Читать книгу Vaatlusi maailmale Pariisist. Kogutud teosed III - Fanny de Sivers (autor) Arne Hiob (koostaja) - Страница 6

Kui välismaalane Prantsusmaale satub ja mitte üksi tema pealinnaga ei tutvu, vaid ka provintsi ja iseäranis külaeluga, siis paistab talle ennekõike silma suur kirikute arv, millest vähemalt 98% on katoliku kirikud. Iga küla moodustab enamikus valla, aga on ka valdasid, mis koosnevad mitmest külast, ja igal vallal on oma kirik, enamikus ka õpetaja ning oma kalmistu. On ka külasid, kus omal ajal oli 1500 elaniku kohta kaks kirikut. Arvatakse, et Euroopa Prantsusmaal on kokku 40 000 kirikut. Kirikud, nagu keskajal ehitatud feodaalhärrade lossidki, on harilikult esile tõstetud ja asuvad enamjaolt kõrgustikel ning kaunistavad oma ehituskunstiga külasid, mille ehitused on enamikus stiilitud, maitsetud ühetaolised kobarehitused, kus maja asub maja küljes nagu linnaski. Kirikud Prantsusmaal on ehitatud kas romaani või gooti stiilis. Maakirikud on suuremalt jaolt ehitatud maitsekas romaani stiilis.

Prantsuse maakirik ei ole elanikele mitte ainult kristlikuks hooneks ja usuliseks teenäitajaks, vaid temaga on seotud ka päevatöö ja puhkus. Praegugi helistatakse prantsuse külades lõunavaheajaks ja õhtupuhkuseks kirikukelli. Kaugetelt põldudelt ruttavad töötajad kirikukellade helide kutsel oma kodudesse. Need prantsuse põlluharija õhtutunded peale pikka ja väsitavat tööpäeva on jäädvustanud lõuendile kuulus prantsuse maastikumaalija Jean François Millet pildiga, mis kannab pealkirja „L’Angelus“ (Õhtupalvus). Tähtsamad prantsuse kirikud-kunstiteosed on Notre-Dame’i ja Sainte-Capelle’i kirikud Pariisis, Reims’i ja Chartre’i katedraalid Põhja-Prantsusmaal, Strasbourg’i, Rouen’i, Clermonti-Ferrandi ja Albi peakirikud jne. Nende gooti stiilis ehitatud kirikute võlvistikkude all inimene tunneb, et vaim tõepoolest on suurem kui võim.

Prantsusmaal tuleb keskmiselt 686 katoliiklase ja 137 mittekatoliiklase kohta üks vaimulik. Vaimulike arvu rahvaarvuga – 42 miljonit elanikku – võrreldes selgub, et ainult Belgias, Luxemburgis ja Iirimaal on keskmine vaimulike arv võrreldes elanike arvuga suurem kui Prantsusmaal. Maakogudusi teenib 21 000 ja linnakogudusi – 7200 vaimulikku. Seejuures arvab katoliku kirik, et Prantsusmaal on suur puudus vaimulikest, iseäranis maal, kus vakantseid kohti on 11 000 preestrile. Ühel vaimulikul tuleb maal pühapäeviti korrapäraselt jumalateenistusi pidada 2–4 kogudusele, mis muidugi ei rahulda kogudusi. Noorte vaimulike juurdekasv ei näita tõusu, vaid ennem mõõna. Mis on selle põhjuseks? Mitte üksi kiriku lahutamine riigist aastal 1905–1906, vaid Prantsuse rahvaesinduse ja valitsuse enamuse suhtumine kirikusse ja vaimulikesse.

Ükski riik ja rahvas Euroopas pole nii alandavalt suhtunud oma kiriku vaimulikesse ja seega ka kirikusse kui Prantsusmaa. Ja seda prantsuse kodanliku korra juures kodanlikult mõtlevate isikute poolt. Ainult Nõukogude Venemaad võib kiriku küsimuses võrrelda Prantsusmaaga. Prantsusmaa on teatavasti esimene riik Euroopas, kus 45 aastat tagasi kirik riigist lahutati. See kiriku lahutamine riigist sündis ühepoolse seadusandluse aktiga prantsuse tolleaegse parlamendi kirikuvastase kodanliku enamuse poolt, kus peaosa etendasid nn radikaalid ja radikaalsotsialistid.

Niisugune ühepoolne akt lõhestas prantsuse rahva kahte vaenulikku leeri: kiriku pooldajad-klerikaalid ja vastased-antiklerikaalid, mis on teravalt lõiganud rahva hinge, surunud terava okka tema südamesse ja jaganud rahva kuni tänaseni kahte leppimata vaenulikku leeri. Siin on üks põhjusi, miks Prantsusmaal puudub üksmeel ja kokkuleppe vaim.

Majanduslike elamisvõimaluste võtmisega kirikult on tahetud kiriku ja vaimulike vaimset ja ühiskondlikku mõju alla suruda või koguni hävitada. Vähe sellest, et kiriku lahutamisega riigist langes ära vaimulikele tasu maksmine riigikassast ja kirikul enesel tuli enese eest majanduslikult hoolt kanda, võttis riik kirikult kõik tema aastasadade jooksul kogutud maised varad ja sissetulekuallikad. Isegi vaimulike elamud võõrandati üle kogu Prantsusmaa. Võõrandamata jäid ainult kirikud kui ehitised. Seesama toimus matmispaikadega.

Kirikukoolid tõugati välja riigi koolivõrgust ja lõpetati tasu maksmine õppejõududele ning kustutati igasugune toetuse andmine nendele koolidele. Algas võitlus kiriku ehk vabade koolide ja riigi ehk ilmalike koolide vahel, mis kestab teraval kujul kuni praeguseni ja mis mõnel pool on läinud kuni narruseni: ilmalikud võimud võtavad kirikukoolidelt nende ruumid, kutsuvad ellu ja peavad ülal ilmalikke koole ka siis, kui nende õpilaste arv ei õigusta kooli ellukutsumist. On juhtumeid, kus niisugune kool töötab ühe, kahe või kolme õpilasega.

Need kaks tüüpi koole võistlevad ebavõrdses olukorras. Riigikoolid on õppemaksuvabad, algkoolides on tasuta isegi õppevahendid; kirikukoolides on õppimine tasuline niihästi algkoolides kui ka keskkoolides. Kuid ebasoodsast olukorrast hoolimata võistlevad need koolid edukalt riigikoolidega. Iseäranis on need koolid oma kasvatuslike meetoditega leidnud poolehoidu lastevanemate juures.

Kirik saab sissetulekuid departemendi piiskopi poolt määratud liikmemaksudest, ametitalituste tasudest ja annetustest. Katoliku kirikus korraldatakse sageli tasulisi hingepalvusi surma-aastapäevadel jne. Need on kujunenud traditsiooniliseks kiriku tuluallikaks.

Prantsuse vaimulike tasud on madalad ja vaimulikke võib üldiselt pidada vaesuse ja vähenõudlikkuse eeskujudeks. Maavaimulike tasu on keskmiselt 3500 franki ehk 50 rootsi krooni kuus, linnades 6500–7000 franki; ülemõpetaja tasu Pariisis on 10 000–12 000 franki.

Loomulikult ei soodusta sarnane majanduslik olukord ja teatud vaimne depressioon vaimulike juurdekasvu. Enne 1789. aasta revolutsiooni andis enamiku vaimulikke aadel ja kodanlus, peale revolutsiooni tulid nad enamikul juhtudel maalt talupoegade hulgast. Pärast kiriku riigist lahutamist aastal 1905 kadus maanoortel ja nende vanematel huvi selle elukutse vastu, tähelepanu tõmbas enesele kooliõpetaja elukutse.

Vahekorrad maavaimulike ja kooliõpetajate vahel ei ole mitte üksi jahedad, vaid sageli vaenulikud, vaevalt esineb nende maaharitlaste koostööd. Omapärane on ka kooliõpetajate ja muu maaintelligentsi suhtumine kirikusse ja jumalateenistusse. Kirjutise autor on näinud juhtumeid, kus kooliõpetajad ja omavalitsuse esindajad ei lähe surnukirstu saatel kirikusse, vaid jäävad matusetalituse ajaks välja, et selle järele ühes saatjaskonnaga surnuaiale minna.

Kahe maailmasõja vahel on kiriku- ja usuvastane liikumine ulatanud kaugematessegi maanurkadesse. See kombismi nime all tuntud liikumine on tuletatud peaministri Combes’i nimest, kes tegelikult oli kiriku riigist lahutamise eestvõitleja. Võitluses kiriku vastu ei tehta vahet usu, kiriku ja vaimulike vahel, need kolm mõistet paisatakse sageli segi. Kombism areneb maal vabalt ja takistamatult. Tagajärg on muidugi käegakatsutav: paganlus kasvab Prantsusmaal! Riigi 42 miljonist elanikust on 35 miljonit ristitud, 7 miljonit ehk 16% ristimata.

Vaevalt esineb kuskil mujal Euroopas, välja arvatud Nõukogude Liit, nii suurel arvul uuspaganlust kui Prantsusmaal. Millest see sõltub? Peamiselt noorsoo kasvatamisest. Kristlikku moraali ja usuõpetust riigikool ei tunnista. Kodu ei kasvata lapsi kristlikus vaimus. Ümberpöördult, pahandused, omavahelised sõimlemised, taplemised ja tööloomade sundimised on seotud Jumala nimega.¹¹ Ka Püha Kirja tundmine on Prantsusmaal nii vanema kui noorema põlve juures nõrk. Piiblit ja Uut Testamenti leidub maal perekondades harva.

Kiriku lahutamisega riigist ja võitluses kirikuvastaste liikumistega on prantsuse katolitsism kujunenud liberaalseks ja suhtub võrdlemisi sõbralikult teistesse usutunnistustesse, ka protestantismi. Eriti sümpaatne on Prantsuse katoliku kiriku suhtumine Saksamaal asuvatesse põgenikesse. Majanduslikust kitsikusest hoolimata võttis katoliku kirik aastal 1950 tasuta hooldusele 1000 põgenikku, kes elavad nüüd mitmes katoliku abi keskuses üle Prantsusmaa, arvestamata nende usutunnistust. Ka mitmed eestlased elavad Prantsusmaal katoliku kiriku hooldusel.

Katoliku kirik ühes oma vaimulikkonnaga oli esimene Prantsusmaal, kes õieti aru sai ja hindas kommunistlikku hädaohtu ja seda juba kahe maailmasõja vahel. Võib peaaegu liialdamatult ütelda, et katoliku aja- ja erikirjandus oli see, mis kindlalt kommunismile vastu astus, selle hädaohtu ja petlikke sotsiaalpoliitilisi seisukohti valgustas ja paljastas. Pärast Teist Maailmasõda on see ajakirjandus kõige põhjalikumalt ja mõjukamalt kommunismi vastu võidelnud.

Katolitsismi monoliitsust Prantsusmaal ähvardavad praegu mõningad poliitilis-sotsiaalsed voolud, millest võiks nimetada „Edumeelset katoliiklaste ühingut“. Viimane tahab olla kommunismi eeskoda. See vool tekkis saksa okupatsiooni ajal Prantsusmaal nn vastupanuliikumisest, kus kõik saksa okupatsiooni vastased põranda all koos töötasid, ka kiriklikud ringid ja kommunistid. Viimased muidugi tagamõttega pärast sakslaste maalt väljaajamist võimu juurde pääseda. Kuigi hiljem nende aspiratsioonid kokku varisesid, jäid siiski järele suhted kommunistide ja mõnede kristliku maailmavaatega haritlaste ja vaimulike vahel. Nende haritlaste poolt kutsuti 1947. aasta novembris ellu eelnimetatud ühing. See ühing taotleb koos kommunistidega kapitalismi majanduslike ja sotsiaalsete pahede hävitamist. Nende seisukoht on, et ühtki revolutsiooni pole võimalik läbi viia ilma kommunistideta, aga kommunistid üksi ei suuda seda teostada.

Kuid kommunistide usuvastane poliitika Nõukogude Liidus ja tema satelliitriikides ning selle ühingu väga tugev nõukogude-sõbralikkus prantsuse sisepoliitikas on tõmmanud piirid sellele taktikalisele kommunistide püüdele lõhkuda katolitsismi monoliitsust Prantsusmaal.

Eesti Kirik 6/1951: lk 19–22