Читать книгу Kodutute küla II: Sulasest sai peremees - Erik Tohvri - Страница 9

Kunagise piirivalveülema Pantelejevi plaan, et Raudikule tuleb suur sõjaväelinnak rajada, jäigi pooleli. Üht-teist oli küll ära tehtud, ammu varemetes seisnud mõisa abihoone soldatite kasarmuks ja sööklaks kohendatud, ohvitseriperedele kolm paraku küll hädisevõitu elumaja püsti pandud ja lõpuks staabihoone ehitatud, aga sellega asi ka piirdus. Kuskil kõrgemal leiti, et niisugune projektita omapead ehitamine tuleb lõpetada ja kõigepealt pöörata tähelepanu piiri valvamiseks vajalike tehniliste rajatiste püstitamisele; selleks olid sõjaväeprojekteerijad koostanud generaalplaani, kuhu olid märgitud tulevased valvetornid, prožektorijaamad mere öiseks jälgimiseks, aga ka lihtsad, tarbe korral kohale sõitva prožektorauto jaoks vajalikud betoonalused ja juurdepääsuteed. Niisugune valvsuse tõstmine oli vaid mõni aasta tagasi toimunud intsidendi tõttu vägagi põhjendatud: otse siinsamas Eesti looderannikul Sooranna naaberkordoni alal tungis öö varjus mingi relvastatud salk merelt kaldale ja sissetungijatel õnnestus maal isegi kanda kinnitada. Sealse kordoni piirivalvurid olid kutsumata külalistega verise lahingu maha pidanud, enne kui piiririkkujad põgenema sunniti; selles lahingus sai surma ka kordoni ülem, kes oli kodumaa kaitsjate esiridades ennastsalgavalt võidelnud.

Langenud kordoniülemale püstitati lahingutandriks olnud küla keskele mälestussammas, kuhu ka Raudiku kordoni esindajad kaks korda aastas – võidupühal ja armee aastapäeval – käisid lilli viimas. Erakordsel lahingul oli aga ka Raudiku kordonit mõjutav tagajärg olnud, nimelt tehti senine ülem Afanassi Petrovitš Jerjomin enne rotatsioonitähtaja saabumist kohalt lahti. Selle fakti tagamaid teadsid ainult kõrgemad ülemad, aga lõpuks imbus ka siinse ohvitserkonnani jutt sellest, mis Jerjominile süüks oli pandud: ta ei olevat suutnud välisvaenlase sissetungi ajal naaberkordonile abi osutada. Kapten Verhovin teadis salamisi teistele ohvitseridele pajatada, et Jerjomin olevat koguni Moskvasse kutsutud ja seal süüdistatud, et ta eluaegse kantseleibürokraadina ei oska tegevteenistuses orienteeruda, ning mees lõpuks alampolkovnikust majoriks või koguni kapteniks degradeeritud. Kust Verhovin seda kõike teadis või oli see lihtsalt ta enda väljamõeldis, see jäigi teistele arusaamatuks, sest mees oskas jutu juurde vaid teadvalt muigel, omajagu parastavat nägu teha.

Igatahes sai kordoni ülemaks juba viiekümnele lähenev Jevgeni Lavrentjevitš Morozov. Tema oli Siberis sündinud ja sõjast läbi käinud rahulik mees, kes oli omaks võtnud põhimõtte, et mis tahes liigagarus teenistuses maksab end varem või hiljem kurjalt kätte. Sellepärast üritas ta teha oma tööd niiviisi, et end igapäevaelus liiga vaevama ei peaks, aga et talle ülevalt poolt ka midagi ette heita ei saaks; lisaks sellele oli uuel kordoniülemal kodukohast Siberist kaasa saadud hobi, millele ta peaaegu kogu oma vaba aja pühendas, nimelt jahipidamine. Raudikul olid selleks lausa ideaalilähedased tingimused – rohkesti metsa, vahelduv maastik, pealegi piiras kogu ala ühest küljest meri, mis andis jälitatavate ulukite liikumisele kindla suuna, sügisel aga meelitas rannaroostikku hulgaliselt parte.

Morozov oli Raudikul endale üsna ruttu ka jahikaaslase leidnud, kellega nad peaaegu igal pühapäeval pikki jahiretki tegid. Kohalik mees Mihkel Tamm kutsus uue kordoniülema juba varsti pärast saabumist endale külla; seal maitsti kõigepealt veskimehe sõstraveini, aga mindi õige pea üle kodutehtud puskarile. Sõprus süvenes kiiresti ja Morozovist sai Tammede peres sagedane külaline.

„Kuidas sa siis sedasi, et poissmees või nii…?” küsis Mihkel kord söögilauas istudes, kui viinaaurud olid meeste jutupaelad lahti päästnud. Seni oli Jevgeni Lavrentjevitš hoidunud oma perekonnaasjadest rääkimast, vihjanud vaid, et on üksik. Ent seekord oli viin ka tema kallal oma töö teinud, isegi rohkem kui muidu. Võibolla oli aga mees lihtsalt leidnud, et Tammedele võib oma perekonnasaladusi avaldada.

„Pole ma midagi poissmees… Naine hakkas petma, selles on asi!”

„Tohoh! Kuidas siis nii, sinusugust meest!” imestas Mihkel.

„Vaata, Mihhail Janovitš… Kõigil ei ole nii head ja ilusat naist nagu sinul!” Morozovi pilk libises varjamatu leebusega üle Olga, kes laualt söömajärgseid toidunõusid kokku korjas. „Jah, igaühele ei ole niisugust õnne antud!” lisas ta, aga jättis jutu pooleli.

„No-noh, räägi siis!” ergutas Mihkel ja valas majori klaasi täis.

„Mis see rääkimine enam annab… Aga noh, olgu! Mina olen siberlane, olin sõjas nagu sinagi! Aga näe – naine ei jaksanud ära oodata, võttis teise… Invaliidi küll, aga mõne koha pealt oli tragi mees, tegi mu naisele lapsegi valmis!”

Jevgeni Lavrentjevitš hakkas tigedalt nohisema ja rüüpas klaasist tubli lonksu. Ka Mihkel ei osanud äkki midagi öelda, heitis vaid pilgu Olga poole nagu tunnistades – ega ometi sina niimoodi ei teinud, kui mina sõjas olin? Naine oli omakorda majori juttu kuulatama jäänud, tabas siis Mihkli pilgu ja kiirustas kööki.

„Nüüd on mul Siberis kaks last, üks oma ja teine võõras! Ja enda omale pean alimente maksma, et see… kepimees sellest elada saaks.”

„Nad siis… elavad koos? Mitteametlikult?” küsis Mihkel ettevaatlikult, kuuldu oli ta tüki maad kainemaks teinud.

„Mhmh… Võtame, Mihhail Janovitš!”

„Võtame, Jevgeni Lavrentjevitš!” Mihkel tõstis klaasi, aga pani selle peaaegu sama täielt lauale tagasi. Veskimees oskas viinaga ümber käia.

Jevgeni Lavrentjevitš Morozovile hakkas Tammede peres meeldima. Senised kordoniülemad olid ettekirjutuse järgi talitanud ja püüdnud kohalikega seltsimist vältida, Morozov niisugustest piirangutest ei hoolinud ja temal näis olevat üldse rohkem aega kui eelkäijatel. Siberlasest jahimehena oli ta harjunud palju jalgsi kõndima; üsna tihti nimetas ta valveohvitserile, et läheb piirkonda üle vaatama, ning jalutas kilomeetrite viisi piki patrulli poolt rannale tallatud jalgrada. Kahemehelised patrullid käisid iga nelja tunni tagant kogu ranna läbi ja uurisid hoolikalt rehitsetud liivariba, et kas pole näha jälgi, mis viitaksid sissetungile. Kui palju Morozov nendel käikudel liivariba või muid märke jälgis ja kui palju lihtsalt looduses viibimist nautis, seda teadis ainult tema ise. Ülemana oli tal õigus oma tegemisi ise määrata, aga igaks juhuks seisatas ta vahetevahel teeraja kõrval kulgeva sideliiniposti juures, võttis taskust telefonitoru, torkas pistiku postile monteeritud pesasse ning kontrollis, kas teda pole keegi taga otsinud.

Nendel käikudel hakkas aina tihedamini juhtuma, et Morozov nagu kogemata Tammede maja juurde sattus ja sisse põikas. Esimest korda sündis see väikese kõhkluse järel, oli ju tööaeg ja Mihkel, keda major venepäraselt Mihhailiks nimetas, veskis tööl.

„Zdravstvuite, Olga Martovna…”

„Oi, teie olete, tere… Mihkel pole veel tulnud, ega tema enne kella viit…” Naine sattus segadusse. Ülem oleks ju pidanud nende elurütmi teadma.

„Ma tean, tean… Juhtusin mööda minema, janu tuli peale! Äkki saaks stakantšik vodõ, klaasikese vett?” Morozov seisatas ukseavas ja naeratas. Veskimehel oli tõesti kena naine, just niisugune, nagu naine olema peab – parajalt perenaiselik, parajalt emalik-hoolitsev, parajalt ilus ja vormikas.

„Istuge siis… Vett? Aga äkki õunamahla? Meil on keldris veel eelmisest suvest…” Olga vaatas küsivalt mehele ja Jevgeni Lavrentjevitšile tundus, et naine tõmbus tema poole vaadates näost roosakaks.

„Hea meelega istun! Jalad ongi väsinud, ma tegin oma seitsmekilomeetrise ringi… Peab ju olema kursis, mis piirkonnas toimub!”

„Kas vett või mahla?” kordas perenaine.

„Vesi on hea küll…” Morozov oleks peaaegu välja öelnud, et tal polegi janu. Et ta tahtis lihtsalt veskimehe naist kohata ja mõne sõna juttu puhuda. Mitte sugugi tagamõttega, oh ei, lihtsalt niisama, nagu tuttava, pealegi sümpaatse inimesega.

Olga valas veeklaasi täis ja ulatas majorile, kes oli köögis laua taga istet võtnud. Mees jõi pikkamisi, üle klaasi naist jälgides, ja Olga Tammel hakkas korraga tema pilgust ebamugav. Naisel tekkis tunne, et ta tahaks selle pilgu eest põgeneda, lausa olematusse kaduda… Miks küll pidi see mees tulema siis, kui Mihklit kodus ei olnud?

„Aitäh! Hea vesi on teil.” Morozov pani klaasi lauale. Ta oleks tahtnud hoopis midagi muud öelda, midagi südamlikku ja ilmselt keelatut… Midagi sellist, mis võiks olla esimeseks astmeks sellel trepil, mis võib taevasse viia, aga ka põrgusse suunata.

Ta on sinu sõbra naine… manitses sisehääl, millega mees oleks sedamaid tahtnud vaidlusse asuda.

Sõbra…? Jahikaaslase, vähemalt esialgu võiks Mihhaili vaid niiviisi nimetada. Sõpruseks on ju palju rohkem vaja, puud soola koos ära süüa…

Ta on teise mehe naine, sa ei tohi teda niimoodi vaadata!

Teise mehe, jah… Aga ta ei ole õnnelik, tal on kurvad silmad. Ma tahaksin, et need ei oleks kurvad. Tahaksin talle öelda, et ta on rohkemat väärt! Aga jaa-jaa-jaa, ma tean, ma ei tohi, tean!

Olgat valdas kimbatustunne. Kordoniülem oli oma veeklaasi tühjaks joonud, aga istus endiselt laua taga ja tundus olevat mõttesse vajunud.

„Kas… veel vett?”

„Ei-ei, küllalt, aitab…” Morozov raputas pead, aga ei kiirustanud edasi minema. Oli hoopis imelikult vaikseks muutunud.

„Kas teil on… mingi mure?”

„Mure? Miks te seda arvate?” Mees vaatas küsijat veidi ebalevalt.

„Olete nii… imelik!”

„Elu on üldse imelik! Ma olin ka justkui perekonnainimene, oli maja, oli kodu, nüüd pole enam midagi! Nüüd ma olen – kodutu.” Major tõusis nagu peljates, et sedasi istudes võib ta liiga palju öelda. Libistas siis pilgu üle naise, soovis lühidalt kõike head ja läks. Ning Olga jäi talle pikalt järele vaatama, nagu oleks midagi enneolematut kohanud ja tahaks seda endale pikaks ajaks mällu jätta.