Читать книгу Vaatlusi maailmale Pariisist. Kogutud teosed III - Fanny de Sivers (autor) Arne Hiob (koostaja) - Страница 2

Fanny de Sivers
Vaatlusi maailmale Pariisist. Kogutud teosed III

Raamatu avaldamist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Esi- ja tagakaane foto © Eesti Kirjandusmuuseum

Koostanud Arne Hiob

Korrektuuri lugenud Küllike Evartov

Küljendanud ja kujundanud Mari-Liis Bassovskaja

Kõik õigused on kaitstud

© 2020 Kirjastus Gallus

ISBN 978-9949-668-38-0

e-ISBN 9789949668397

Saateks

Kolmas osa Fanny de Siversi kogutud teostest koosneb eri väljaannete artiklitest, luues seniolematu terviku. Suur osa neist lugudest on kirjutatud Rootsis ilmuvale väliseestlaste häälekandjale Eesti Päevaleht / Estniska Dagbladet ja seetõttu kodueestlastele märkamatuks jäänud. Sellest köitest ilmneb Siversi kohta üllatavgi pilt.

Artiklid puudutavad paljusid teemasid: kristlust ja kirikuelu, kunstinäitusi ja kunstnikke, poliitikat, rahvusküsimust, olmet, moode, toitumist, kombeid jne. Fanny enda vaimulik olemus kristlasena ja katoliiklasena kumab kõikjal taustana, suunates selgitusi ja määratledes nende laadi ning iseloomu.

Kuidas Fanny de Siversi kirjutised võisid kirkaid äratundmisi äratada isegi autorist lahus, sellest tunnistab teiste seas Tiina Siimets. Ta jutustab, kuidas 1970. aastal professor Eduard Vääri tegi talle, 19-aastasele tudengile, ettepaneku kasutada ülikooli kursusetöös Siversi prantsuskeelset eesti keele teaduslikku grammatikat (Analyse grammaticale de l’estonien parlé, 1969). Viimane oli teine samasugune pärast F. J. Wiedemanni.

„Käisin mitu päeva ringi kui lummatud. Mõelda, keegi prantslanna on selle kirjutanud! Kui raske see võis olla! Ja mis põhjusel küll? Siis ma veel ei teadnud, et selle võõramaise kõlaga nime taga on Pärnust pärit eestlanna.“ Sama nime märkas Siimets järgmisel aastakümnel, kui tema kätte sattus Siversi tõlgitud ja kirjutusmasinal paljundatud vihikuke Blaise Pascali „Mõtetega“. Hiljem tulid juba ajakirjanduses ilmunud esseed, kus „autor näitas tuttavaid sündmusi hoopis uuest vaatepunktist. Need olid söakad ja sisukad mõttekäigud, mis murdsid mind priiks mõnest kivistunud mõttemüürist”.

Fanny de Siversi salapärase nime mõju kõrval kirjutiste kaudu mõjus kirjanikuga kohtumisel hoopiski tema lihtsus. „Fannyga vesteldes unus võõrastus. Oli nii palju pärida ja imestada. Kogesin sama, mis varemgi – mida sügavam ja targem on inimene, seda vähem tunned sa end tema seltsis tühise või rumalana.” Tiina Siimets osutab, kuidas Jumal võib tegutseda ka Siversi ilmalike kirjatükkide kaudu: „Mäletan ka, et kui tema äsjailmunud raamatuid või kirjatükke kiitsin, vastas ta alati kuidagi kohmetult: „Ära unusta, see pole minust. See on Püha Vaim.“.“¹ Ja samuti: „Fannyl oli imekspandav oskus tekitada tunnet kui endaga võrdsest vestlejast, kelle arvamus on talle oluline ja huvitav.”

Kuidas eesti-prantsuse kirjanik töötas? Mida taotles? Siimets: „Ükskõik millist Fanny teksti lugedes on näha kutset muuta midagi endas või enda ümber. Kuid kuidas tema kirjatööd sündisid? Milline oli eeltöö, kui palju ta oma tekste viimistles? Lugedes näib, nagu oleksid need ühe hingetõmbega paberile saanud. Lihtsad, sügavad … vabad sõnaprahist. Kahjuks ei taibanud ma seda Fannylt endalt õigel ajal uurida. Sestap palusin appi Fanny hea sõbra, Pariisis elava keraamiku Aire Goutt-Allikmetsa.

Nii kirjutabki Aire, et Fanny kogus alati huvitavaid tekste mõne teda köitva teema kohta ja neid oli mitmeid. Tema riiulitel olid kaustad kogutud materjaliga, sageli lõiguti alla kriipsutatud. Materjali kogudes ja teema üle mõtiskledes vormus ka selge nägemus. Kui mõte oli kuju võtnud, kirjutas ta loo otse kirjutusmasinasse.

Fannyl oli kombeks iga päev kirjutada. Pisut vähem ehk viimasel ajal. Ta meenutas ikka, kuidas õppejõud oli talle üliõpilaspõlves öelnud: „Kirjutage iga päev, kas või kaks lauset. Peaasi, kirjutage!“ Küllap arenes korrapärasest, kindlas suunas mõtlemisest ja kirjutamisest aastate jooksul eluviis, rohkem isegi kui vajadus end kirjas väljendada.”² Ta on tõepoolest kirjutanud sadu mõtisklusi ja esseid.

Teadlasena oli Siversi õpetajaks ja suunajaks olnud Lundi Ülikooli professor Julius Mägiste. Küpseid vilju võis ta noppida Eesti Vabariigi taastuleku aegu. Nii toimus 27. märtsil 1997. aastal Pariisi Ülikooli mainekaima asutuse Collège de France’i Sinises Salongis tema auks vastuvõtt. Kutsutud olid kolleegid, lähemad sõbrad ja Pariisi Eesti Saatkonna esindajad. Fanny de Siversile anti üle talle pühendatud koguteos Contacts de langues et de cultures dans l’aire baltique (1996). Teose olid välja andnud Pariisi Ülikooli keeleteadlane ja soome-ugri uurija M. M. Jocelyne Fernendez ja Uppsala Ülikooli fennougrist Raimo Raag. Kolmkeelne raamat sisaldab Siversi bibliograafiat (lk 19–29) ning artikleid paljudelt temaga koostööd teinud teadlastelt.³ Biograafia puudutab peamiselt teaduslikke töid, mis on enamasti võõrkeelsed ja tuleksid uuesti avaldamise korral tõlkida.

Viimaks sai Fanny de Sivers valmis ka oma aastakümneid kavatsetud ja mitme aasta jooksul kirjutatud liivi keele käsiraamatu Parlons live. Une langue de la Baltique (Paris 2001), mis sai kriitikutelt valdavalt kiidusõnade osaliseks.⁴

Alati teisi inimesi mõistev ja aitav Pärnust pärit pariislanna tavatses ka eraviisilisi häid soovitusi anda. „Kui hakata maailma parandama, tuleb alustada endast ja siitsamast enda ümbert. Kui kole kaugele minna, võib päris viltu panna,“ edastab Valve Raudnask kirjaniku sõnu, kellega ta kohtus juba siis, kui too tuli 1993. aastal Pariisist esimest korda taas sünnimaale. Maailmaparandajad ei paranda midagi, sest unustavad iseenda vildakuse.

Fanny eelistas keerukate lausete ja mõttekonstruktsioonide asemel selgust ja lihtsaid näiteid. „Ilma piirideta ei saa. Elu piirab. Jooksed maanteele ja oledki auto all.“ Liivi keele uurijana nautis ta liivi kõnekäändu: „Parem lombakaga tantsida kui lollakaga rääkida.“ Muresid ära kuulates oskas ta üllatada: „Murede kiuste tuleb ka elurõõmu leida.“ Raudnask kinnitab: „Mind ennast on see lause pööraselt aidanud. Eriti meeldib mulle väljend „murede kiuste“. Muredega pole muret. Mured otsivad meid ise üles. Aga kuidas murede kiuste rõõmsaid asju märgata ja leida – see on väärt oskus.“⁵

Kirjutiste kõrval leidub juhuväljendeid ka mõne sündmusega seoses. Parvlaev Estonia huku puhul kinnitas ta Valve Raudnaskile: „Igal juhul on see mingi märk. Ja kõige koledam on see, kui neid märke tähele ei panda. Ei, see polnud karistus. Kui te tormate kaubamajas ringi ja jooksete peaga vastu klaasust, siis ärge öelge, et klaasuks ründas teid.”⁶ Raudnask tunnustab: „Fanny de Sivers on meie ajakirjanduspilti lisanud värvi ja värskust. Ta on palju teinud eesti keele ja kultuuri tutvustamiseks prantsuskeelses maailmas, mille eest teda 1998. aastal autasustati Valgetähe IV klassi ordeniga.”⁷

Aumärki väärivad ka Fanny de Siversi otsekohesed sõnad teleusutluses Indrek Treufeldtile 2006. aastal: „Euroopa Liit on tegelikult vale peale üles ehitatud. Ja ükski vale ei pea paika. Ükskord vajub kokku igal juhul. Kui seda juba ette teada, siis tõesti ajab hirmu peale.” Ta jätkab: „Keegi ei taha tunnistada, et Euroopa on tekkinud kristlikust ajaloost. Isegi kirikuvastased teavad ja ütlevad seda, aga poliitikud ei taha kuulda … Kui see on juba vale, see lähtepunkt, mis saab seal siis veel edasi tulla?”

Võltsi näeb Sivers ka üleskutses sallivusele: „Jutt sallivusest on tegelikult nõrkuse tunnistus. Ma sallin, pole minu asi,” öeldakse ükskõikselt. „Ometi see on meie asi kümne aasta pärast,“ ehkki usun, „nagu minu leeriõpetaja ütles ükskord Pärnus, et õnneks on Jumala käes ikka jäme ots.” Fanny leiab, et „kõik on vale meil siin praegu” ka seoses muslimite pealetungiga. „Euroopa on oma juured maha salanud ja ta ei ole võimeline islamile näkku vaatama,” kes omalt poolt oma juuri salanud eurooplasi põlastavad.⁸

Käesoleva kogumiku põhiosa moodustavad vaatlused maailmale maailmalinnast Pariisist. Koostada õnnestus ka pildipoogen autori kohta, ehkki pildivalik, mille suutsime hankida, jäi üsna piiratuks. Lisaosas on esitatud Fanny de Siversi „Mateeriasse kootud palve“, mille kohta on tabavalt kirjutanud Asta Põldmäe: „See pole midagi muud kui pühendumuse algõpetus. Mitte midagi sellist mitte kelleltki teiselt minuni eesti keeles ulatunud ei ole. Ma ei tea, kas ongi olemas. Ja kui on olemas, kas on selles võrreldavat kunstilist ning sisenduslikku jõudu.“ Sõnumiks on, et „ei tule haarata oma palvesse üksnes vaimu, vaid ka mateeriat“. Ja teiseks: „Looja looming, jumalik alge inimeses – see on Fanny de Siversi aines.“

Kirjanik on veendunud: „Aine hingestatuse sedavõrd ergas taju on kingitud vaid üksikuile. See muudab ajaliku ilma, kuhu ju isegi kuulume oma füüsisega, ülevaks, võrdselt vaimsega. Maailmast saab tervik. Tervikutunne aga on õnnetunde põhilisemaid võimalusi,“ lisab ta. „Näinud ma Fanny de Siversit ei ole. Kui ei teaks, et ta on Tartus üliõpilastele loenguid pidanud, ei usukski ta kuulumist tänasesse päeva.“⁹

Fanny de Sivers suri 22. juunil 2011. aastal oma Pariisi kodus ja maeti tema enda soovil Tallinna Metsakalmistule. Tema pärand aga elab.

Head lugemist! Arne Hiob