Читать книгу Vaatlusi maailmale Pariisist. Kogutud teosed III - Fanny de Sivers (autor) Arne Hiob (koostaja) - Страница 9

Vaimne kuuluvus on olulisem kui sünnitunnistus või pass. Sellepärast ei ole järgneva artikli autor kadunut tema enda soovi kohaselt kunagi eestlaseks pidanud.

Ignace Lepp (1910–1966) on Prantsuse psühholoogide seas ja ka teatavates kiriklikes ringkondades üsna tuntud nimi. Temalt on ilmunud palju artikleid ja raamatuid ja kuulu järgi on tema sõpradel kavatsus välja anda põhjalik biograafia ja mitmesuguseid uurimusi tema loomingu üle. Antud põhjustel ei ole siinkohal mõtet pikemalt arutada sündmusi Lepa elus ega ka täpse vaatluse alla võtta tema kirjutisi, sest nende kohta ilmub arvatavasti ligemas tulevikus palju kompetentsemaid sõnavõtte kui selleks oleks võimeline käesoleva artikli autor.

Kuid Lepa puhul on tähtis, et vaatamata oma poliitilistele ja filosoofilistele tõekspidamistele oli ta katoliku kiriku preester. Publikul – eriti mittekatoliiklastel – on harilikult kalduvus vaadata preestrit kui Kiriku esindajat ja otsida tema sõnades Kiriku õpetuse kaja. Sellepärast on karta, et Lepa isiklikke arvamisi võidakse mõnel pool interpreteerida Kirjasõnana, ja niisuguse eksituse vältimiseks on kasulik valgustada tumedaid punkte autori elus ja hingelises arengus, mis tingivad teatavaid ideoloogilisi seisukohti. Loodame, et alljärgnev tunnistus aitab hiljem kirjandusloolasi eemale hoida hädaohtlikest väärotsustest.

Sissejuhatuseks eesti lugejale¹⁴ tõlgime paater A. M. Henry artikli Lepa surma puhul, mis ilmus ajakirjas Informations catholiques internationales, nt. 266, 15.6.1966.

„John Lepp, isa poolt leedulane, ema poolt inglane, kodakondsuselt (nationalité) eestlane, sündis Balti merel laeval aastal 1910. Ta kuulus meremeeste perre. Kui ta juba täisinimese aru pähe sai, ei olnud ta mitte mingis elumajas kahe vanema vahel, vaid ikka veel kuskil laevapardal madruste keskel. Ka tema ise oleks hakanud meresõitjaks, kui ta ei oleks juhtunud ühel ilusal päeval lugema Maksim Gorki „Ema”. See raamat andis ta elule orientatsiooni. Nüüd avastab ta viletsuse, ühe erilise maailma alandamise ja ekspluateerimise. Ta astub kommunistlikku noorteorganisatsiooni. Hiljem, umbes aastal 1936, kui ta on ristiusku pöördunud (sel puhul võtab ta eesnimeks Ignace) ja preestriks saanud, kirjutab ta, et tema kutsumus on saanud alguse päeval, mil ta komnooreks astus. See on siis tema „pöördumise” ja helguse moment.

Esimesed preestriameti aastad mööduvad Marseille’s, kuhu teda soovib Monseigneur Delay. Sellele järgneb Pariis (Témoignage Chrétien’i kaastööde aeg), ja siis kutsub Monseigneur Lefebvre ta 1950. aastal Marokosse. Seal juhatab ta suure eduga ajakirja Maroc-Monde. Prantsusmaale tagasi tuleb ta 1955. a. Siis ilmub temalt silmapaistev tõlge C. S. Hall’i teosest L’A.B.C. de la psychologie freudienne (kirjastus Aubier), ja järgnevail aastail spetsialiseerub ta psühholoogias ning avab Dr. Assagioli soovitusel (ja tänu selle sõprusele) psühhosünteesi instituudi.

Ta on kirjutanud lugematuid artikleid, eriti kirjanduslikke, filosoofilisi, poliitilisi kriitikaid, filosoofilisi ja psühholoogilisi raamatuid, ühe biograafia, teinud tõlkeid. Ootamatu hemipleegia ataki järel suri ta paari tunni jooksul ööl vastu Nelipühi. Matusetalitus leidis aset Passy’s Notre-Dame de Grâce’i kirikus. Hulk sõpru saatis ta põrmu väikesele Gironville’i surnuaiale, kuhu ta on maetud.”

Kuidas ajaloolased tulevikus Lepa lapsepõlve ja noorusaega seletavad, seda on raske ette näha. Kõikides tema autobiograafilistes kirjutistes,¹⁵milles ta analüüsib oma arengut marksismist kristluseni, on järjekindlalt välditud andmeid kohtade ja rahvanimede üle. Vanemate ja nende päritolu vastu ei näi olevat huvi. Eeltsiteeritud artikli järgi oli isa leedulane, kuid mõningate isiklikkude kirjade kaudu selgub, et mitmed sõbrad on selles küsimuses ebakindlad. Ühes kirjas (9. L67) märgib paater Henry, et „Lepa päritolu on kaunis salapärane. Keegi ei näi päris tõtt teadvat. Ometi on kindel, et tal oli eesti pass. Mina arvasin, et ta oli seal sündinud, uskudes seda, mida üks tema sõpradest mulle oli öelnud, kuid X … ¹⁶ ütleb, et ta isa oli inglane, eesti päritolu, ja ema oli Marseille’st. Küllap ta siis sai hiljem eesti kodanikuks. Aga võib-olla oli ta isa kogu aja eestlane, kuigi Inglismaal sündinud? …”

Üks Lepa kauaaegsetest sõpradest, kes võttis vaevaks mu küsimustele vastata (kahjuks ei vasta enamik üldse järelepärimistele!), arvab, et Lepa „isa oli eestlane ja meremees. Ema oli vist prantslanna ja tema ise sündis „ühel laeval”. See võib-olla selgitab tõsiasja, et ta kunagi oma kodumaast palju ei rääkinud, ja nii palju kui ma aru sain, ei ole ta seal õieti kunagi elanud”.

Ka eesnime suhtes jääb kahtlusi. Ristinimena figureerib Prantsuse kirjutistes John, seega inglise eesnimi. Kuid kuulu järgi võis nimi olla ka eestipärane Juhan. Vello Salo järelepärimisele Viinis vastas Isa Alexander Dordett, et ta „arvab teda samastada võivat Juhan Lepaga, kes 1934. aasta kevadel tema silmapiirile ilmus (Tallinnas) ning piiskop Profittlich’i juhatusel sama aasta sügisel katoliku kirikusse astus. Isa Alexander sõitis seepeale ise välismaale õppima, kuid tema teadmist mööda sõitis Lepp varsti pärast seda Prantsusmaale preestriks õppima”. (4.7.1966)

Kui Lepp minu teele juhtus, ei teadnud ma kahjuks, et temast tuleb hiljem kultuurilooline probleem. Igatahes polnud mul aimugi sellest, et Lepp võis olla välismaalane, ja sellepärast ei esitanud ma mingeid küsimusi, kui selleks veel võimalusi oli.

Esimest korda kuulsin tema nime Pärnus aastal 1936. Neljapäevasel hommikupalvusel Pärnu Linna Tütarlaste Gümnaasiumis jutustas usuõpetaja Mart Morats lookese, mis vist mitmele kuulajale hästi meelde jäi. Morats teatas meile Lepa konversioonist umbes järgmiste sõnadega: „Jumala teed on imelikud. Me ei tea ette, kuidas ja kuhu ta meid juhib. Sain kirja ühelt endiselt õpilaselt. See läks välismaale seiklema, sattus Rooma, leidis seal Jumala, pöördus katoliku usku, ja nüüd on tema ees avanenud hoopis uus tundmatu tee.” Ja lõpuks lisas kõneleja sügava liigutusega: „Näete, lihtne külapoiss, ja kes teab, mis temast veel võib saada.”

Kohtasin õpetaja Moratsit viimast korda pärast sõda Saksamaal Aschaffenburgi laagris. Sain temalt Lepa aadressi ja lubasin sellele kirjutada, vana õpetaja nimel tervitusi edasi anda. Sel silmapilgul oli Lepp alles Marokos. Kirjutada soovitas Morats mul saksa või prantsuse keeles, sest Lepp olevat imelikul kombel eesti keele peaaegu ära unustanud. Kaks eesti noormeest olevat hiljuti käinud Lepa juures, ja neil olevat kaunis raske olnud temaga vestelda. Olin väga üllatunud, et nii intelligentne mees, kes vahepeal oli juba Marseille’s filosoofiaprofessori ametit pidanud ja nüüd Marokos ajakirja tegi, nii haruldase mälupuuduse all kannatab. Kahjuks ei osanud ma sel ajal veel Lepa päritolu ja noorpõlve kohta midagi küsida, ja Mart Morats ei teadnud või ei pidanud tarvilikuks mulle ise midagi jutustada. Igatahes ka temale paistis selline keele unustamine seletamatu. Lepa hilisemate tuttavate arvates oli unustuse põhjuseks mingi hingeline häire.

Kui Lepp Pariisi tuli, juhtusime mõlemad ühte linnaossa elama. Kohtusime mitu korda, kuid meie kohtumised ei olnud just eriti lihtsad, võib-olla just nimetatud „hingelise raskuse” pärast, ja viimaks kadus kontakt täiesti. Lepp oli vahepeal eesti keele täiesti ära unustanud, kuid kõneles prantsuse keelt teatava eestipärase või baltipärase aktsendiga, mis väljendus eriti vokaalides. Korra oli mul juhus kõnelda eesti keelt Lepa juuresolekul. See kuulatas nähtava huviga ja küsis pärast, et „kas see oligi eesti keel”! Ka meie kohtumistel toimus iseäralik protseduur: alguses teatav rõõm, siis paari minuti pärast küllaltki sunnitud vormis konversatsioon nagu mingi vaheseina tagant, millest ma ei osanud ega julgenudki läbi murda. Lepp oli alguses huvitatud sellest, kas ma olen veel kontaktis eestlastega, ja kui ma talle seletasin, et käin vahetevahel kohalike eestlaste koosviibimistel ja pean ka kirjavahetust teiste kaasmaalastega mujal maades, siis palus ta mind, et ma ei räägiks temast eestlaste ringkondades. See diskreetsus oli seletatav sellega, et sõjajärgseil aastail oli liikvel liiga palju igasuguseid abiküsijaid ja ka muidu ajaraiskajaid ning Lepp kui tuntud tegelane ei tahtnud, et teda ülearu segama tullakse.

Nüüd on Lepp surnud ja kuulub ajalukku. Usun, et vaikimisel ei ole enam mõtet. Kristlastena teame, et niikuinii hüütakse tõde kunagi katuselt. Ka isiklikud saladused saavad kunagi selgeks. Üks fakt on vastuvaidlematu: Lepp oli kommunist ja sai hiljem kristlaseks, kuid tema kristlus ei suutnud teda välja aidata „hingelistest raskustest”. Teatav põlgus eestlaste suhtes, ka nähtav hirm mineviku ees, millest me midagi kindlalt ei tea, tõendab, et Lepa usk ei ole teda suutnud vabastada pahadest mälestustest. Ja see on väga oluline punkt tema ideoloogia ja teooriate kaalumisel. Usk on relatiivne mõiste, millele igaüks peab andma isikliku sisu. Meie usk määrab ka meie suhtumise Kirikusse. Näib, et Lepp on kogu aja elanud selle ääretsoonis. Dominikaanlaste ja jesuiitide andmete järgi ei ole teda igal pool aktsepteeritud. Ka tema eluviisist ei ole kõik hästi aru saanud, ja Lepp ise mainib oma kirjutistes nääklemisi, pahatahtlikkust, isegi tagakiusamist. Kindel on, et prantslaste silmis oli Lepa suureks veaks sisemise tasakaalu puudumine.

„Tal oli vaja elu ülalpidamist teenida,” kirjutab isa Henry muuseas, „aga see ei olnud ainus põhjus, mis teda ajas „psühhosünteesi” tegema, nagu ta seda ise nimetas, pärast õpinguid Šveitsis Young’i ja dr. Assagioli juures, kes on ristitud israeliit ja ühe psühhosünteesi instituudi asutaja Itaalias. See oli lihtsalt sellepärast, et ta vaim otsis kogu eluaja ja läks ühelt avastatud tõelt teisele veel avastamata tõele, ja ei saanud, nagu näib, kuskil pidama jääda …” Ühe teise teoloogi andmeil olid Lepa hingelised raskused küllaltki tuntud ja sellepärast ei olevat talle kõiki ekstravagantsusi pahaks pandud.

Sõprade seisukoht on veidi erinev. Tsiteerime siin üht isiklikku kirja: „Me kutsusime teda heameelega enda juurde, sest ta mõtte originaalsus meeldis meile ja me olime teadlikud selles, et tal oli vaja end karastada tasakaalukas, kindlas ja tema poliitilise, filosoofilise või religioosse tulisuse suhtes veidi iroonilises õhkkonnas. Ta ei käinud meil hingearstina, vaid sõbrana. See sissejuhatus on tarvilik, et Teie aru saaksite, et pärast tema surma olen sama reserveeritud kui ta eluajal ja et ma loobun igasugusest kohtuotsusest tema tegude üle. Muide, ta üllatas meid alati sellega, et ta oli võimeline Jumala armu edasi andma meetoditega, mis kahtlemata šokeerisid paljusid konventsionaalseid kodanikke.”

Lepp ise tunnistab oma tekstides, et tal on olnud hõõrumisi Kirikuga, kuid märgib ka, et teda on laimatud ja maha tehtud. Eriti iseloomustav tema saavutustele ja „avastustele” näib olevat viimane raamat, mis ilmus Aubier’ kirjastusel käesoleva aasta kevadel (Lettres posthumes à mes lecteurs). See on pärast surma leitud artiklite kogu, mida Lepp ise kavatses välja anda ja millele nüüd on eessõna kirjutanud tuntud Pariisi arst dr. Paul Chauchard. Selle järgi on Lepp „tõeline progressist”, „uue moraali apostel” ja „tänapäeva inimestel on teda väga vaja”. Tema suurimaks teeneks loeb Chauchard populaarkirjanduse viljelemist „sõna parimas mõttes”, n-ö rahva kasvatamist.

Tegelikult ei hakka raamatu lehitsemisel silma midagi uut ega erilist, mida ei oleks juba öeldud muudes kaasaegsetes kirjutistes. Siin on juttu läbisegi usust ja psühholoogiast, vabadusest, antiklerikalismist, õnnest, kommunismist, patust, klatšist ja muust, kuid ükski mõte ei lähe küllaltki sügavale teema põhja. Ainult tuntud autorid võivad lubada endale sellist hõredat ja pinnapealset arutlust. Lepa teostes on küllaltki positiivse väärtusega lehekülgi, millest oleks saanud paar soliidset raamatut. Kuid kahjuks elame palju-kirjutamise sajandil ja nii juhtub, et kirjutame ikka üht ja sama juttu mitmes variandis.

Lepa kuulsuse alussammas on kindlasti too pöördumine ristiusku. Mõtelge ometi, ateistist sai kristlane! Kuid on ka teisi ateiste, kes on leidnud Jumala ja sellest sisemisest seiklusest kirjutanud raamatuid. Millegipärast – ja jäägu see tulevastele eksegeetidele uurida – näib Lepp teatavaid inimesi võluvat. Selle võluvõimu arvele võib vist ka panna märkusi, nagu näiteks lk 8 nimetatud teoses, kus loeme, et Lepp oli „pahempoolne, kasvatatud Sorbonne’i ratsionalistlikus ja ateistlikus vaimus”, millele järgnes kolmekümneaastaselt ateismi „materiaalsete ja inimlike väärtuste jälleleidmine” kristluse kaudu jne. Kas ja millal Lepp end laskis mõjutada „Sorbonne’i ratsionalistlikust ja ateistlikust vaimust”, seda ei ole seni vist keegi kindlaks teinud.

Kristlikust seisukohast vaadates jätab Lepa viimane tekst kaunis ebameeldiva mulje. Selles on liiga palju iseenese õigustamist, inimese argumente, kes ei ole päris kindel endas, kel on vaja veidi kiruda, saadud hoopide eest veidi kätte maksta. Kui meelde tuletada, et autoriks on preester, siis häirib eriti kirikuvastane meeleolu, üsna lihtsameelne tunnistus, et ta ise ei saa paljudest Kiriku õpetustest üldse aru ega tunnegi kõiki dogmasid (lk 51).

Inimese mõttemaailm – kui ta ei ole prohvet – on tihedas seoses füüsilise isikuga. Et kedagi tunda ja mõista, selleks peab temast palju konkreetset teadma. Kui see viimane raamat, mida esitatakse nii-öelda Lepa vaimse testamendina, ei oleks ilmunud, siis oleks ka see artikkel võibolla kirjutamata jäänud. Kuid praegune aeg on segane aeg, mil Tõele igal rindel kallale kiputakse. Tõe kaitseks – kui seda peaks kunagi siinsel teemal vaja tulema – on needki read mõeldud.

Tulimuld 1970/3: lk 132–136