavik surus selle tera nurkapidi ukseprakku ja kangutas, tunnetades, et toores jõud on veel ainuke, mis siin aidata saab. Saigi – piit paindus, lukukeel kargas pesast välja ja uks avanes. Aga seespool valitses veelgi sügavam pimedus kui koridoris. Oli veebruarikuu varahommik, hommikuahetus hakkas õues alles tekkima.

„Valgust…” ütles Aavik ebakindlal häälel. Meeleldi oleks ta võõras korteris tegutsemise kellelegi teisele üle andnud, sest midagi head siit loota ei olnud. Ning kui Marie oma toast lambi tõi, leidsid nad Elsa Vitsuti voodist liikumatuna. Hingamist ei olnud kuulda.

„Surnud…?” Juhataja poleks tahtnud lamajat puudutada, astus seda öeldes isegi sammukese eemale. Marie oli julgem, katsus Elsa käsivart, aga tõmbas käe kohe tagasi.

„Külm, tõesti surnud, Jumal hoidku!”

„Peab valda… või sinna… külanõukogusse helistama! Et saatku arst ja miilits! Meil pole siin midagi teha.” Anton Aavik oleks nagu iseendale korraldusi jaganud või Marielt kinnitust tahtnud, et just nii peabki tegema. Uks õnnestus jälle lukku panna, seekord juba väljastpoolt, ja juhataja kõndis Marie poole vaatamata mööda treppi üles, jalgades ängistav tuimus.

Jah, just nii lähebki nendega, kes on üksikuks jäänud. Lõpp tuleb kord igaühele, aga niiviisi üksinduses ja abita on see veelgi hirmsam… vilas mõte. Nad polnud Elsa Vitsutiga kuigi head tuttavad olnud, vanapiiga oli selleks liiga distantsihoidev, ülemuse vastu ka mitte eriti aupaklik. Ta oskas iseenda eest seista isegi siis, kui oli midagi valesti teinud, kolmeteistkümne aasta jooksul oli igasugust juhtunud.

Vana kooliteenija maeti külanõukogu abiga maamulda ja Marie sai endale lisaks senisele toale ka tema ühetoalise korteri. Nüüd oli Käodel viie inimese peale juba kaks tuba ja eraldi köök. Pärast suure seinakapi kõrvale nihutamist õnnestus ka tubadevaheline uks avada ja kogu pere tundis ennast enneolematult lahedalt. Marie lapsed ju Käoristi avaraid tubasid ei mäletanudki, nemad olid siinsamas Raudikul ühes toas kasvanud ja enam mitte väikesed: Maimu kuusteist, Kaarel kõige nooremana käis kümnendat, ja kõigepealt olidki lapsed need, kes uute tingimuste üle rõõmu tundsid.

Marie Käo polnud kunagi eriti nõudlik olnud. Mõnikord tundus, et keegi, nimetatagu teda siis Saatuseks või Jumalaks, püüab talle senise alistuvuse eest armulikkusega tasuda. Juhani surma oli naine vaikselt kannatades üle elanud ja olukorraga lihtsalt leppida püüdnud; õnneks toetasid teda sel raskel ajal head inimesed, eelkõige muidugi Olga. Nüüd oli aeg edasi läinud, Maimu juba kooli lõpetanud ning aitas emal koolimaja kütta ja koristada, Laine aga oskas iseseisvalt kogu perele süüa teha… Marie tänas Jumalat, et talle kõigiti tublid lapsed olid antud, ega osanud enda osa nende tööarmastuse kasvatamises millekski eriliseks pidada. Ta oli töökuse ja vähenõudlikkuse oma vaesevõitu isakodust kaasa saanud ja nende omaduste edasi pärandamine tundus iseenesest mõistetav.

Nii suure pere toitmiseks oli muidugi vaja ka lisavõimalusi otsida. Pärast Härma pererahva Siberimaale küüditamist oli Helgi talle endiselt piima müünud, aga kolhoosiaja saabumisega lõppes see päevapealt ja Marie tegi raske, aga nendes oludes ilmselt õige otsuse: ta võtab lehma. Koolil oli juba vanast ajast laut, mida vahepeal piirivalve oma hobuste pidamiseks kasutas, aga mis nüüd jälle tühjana seisis. Suur mõisapark oli pooleldi metsistunud, seal leidus lehmale küllalt rohtu, pealegi oli siinsamas riigimets, kus sai looma karjatada ja lagendikel isegi heina teha. Kui ta oma plaanist ääri-veeri mööda juhataja Aavikule rääkis, oli too sellega nõus, ainult lisas igaks juhuks:

„See et… eks siis te peate need lehmakoogid ära koristama. See on ikkagi mõisa park, kuigi nüüd käest lastud! Ja mäletate, kuidas piirivalve hobused…”

Tõepoolest, Nõukogude piirivalve oli oma nelja hobust lahtiselt ringi liikuda lasknud. Alailma võis otse koolimaja ukse eest pabulahunnikuid leida, mida kadunud Elsa Vitsut siis kasima pidi.