Читать книгу Vaatlusi maailmale Pariisist. Kogutud teosed III - Fanny de Sivers (autor) Arne Hiob (koostaja) - Страница 8

Nõukogude Liit – lagunev koloss. Islam ähvardab kommunismi

Nina ja Jean Kehayan’i kirjeldus igapäevaelust Moskvas¹³ on ikka veel esikohal prantsuse raamatuturul. Kuid nüüd jõuab sellele järele juba üks teine raamat, mis on veel sensatsioonilisem, nii et praegu kuulutatakse seda ja vaieldakse selle üle kõikides ajalehtedes ja ajakirjades.

„Lõhkenud impeerium“ (L’Empire éclaté, Flammarion, 1978) ei olnud alguses üldse mõeldud laiale publikule. Autoriks on Hélène Carrère d’Encausse, ajalooprofessor poliitiliste teaduste fakulteedis, hinnatud prantsuse sovetoloog, kelle teos on pikaajalise uurimuse tulemus.

UURIMUSE MATERJALIKS olid täiesti ametlikud dokumendid, ajalehed, artiklid, statistika jne, mis on põhimõtteliselt kõigile kättesaadavad ja mille puhul keegi ei või öelda, et nad on välja mõeldud või kuuluvad propagandakirjanduse hulka. Nii et see materjal iseenesest pole sugugi erakordne või originaalne. Selle käsitus aga erineb täiesti senistest töödest. Harilikud sovetoloogid analüüsivad Nõukogude olusid ja probleeme Moskvast vaadatuna. Kuid vaatluse lähtekohaks võib ju ka mõne kauge provintsi võtta. Ja siis muutub silmapiir täiesti. Ametlike ajalehtede Pravda ja Izvestija kõrval on trobikond pisikesi kohalikke lehekesi, mis küll seisavad tsensuuri all, aga tahes-tahtmata lasevad läbi teateid, millest vilunud vaatleja võib välja lugeda üht-teist tegeliku olukorra kohta.

Nende teadete kinnitamiseks reisis autor ise liiduvabariikides ja konstateeris seal, et mõnes kohas ei tunne rahvastik üldse huvi Liidu asjade vastu.

ESIMENE TÄHTIS TULEMUS on see, et venelased hakkavad teistele rahvastele „alla“ jääma. Nende käes on küll võim ja valitsus, aga nad on vähemuses ja pealegi langeb praegu sündivus Vene liiduvabariigis, kuna ta mujal kasvab, eriti Aasia territooriumidel.

Kuna venelasi ei ole piisavalt, et igal pool rahvaste elukäiku juhtida, siis püüdis valitsus kasvatada kohalikke „juhte“, kuid selle tulemuseks on natsionalismi tugevnemine ja tagasipöördumine oma rahva kultuuriliste juurte juurde. „Ajalugu teeb hullu tembu isa Marxile,” ütleb autor kuskil intervjuus.

Pragunemine ja lõhenemine edeneb kõige kiiremini muhameedlaste aladel. Neid on 50 miljonit ja demograafiastatistikast võib välja arvestada, et varsti saab neist 80 miljonit. Nad on viiendik Nõukogude Liidu rahvastikust. Ja nende iseseisvuse ja autonoomia nõudmiste vastu on venelastel raske midagi öelda või teha, sest pahandus Liidu muhameedlastega lööks segamini kõik välispoliitilised sidemed Lähis-Idaga ja arengumaadega.

HOMO ISLAMICUS on niisiis astunud selle uue inimtüübi asemele, mida venelased nimetavad „sovetski tšelovek” ja mille eksistentsi vähemalt ametlikes ringkondades usutakse. Venelaste pimedus seisab selles, et nad klassifitseerivad islami usundite rubriigi alla, veendumuses, et usud on ajast ja arust ja kaovad niikuinii. Kuid islam ei ole mitte ainult usk, vaid ka n-ö „poliitiline kultuur“, ja islami ühiskond hoiab kokku ka siis, kui puhas usk Jumalasse on sama nõrk kui meie kahvatunud kristlikes kirikutes.

Islami vaimsed juhid on näidanud oma tarkust ja osavust süsteemiga laveerides. Selle asemel et keskvõimule vastu hakata, mis oleks samasuguseid dramaatilisi sündmusi esile toonud kui Ungaris ja Tšehhoslovakkias, loovad nad sotsiaalseid organisatsioone, mis korraldavad rahva elu ja lahendavad kõik probleemid ametlikus seoses keskvõimuga. Nende käes on kõik – ametiühingud, kohtud, rahvamajandus. Tegelikult võib seda nimetada paralleelseks riigivõimuks. Nõukogude süsteem on kasvanud kahekordseks: üks võim asub Moskvas ja Moskva tegelaste ettekujutuses ja teine tegutseb kohapeal: nende kahe vahel ei ole enam mingit sidet!

Mida võib Liit selle vastu teha? Ametlikult mitte midagi, sest kõik Liidu muhameedlased on ametlikult Liidu-truud, kuigi usbekile või kirgiisile tähendab kommunistlik partei omavalitsust ja omakultuuri ja mitte marksistlikku-leninistlikku ideoloogiat. Alguses ta võib saata sinna venelasi ülesandega arengut iseseisvuse suunas takistada. Kuid aja jooksul tekib siiski süsteemi halvatus, sest igavesti ei jõua keegi hoida võimu seal, kus sel mingeid juuri ei ole.

SÜNDMUSED IRAANIS võivad seda arengut veelgi kiirendada. Islami ootamatu ja äge võimuletulek Iraanis, tõsiasi, et üks vaimulik tõmbas šahhil naha üle kõrvade, kuigi kõik ida ja lääne intellektuaalid kuulutasid, et arengurahvaste moderniseerimisega kaob ka tagurlik muhameedlus, on loonud venelastele kohutavaid probleeme. Liidu kõige vitaalsemad muhameedlased on just Iraani piiri ääres. Šahhi kõrvaldamisega kaob ka ameeriklaste mõju ja sellest on Nõukogude Liidul vähemalt ametlikult hea meel. Mida toob aga tulevik, kui naabriks on ülidünaamiline „Iraani islami vabariik”?

USK ON ÜLDSE OLULINE kultuuri ja vabaduse säilitamisel, arvab autor. Usu kaudu pragunevad ka teised piirid! Leedulasi aitab katoliku kirik, grusiinlasi ja ukrainlasi omad kohalikud kirikud. Usust saab ka poliitilise elu keskus. Maal, kus käsib ja keelab ainult üks partei, võib muid mõtteid avaldada ainult kirikus. Sellepärast ootab autor eriti palju Poolalt. Kui seal midagi „lahti läheb“, siis järgnevad ka Balti riigid ja teised, kel endal ei ole nii palju elujõudu, et nad suudaksid midagi iseseisvalt ette võtta.

Selge on, et venelased ei saa niisuguse väljavaatega leppida. Sellepärast on keskvõim veel tigedamaks läinud kui paari aasta eest. Süsteem ise on selline, et see ei kannata ühtegi reformi välja. See seisab või langeb korraga. Kuid selle immobiilse ülemkihi all keeb ja käärib, ja kuidas olud edasi arenevad, seda ei julgegi edasi mõtelda.

EESTLASTELE oleks selle raamatu lugemine soovitav (kahjuks ei ole nende seas palju prantsuse keele harrastajaid). Sest mitmes punktis oleks vaja sügavalt järele mõtelda ja eesti olusid objektiivselt üldkonteksti asetada, et mõnelegi valusale küsimusele vastust leida.

Eesti Päevaleht / Estniska Dagbladet 28.02.1979

Karjapoiss võib saada kuningaks

Seda jutustavad muinasjutud ja minu kooliajal pani see palju lapsi unistama. Ka ajaloos juhtub vahetevahel samasuguseid lugusid. Mõelgem kas või Taavetile, kes hoidis oma pere lambaid ja kellest sai Sauli surma järel vägev Iisraeli kuningas.

Kõigil aladel võib vaene tähtsusetu tegelane end maksma panna ja kõrgele karjääriredelile ronida. Selleks peab olema veidi talenti, tsipake õnne ja kõva tahe töötada ning edasi rühkida. Elvis Presley oli ka omamoodi kuningas, King, nagu teda nimetati.

Ja meie praegune paavst Johannes Paulus II, poisike poola külakesest, Krakovi peapiiskop ja silmatorkavamaid kujusid 20. sajandi ajaloos!

Lääne-Euroopas ilmub pidevalt raamatuid selle mehe eluseiklusest, tema mõtteviisist, ka uustrükke tema enda kirjutistest. Ühed armastavad teda palavalt, teised vihkavad teda niisama palavalt. Ükskõikseks jätab ta ainult väheseid.

Nüüd on ilmunud teos, mis paistab andvat kõige põhjalikuma uurimuse praegusest pontifikaadist. Autor: Pedro Miguel Lamet. Tiitel: „Johannes Paulus II. Kahe näoga paavst”. Kahe näoga, st nagu jumal Jaanus, kes vaatab minevikku ja tulevikku.

Kõige huvitavam osa on raamatu algus, kus autor kirjeldab väikese Karoli lapsepõlve. Vaatan seda koolipilti … Need poisid seal näevad välja nagu meie algkoolis, ja üks meie klassi õpetaja kandis ka näpitsprille ja vaatas vahel sellise krimpsus näoga!

Kas ei ole julgustav mõelda, et igaüks võib elus midagi toredat saavutada, ükskõik millisel alal või millises ulatuses? Peab kõigepealt tahtma. Ja julgema.

SL Õhtuleht 23.02.1999

Kirik ja vabastamine

Uue paavsti reisist Lõuna-Ameerikasse on möödunud mitu kuud, kuid kaja kostab veel praegu ja Prantsusmaal käib ikka veel diskussioon „vabastusteoloogia“ üle.

Katoliiklaste „progressiivses“ leeris on lootustele järgnenud pettumus ja vimm. Teades, et Johannes Paulus II ei karda ei keisrit ega kuradit, arvasid paljud, et paavst mõistab avalikult ja nimepidi hukka kõik türannid ja terrorivormid sellel ametlikult katoliiklikul kontinendil, kus inimesi iga päev tapetakse ja piinatakse ning sülitatakse inimõigustele.

Kuid paavst rääkis evangeeliumist ja evangelisatsioonist ning tuletas meelde, et maapealsest õigusest ja vabadusest ei aita inimesele, talle on samuti tarvis jumalikku vaimu.

Ei oleks olnud vaja teoloogidiplomit, et seda orientatsiooni ette aimata. Juba lennukis vastas Johannes Paulus ajakirjanikele, et teoloogia, mis kasutab ja soovitab mittekristlikke vahendeid, on „vale teoloogia” ja langeb sellega sotsioloogia tasemele.

Selge ettekujutus paavsti mõttest oleks pidanud juba olema kõigil neil, kes olid lugenud Puebla koosoleku töödokumenti, mille üks osa märgib kuusteist Kirikule vastuvõtmatut punkti seoses „vabastusteoloogiaga“. Nimetame neist klassivõitlust, vägivalda, marksistliku analüüsi edendamist, horisontaalsust, vahetegemist proletaarse usu ja kodanliku usu vahel, revolutsioonikogemuste arvesse võttu, Ettenägevuse mittetunnustamist, Kristuse lunastuse seletamist ainult poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete argumentidega jne.

Tekst teeb muuseas vahet marksistliku analüüsi ja marksistliku õpetuse vahel: „Marksistlik analüüs on küll kasutatav sotsiaalse tegelikkuse uurimisel, tema võib ajalugu ja selle muutusi revolutsiooni dialektika abil seletada.“

Kuid: „Marksism ei saa aru, et kollektiivse rikkuse ebajumaldamine on ka üks fetišismi vormidest ja et sellel on samasugused tagajärjed. Dialektiline materialism, mida ta kuulutab, ei lase teda üldse märgata, kui kaugele tema intuitsioon võiks viia. Seepärast ei murra ta vägivalla ja viha ringi, millesse on sulgunud liberaalne kapitalism.

Sama ebajumaldamine mõlemal pool annab sama tulemuse: mateeria võim inimese üle, inimese ekspluateerimine inimese poolt. Ainult et kollektivistlikus ühiskonnas väljendub see teisiti: riigi monoliitsuse kaudu majanduse ja poliitika alal.“

Juba Paulus VI oli Colombia talupoegadele 1968. aastal ütelnud, et nad ei peaks lootma ainult revolutsioonile. Uue paavsti sõnavõttudes oli selgesti tunda muret evangeeliumi võimaliku politiseerumise pärast: „Tööraskused teevad mulle haiget,“ ütles ta Guadalajara tööliste juures, „samuti kui õigusetus ja konfliktid. Ma kannatan ka vihkamise ja vägivalla ideoloogiate pärast, sest need ei käi kokku Pühakirjaga ja nende pärast on meie aja inimkonnal nii palju haavu. Töötajal on õigusi, mida ta peab kaitsma, kuid tal on ka kohustusi, mida ta peab suuremeelselt täitma. Kristlastena olete teie kutsutud tegutsema õiguse, tõelise vabaduse ja sotsiaalse armastuse heaks.“

Inimõiguste rõhutamisest ei olnud progressivistidele küllalt, ka mitte sellistest vihjetest nagu tervitus „vangistatud vendadele” Guadalajaras. Näiliselt oodati paavstilt, et ta mõistaks hukka valitsuse ja õhutaks rahvast mässule. Imelikul kombel oli sellist juttu kuulda isegi nende kristlaste seas, kes tunnevad Pühakirja ja peaksid teadma, et Kiriku teooria järgi on kurjus patu vili, ja et patust pole vabad ei rõhujad ega rõhutud. Kui rõhujate kuritegudest tahetakse lahti saada tavalise revolutsiooniga, siis astuvad nende asemele teised kuriteod ja nii ei muutu maailmas mitte midagi. Ainult Jeesuse õpetuse tingimusteta rakendamine aitab Kurjale piiri panna.

Sellega ei ole muidugi öeldud, et mässamine on igas olukorras täiesti keelatud. Kindel on aga, et see ei ole mingi lõplik lahendus. Igatahes ei saa Kirik siin muud teha, kui inimesele meelde tuletada, kust ta oma probleemidele kõige selgemaid seletusi leiab. Nii kaua kui Jumala Sõna maha tallatakse, purunevad ka inimõigused. Ainuke positiivne revolutsioon võib toimuda inimese südames.

Meie „progressivistid“, kes ei ole veel märganud, et revolutsioonid ei paranda inimkonda ka siis, kui neid tehakse Jumala nimel, peaksid nüüd Iraani sündmuste üle järele mõtlema. Seal märatseb praegu üks rühm inimesi „Jumala ja usu eest“ ja nende terror näib olevat sama jube kui eelneva režiimi ajal. Kas seal, kus valitseb hirm ja jubedus, tohib veel kõnelda „vabastamisest“?

Kurikuulus ajatolla annab praegu kibeda õppetunni mitte ainult moslemitele, vaid ka kristlastele.

Eesti Päevaleht / Estniska Dagbladet 23.05.1979