Читать книгу Lesk - Фиона Бартон - Страница 4

Olen veetnud palju aega inimesi jälgides. Mitte ainult kohvikutes ja raudteejaamades, vaid tehes oma tööd. Ajakirjanikuna olen elukutseline jälgija – „koolitatud vaatleja”, nagu naljatades end nimetame –, mõistes kehakeelt ja iseärasusi sõnavaras, mis teevad inimestest isiksused, muudavad meid teistele huvitavaks.

Aastate jooksul olen intervjuueerinud ohvreid, süüdlasi, kuulsaid ja tavalisi inimesi, keda on mõjutanud kas tragöödia või suur vedamine. Veidral kombel pole mitte tähelepanu keksmes olevad peategelased need, kes minu mõtetesse uitama on jäänud. Tihti on need hoopis kõrvalisi rolle mängivad inimesed, kes mind painama jäävad.

Suurte kohtuprotsesside – kurikuulsad ja õudsed süüteod, mis ajalehtede esikülgedele jõuavad – ajal olen tabanud end jälgimast süüpingis istuva mehe abikaasat ja mõelnud, mida naine tegelikult teadis või mida soovis uskuda.

Sinagi oled teda näinud, uudistes. Oled pidanud küll üsna hoolikalt vaatama, aga ta on seal, vaikides kohtumaja trepil oma mehe selja taga seismas. Naine noogutab ja pigistab mehe käsivart – kui too oma süütust kinnitab –, sest usub mehesse.

Aga mis juhtub, kui kaamerad kokku pakitakse ja maailm lakkab vaatamast?

Mul on püsiv kujutelm kahest inimesest karjuse pirukat söömas: muidu justkui kõik teisedki paarid nende tänaval, ainult et kõnevõimeta. Ainsa helina kõlab söögiriistade kraapimine vastu lauanõusid, kui nad oma äärelinliku välisukse alt sisse imbuvate kahtlustega maadlevad.

Sest ilma tunnistajate või tähelepanu hajutajateta võivad maskid kergesti eest langeda.

Ma tahtsin – lausa oli vaja – teada, kuidas tuleb see naine toime mõttega, et tema mees – abikaasa, kelle ta oli valinud – võib olla koletis.

Ja siis kerkis esile Jean Taylor. Tema on see vaikne naine, keda olen nii tihti kohtumaja trepil näinud, naine, keda olen märganud ilmetu näoga vaatamas, kuidas tema abikaasa tunnistusi annab.

Minu esimeses romaanis räägib Jean nii avaliku kui ka isikliku versiooni sellest, kuidas elu armastatud abikaasaga ja õnnelik abielu pea peale pöörduvad, kui üks laps kadunuks jääb ning politseinikud ja ajakirjanikud tema ukse taha jõuavad.

Loodan, et naudite seda raamatut. Armastasin selle kirjutamist ega suuda piisavalt tänada Jean Taylorit – ja naisi, kes tema kujunemisel inspiratsiooniks olid.

Fiona Barton

Garyle, Tomile ja Lucyle,

kelleta poleks millelgi tähendust.