Читать книгу Vaatlusi maailmale Pariisist. Kogutud teosed III - Fanny de Sivers (autor) Arne Hiob (koostaja) - Страница 7

Miks oikumenism ei edene?

Prantsuse kirikutest rääkides tulevad arvesse peamiselt katoliiklased ja protestandid (luterlased ja kalvinistid). Teisi on kaunis vähe (ortodoksid, Jehoova tunnistajad jt).

II Vatikani kontsiil äratas suuri lootusi kirikute ühinemiseks. Arusaamine tõest, et Kristus üksi on kõikide kristlike kirikute keskpunkt ja mõte, ja et kõik muu on suhteliselt kõrvaline, pidi aitama kinni ajada lõhet, mis juba ammu on pannud ahastama mõnegi uskliku ja šokeerinud uskmatuid.

Sellest peale leiab iga aasta jaanuaris aset „ühtsuse nädal”, mille palveteenistustest ja meditatsiooniõhtutest võtavad kõik osa ja kuhu kutsutakse vahel isegi muu-usulisi. Nii on Pariisi Jumalaema kirikus juba olnud muhameedlasi ja juute. Saksa ja Šveitsi protestantide klooster Taizé pakub aasta läbi võimalusi teiseusulistega kokkusaamiseks ja see koht on algusest peale olnud populaarne, eriti noorte seas.

Eri konfessioonide lähenemisele on kaasa aidanud ka katoliku liturgia reform. Pisiasjad, nagu näiteks Jumala sinatamine traditsioonilise „Teie” asemel, tegid protestantidele heameelt. Need omalt poolt hakkasid hoopis uue huviga uurima katoliiklikku pärimust ja isegi heatahtlikult suhtuma Neitsi Maarja osasse lunastuskäigus.

Nii olid esimesed oikumenismiaastad päris positiivsed ja mõnigi lihtsameelne arvas, et kui nüüd igaüks veel mõnes vaidluspunktis järele annab, siis on kõik korras ja Kristuse kirik üks, nagu ta Pühakirja järgi peab olema.

Nüüd aga selgub ikka enam ja enam, et rahva mentaliteet pole üldse muutunud: igaüks hoiab omast kinni ja loodab, et teine kohandub. Ajakirjanduses esineb ikka sagedamini „identsuse kriis”, st et keegi ei tea õieti, kes ta ise on ja mida ta tahab. Siis pole ka imestada, kui ta vahekord teistega muutub pingeliseks. Nii on katoliiklastel hirm, et nende kirik läheb üle protestantismile, protestandid kardavad „katoliiklikustumist“.

See taganemine näitab, et negatiivne suhtumine, nagu see ilmnes 16. sajandist saadik, on ikkagi mugavam kui positiivne lähenemine teisitimõtlejaile. See näitab ka, et mõlemas leeris on usu alused kõikuvad: kui keegi on oma veendumuses kindel, siis ta ju ei karda. Usuline loidus katoliiklaste seas, mis teeb võimalikuks „marksistliku analüüsi” rakendamise seal, kus seda tõesti ei peaks vaja olema, ei saagi inspireerida oikumenismi. Protestantidel, kes küll on suutnud kommunistlikele loitsudele paremini vastu panna, on jälle omad vead: umbusk, mingi jonnakas iseenesesse tõmbumine, rahulolematus enda teoloogiliste teadmistega, mille vastu aga näiliselt ei jõua või ei viitsi üksi abi leida.

Nõnda siis paistab, et mõlemad rühmad on kuidagi algsesse lähtepunkti tagasi pöördunud. Prantsuse protestantide föderatsioon valmistub praegu oma kuueteistkümnendaks üldkoosolekuks, mille 1975. aasta kavas seisab teema „Protestantismi olukord ja kutsumus”. Loodame, et sel õnnestub leida teed „identsuse kriisi” lahendamisele.

Katoliiklased omalt poolt ootavad uusi ideesid ja „usupuhastust” uue paavsti abiga.

Vastuvaidlematult selge on, et kristlaste omavahelised nägelemised on kurjast. Selles ei kahtle enam keegi. Ja selle tõe tunnistamine peaks siiski oikumenismimõtet pidevalt edasi kandma.

Eesti Päevaleht / Estniska Dagbladet 07.04.1979

Hans Küng – uus Luther?

Eesti Päevalehe 9. veebruari numbris ilmunud artikkel Tübingeni katoliku teoloogia professori Hans Küngi pahanduste üle Roomaga nõuab kommentaari.

Mittekatoliiklaste ja ka katoliiklaste seas valitseb selles suhtes suur segadus. Õpetamiskeeldu Kiriku juhtkonna poolt peetakse talumatuks surveks. Et loost paremini aru saada, tuleb meelde tuletada, et Kiriku õpetus ei ole mingi parteiteooria, vaid kindel usk Jumalast antud põhitõdedesse. Neid põhitõdesid on relatiivselt vähe, näiteks usk Kristuse Jumal-inimese Isikusse, tema ülestõusmisesse jne, aga need defineerivad Kirikusse kuuluvuse. Nende põhitõdede alusel võib igaüks vabalt edasi filosofeerida.¹² Aga kui ta neid põhitõdesid ei tunnusta, siis ta ju ei kuulu enam sinna Kirikusse.

Martin Luther arvas, et tema veendumused ei sobi Katoliku Kiriku raamidesse, lõi uue usulise ühiskonna ja seda ta tegi õigesti. Hans Küng seevastu väidab, et Rooma Kirik ei ole katoliiklusest õigesti aru saanud ja et nüüd tema on see päris õige katoliiklane. Sellega ta siiski tunnistab, et ta vaatamata oma sõnadele enam Rooma Kirikusse ei kuulu.

Niisiis on situatsioon täiesti absurdne. Varem või hiljem peab Hans Küng siiski tunnistama, et tema tõekspidamised ei ole mitte Katoliku Kiriku tõekspidamised. Ja siis ta võib ju luua mingi neokatoliikliku liikumise. See oleks ikkagi ausam kui praegune sõnadega mängimine.

Eesti Päevaleht / Estniska Dagbladet 05.03.1980

Kirik ja kodumaaküsimus

Mõne päeva eest teatas õhtuleht Le Monde, et umbes neljakümnepealine baltlaste grupp – eestlased, lätlased ja leedulased – on suutnud Moskvas kontakti võtta lääne reporteritega ja neile üle anda dokumendi, milles selgitatakse Balti riikide annekteerimist vene-saksa sõjaaegse kokkuleppe alusel ja nõutakse ammuiganenud lepingute pärast ikestatud rahvastele vaba õigust ise oma saatuse üle otsustada.

Ajaleht märgib, et leedulaste seas oli preestreid.

Muud prantsuse lehed ei teinud sellest loost eriti välja. Mitmed katoliiklikud ringkonnad arvavad, et preestri koht on ainult kirikus ja et tal pole õigust end maapealsetesse asjadesse segada. Niisiis oleksid leedu preestrid pidanud jääma koju palvetama ja mitte riskima kokkupõrkeid Liidu miilitsaga.

Kuid Kirik seisab keset maailma ja vaimselt on ta selle maailma eest vastutav. Tõe kaitsmine ei ole paljas „maapealne asi”, vaid sellel on vaimsed dimensioonid. Kristlane, kes teadlikult tõe kaitsmisest loobub, on ketser. Müts maha Leedu kiriku ees, kes ei karda tagakiusajaid!

Aga leedulased ei olnud Moskvas mitte ainult tõe eest, vaid ka kodumaa-armastusest. Kuidas on sellega kristlikust seisukohast?

Jumala äravalitud rahvas oli rändaja, kuni Jumal ise andis talle maa. Selle maa tähtsus on peamiselt sümboolne, sest tema kannab juudi rahva mälestust ja traditsiooni. Kristlastele on Püha Maa kõigepealt Lunastaja kodumaa.

Niisiis ei olegi maa ise nii oluline kui see, mis seal on juhtunud. Maa on alus ja raam antud kultuurile, millest kasvab sajandist sajandisse rahva hing. Ja „hing”, nagu võhikki teab, kuulub Kiriku piirkonda.

Sel kohal võiks ka sügavamalt järele mõtelda neljanda käsu üle: „Austa oma isa ja ema, et su käsi hästi käiks ja et sa kaua elaksid maa peal.”

Esimene osa sellest lausest paistab loomulik. Teine aga üllatab ja šokeerib. Kas siis sellepärast peab vanemaid austama, et iseenda elus kõik libedasti läheks? Milline ebamoraalne vaatenurk!

Pealegi näitab kogemus, et see lubadus ei pea paika: paljud austavad ja armastavad oma vanemaid ja surevad üsna noorelt, kuid kõige südametumad inimesed võivad saada saja-aastaseks.

On selge, et käsud on mõeldud kõigepealt kollektiivselt. Isa ja ema on ka isaisa ja emaema, isade pärand ja emakeel, esivanemad, nende minevik ja kultuuripanus. Isa ja ema austamine on rahva kollektiivse mälu säilitamine ja edasiarendamine. Kui oma kultuurielu lokkab, võib öelda, et „käsi käib hästi”. Ja „kaua elada maa peal” saab ainult rahvas, kel on tugevad traditsioonid.

See tõde on nii tähtis, et talle anti koht dekaloogis. Pole siis imestada, et kristlased on alati seotud rahvuslike liikumistega. (Rahvuslikkust mitte ära segada nn marurahvuslusega, mis unustab, et ka teistel rahvastel on õigus inimväärselt elada.)

Pole siis ka imestada, et leedu preestrid võitlevad mitte ainult usuvabaduse ja inimõiguste eest, vaid töötavad kaasa ka rahvuslikes üritustes. Vastupidine paistaks kahtlane.

Samuti tundub ka täiesti loomulik, et ukrainlased käisid hiljuti Roomas paavstilt nõu ja abi küsimas. Sel puhul pahandasid küll prantsuse ortodoksid, sest paavsti juures käib ka mittekatoliiklasi, ja viimane ukraina delegatsioon olevat olnud „õigeusklik”. Prantsuse ortodokside arvamise järgi ei tohiks katoliku kirik end segada Ukraina sassis olukorda, kus usk kattub natsionalismiga ja ümberpöördult.

Muidugi on rahvusliku iseseisvuse ja kodumaa küsimused hädaohtlik pind institutsioonile, mille „riik ei ole sellest maailmast”. Kuid neljas käsk nõuab järelemõtlemist ja tegu.

Eesti Päevaleht / Estniska Dagbladet 02.11.1979

Pühaduse vaimu poliitikasse

Poliitiline tegevus on – või peaks olema – ühiskonna heaolu teenistuses. Kreeklaste polis („linn”) ja roomlaste civis („kodanik”) kuuluvad meie tsivilisatsioonis kokku. Ei saa olla kodanikku ilma linna või riigita. Sellepärast on – või peaks olema – linna ja riigi organisatsioon iga kodaniku asi.

Poliitika mõiste on 20. sajandi lõpu eurooplase teadvuses tugevasti alla käinud. Demokraatlike maade kogemused näitavad, et poliitikat „tehakse” peamiselt enda huvide ja isiklike ambitsioonide ajel või võimutungi rahuldamiseks. Sellepärast ei usalda kodanikud enam oma esindajaid ja kahtlustavad neid juba a priori igasugu pahades kavatsustes. Poliitika paistab olevat räpane tegevusväli, kus edu saavutamiseks peab oskama rakendada ka kaabaklust.

On täiesti inimlik igast ettevõttest iseendale mingit kasu otsida. Igaüks peab ju elama. Ka poliitik peab oma maja kütma ja leiba ostma. Aga kuskil on piir. Ja see piir oleneb moraalsest mõõdupuust, mida inimene endas kannab.

Pühakuid oleks meil vaja. Just nimelt sinna, kus asjade käik paistab eriti patune.

Mõlgutasin neid mõtteid, kui Prantsuse ajakirjanduses ilmus teade Jean Laloy surmast.

Jean Laloy oli diplomaat. Ta alustas oma karjääri Tallinnas Prantsuse saatkonna nõunikuna. Tähelepanu äratas ta kindral de Gaulle’i saatjana ning tõlgina, kui see aastal 1944 Stalinit külastas. Hiljem tunti teda peamiselt Euroopa ühinemise idee eest võitlejana.

Diplomaatia kuulub poliitika piirkonda ja tema peaülesandeks on kaitsta riigi huve väljaspool oma koduterritooriumi. Kasutatavad vahendid peavad olema ettevaatlikud, diskreetsed, kohandatud vastaspoole arusaamadele. Eesmärgi saavutamiseks tuleb vahel teeselda, isegi valetada.

Jean Laloy oli kõigepealt kristlane. Tema tõekspidamised kaalusid rohkem kui edu. Ta ei vastanud üldse tavalise diplomaadi mudelile. Ta ei hoolinud suurilma suhetest, ei võtnud osa intriigidest, ei püüdnud seltskonnas tähelepanu äratada. Ta julges loobuda ahvatlevaist ettepanekuist, mis ei sobinud tema elustiiliga, ja keeldus mitmest saadikukohast, et truuks jääda oma põhimõtteile.

Kui selliseid mehi oleks rohkem, muutuks mõndagi meie segases maailmas. Kahjuks on neid vähe, kuid nad jätavad ajalukku siiski positiivsemaid jälgi kui näiteks kuulus Talleyrand, kes Napoleoni silmis polnud muud kui „sitt siidisukas”.

Järelhüüdes Jean Laloy’le kirjutab André Fontaine (Le Monde, 7. aug. 1994), et see oli „mees, nagu neid enam ei ole – kui mõnd sellist on kunagi olnudki. Kõikidele neile, kes teda tundsid, jätab ta suure mälestuse".

Mitte hea mälestuse, nagu sellisel puhul ikka öeldakse. See olnuks liiga keskpärane. Aga suure mälestuse, nii suure, et see paneb imetlema.

Jean Laloy tõi poliitikasse seda, mida me võime nimetada pühaduse vaimuks. Seda, mis näitab, et maailma asju võib ka puhtalt ajada. Ja et neid peabki nõnda ajama.

Kristlane teab, et ta on kaasvastutav oma ühiskonna eest. Poliitika tähendab talle ühiskonna organisatsiooni „inimese arendamise kunstina”, nagu seda väljendas paavst Paulus VI. Nii et inimene võiks läheneda ideaalile, nagu Looja on seda mõelnud. Muidugi on lähtekohaks veendumus, et isik loeb rohkem kui kogukond. „Meil on poliitikas vaja pühakuid,” ütleb senaator Bernard Seillier, „selliseid, kes ei kõneleks iseendast, vaid annaksid edasi selle mõtteid, kellest on sündinud elu.”

Õnneks esineb meie raha- ja võimuahnes ühiskonnas vahetevahel ka inimesi, kes õpetavad meile seda hädavajalikku pühaduse vaimu. Sõjajärgsetest aastatest Prantsusmaal mäletame Robert Schumanit – üht suuremat Prantsuse riigimeest üldse, kes koos Konrad Adenaueri ja Alcide de Gasperiga pani idanema ühendatud Euroopa mõtte, ja kes ammutas jõudu igapäevasest palvest. Siia kuuluvad veel Edmond Michelet, vürtspoodniku poeg, üks konstruktiivsemaid kujusid Neljanda vabariigi valitsuses, ja Pierre Mendès-France, radikaalsotsialist, range eetikaga tõeotsija ja -kaitsja, kes oli astunud poliitikasse nagu munk kloostrisse.

On veel teisi, kellest tasuks eeskuju võtta.

Need mehed näitavad, et poliitika võib olla õilis, kui poliitik toetub puhtale eetilisele alusele ja peab vastu karjäärikiusatustele. Siis ei ole ka enam tähtis, mida publik heaks kiidab või halvaks peab. Ajalugu ise annab oma hinnangu.

SL Õhtuleht 20.09.1996