Читать книгу Lesk - Фиона Бартон - Страница 9

Esimest korda Bella Ellioti nime kuuldes Bob Sparkes naeratas. Tema lemmiktädi – üks ema nooremate õdede pundist – hüüti Bellaks ja ta oli pere naljahammas. See oli mitme nädala jooksul viimane kord, mil mees naeratas.

Hädaabikõne oli saabunud kell 15.38. Naise hääl oli murest hingetu.

„Ta on ära viidud,” ütles naine. „Ta on ainult kahene. Keegi on ta kaasa võtnud ...”

Kõne lindistusel, mida järgnevail päevil aina uuesti ja uuesti üle kuulati, kõlas meesoperaatori hääle rahustav alt piinavas duetis vaheldumisi helistaja läbilõikava sopraniga.

„Mis on teie väikse tütre nimi?”

„Bella. Tema nimi on Bella.”

„Ja kellega ma räägin?”

„Olen tema ema. Dawn Elliott. Ta oli aias, maja ees. Meie maja. Manor Road 44a, Westlandis. Palun aidake mind.”

„Aitame teid, Dawn. Tean, et see on raske, aga peame veel mõnd asja teadma, mis aitaks meil Bella üles leida. Millal teda viimati nägite? Kas ta oli aias omapäi?”

„Ta mängis kassiga. Üksi. Pärast oma uinakut. Ta ei olnud seal kaua. Vaid mõne minuti. Läksin aeda umbes pool neli, et last tuppa tuua, ja ta oli kadunud. Oleme kõikjalt otsinud. Palun aidake mul ta üles leida.”

„Hästi. Püsige liinil, Dawn. Kas saaksite Bellat kirjeldada? Mis tal seljas on?”

„Tal on blondid juuksed, mis on täna hobusesabas. Ta on nii väike. Ta on vaid lapsuke ... Ma ei suuda meenutada, mis tal seljas on. Arvan, et T-särk ja püksid. Oh jumal, ma ei suuda mõelda. Tal on prillid ees. Väiksed ümmargused roosade raamidega – neid on vaja, sest tal on laisk silm. Palun leidke ta. Palun.”

Inspektor Sparkesi tähelepanu pälvis Bella nimi pool tundi hiljem, pärast seda kui kaks Hampshire’i ametnikku olid läinud Dawn Elliotilt ütlusi võtma ning majas esmast uurimist tegema.

„Kaheaastane on kadunud, Bob,” ütles seersant Sparkesi kabinetti tormates. „Bella Elliott. Pole nähtud peaaegu kaks tundi. Oli maja ees aias mängimas ja seejärel kadus. Sotsiaalkorter Southamptoni serval. Lapse ema on endast väljas – arst on hetkel ta juures.”

Seersant Ian Matthews asetas oma ülemuse lauale õhukese kausta. Kaanele oli musta markeriga kirjutatud Bella Ellioti nimi ja kirjaklambriga oli kaustale kinnitatud värvifoto väikesest tüdrukust.

Sparkes trummeldas sõrmedega fotol ja silmitses seda hoolikalt, enne kui toimiku avas. „Mida me parasjagu teeme? Kust me otsime? Kus on lapse isa?”

Seersant Matthews võttis raskelt istet. „Seni majast, pööningult ja aiast. Midagi head pole. Lapsest pole jälgegi. Isa on Midlandsist, arvab ema – põgus suhe, mees lahkus enne Bella sündi. Püüame teda leida, kuid emast pole abi. Ütleb, et mehel pole vaja teada.”

„Ja naine ise? Milline ta on? Mida ta tegi, kui tema kaheaastane laps õues mängis?” uuris Sparkes.

„Väidetavalt tegi Bellale teed. Köögiaken on tagaaia poole, seepärast ei näinud ta last. Maja ees on vaid madal müür, õigemini polegi see eriline müür.”

„Veidi ettevaatamatu on jätta sellises vanuses last järelevalveta,” mõtiskles Sparkes, püüdes meenutada oma kaht last selles vanuses. James oli nüüd kolmkümmend – raamatupidaja, igal alal – ja Samantha kakskümmend kuus ja äsja kihlunud. Kas tema ja Eileen olid neid kunagi mudilastena aeda jätnud? Ausalt öelda ei suutnud ta meenutada. Ilmselt polnud teda sel ajal ka kuigi palju kodus, tegi pidevalt tööd. Ta küsib Eileenilt, kui koju läheb – kui ta täna üldse koju jõuab.

Inspektor Sparkes sirutas käe oma mantli järele, mis rippus nagis tema selja taga, ja õngitses taskust oma autovõtmed välja. „Ma lähen parem ja vaatan, mis olukord seal on, Matthews. Nuusin ringi, räägin emaga. Sina jää siia ja korralda asjad nii, et saaksime vajadusel meeskondlikult juhtumit uurima hakata. Helistan sulle enne seitset.”

Autos, teel Westlandi poole pani ta raadio mängima, et kohalikke uudiseid kuulda. Päeva tähtsaim lugu oli Bellast, kuid reporteril polnud õnnestunud välja uurida midagi, mida Sparkes juba teadnud ei oleks.

Jumal olgu tänatud selle eest, mõtles ta. Tema tunded kohaliku meedia vastu olid kõigutamatult vastakad.

Viimati, kui üks laps kadunuks jäi, läksid asjad üsna inetuks, sest reporterid lükkasid käima omaalgatusliku juurdluse, trampides segamini kogu tõendusmaterjali. Viieaastane Gosportist pärit Laura Simpson leiti räpase ja hirmununa oma kasuonu majja kappi peidetuna. „Tegu oli sedasorti perekonnaga, kus iga Tom, Dick ja Harry on sugulane,” oli Sparkes oma naisele öelnud.

Kahjuks oli üks reporteritest lapse ema korterist perekonnaalbumi kaasa võtnud ja nii jäi politseinikel nägemata foto onu Jimist – registreeritud seksuaalkurjategijast – või mõistmata viimase seos kadunud tüdrukuga.

Ta oli püüdnud lapsega seksuaalvahekorda astuda, aga ebaõnnestus, ja Sparkes oli veendunud, et mees oleks tüdruku ära tapnud – samal ajal kui detektiivid ringiratast jooksid, vahel lausa meetrite kaugusel tüdruku vangishoidmise kohast –, kui üks sugulane poleks purjuspäi helistanud ja kurjategija nime öelnud. Laura pääses muljumisjälgedega oma kehal ja psüühikal. Sparkesil oli siiani meeles tüdruku pilk, kui kapiuksed avati. Õud – selle kirjeldamiseks pole muid sõnu. Õud, et ka Sparkes on samasugune nagu onu Jim. Ta kutsus kohale naispolitseiniku, kes Laurat oma käte vahel hoiaks. Lõpuks ometi oli tüdruk kaitstud. Kõigil olid pisarad silmis, välja arvatud Laural. Tema näis tuim.

Sparkesile jäi alatiseks tunne, et vedas seda tüdrukut alt. Oleks pidanud vihje varem saama. Oleks pidanud teisi küsimusi esitama. Oleks pidanud ta varem leidma. Tema ülemus ja press suhtusid tüdruku leidmisse võidurõõmsalt, aga tema ei suutnud tähistada. Mitte pärast seda pilku lapse silmis.

Huvitav, kus tüdruk praegu on? mõtles ta. Või kus on praegu onu Jim?

Manor Road oli täis ajakirjanikke, naabreid ja politseinikke, kõik üksteist verbaalses orgias intervjueerimas.

Sparkes pressis end maja number 44a ees seisvast inimpuntrast läbi, noogutades tervituseks ajakirjanikele, kelle ära oli tundnud.

„Bob,” hüüdis üks naishääl. „Tere. Kas on uudiseid? Mingeid niidiotsi?” Kate Waters trügis end ettepoole ja naeratas teeseldud väsimusega. Viimati oli mees teda kohanud New Forestis toimunud kohutava mõrvaga seoses ning nende nädalate jooksul, mis kulusid oma abikaasa mõrvanud mehe tabamiseks, olid nad teineteise seltsis paari jooki ja viimaseid kuulujutte nautinud.

Nende tutvus ulatus päris kaugele minevikku, nad sattusid ikka ja jälle eri juhtumite puhul juhuslikult kokku ning jätkasid sealt, kust viimati olid pooleli jäänud. See polnud päris sõprus, oli mees arvamusel. Kindlasti oli tegemist puhtalt tööalase suhtlusega, aga Kate’il polnud viga. Eelmisel korral venitas naine ühe loo avaldamisega, mille otsa oli komistanud, täpselt nii kaua, kuni Sparkes info avaldamise heaks kiitis. Mees oli Kate’ile teene võlgu.

„Tere, Kate. Just jõudsin siia, aga ehk on mul pärast midagi uut öelda,” ütles ta, põigates mööda vormiriietes valvurist.

Esikus oli kasside ja sigarettide lõhn. Dawn Elliott oli diivanil kössis, tudisevad sõrmed pigistamas mobiiltelefoni ja nukku. Blondid juuksed olid hobusesabast valla pääsenud ja üle näo laiali, mistõttu ta nägi välja veel noorem, kui ta oli. Naine vaatas üles, otsa pikale ja tõsise ilmega mehele ning ta nägu varises murekoorma all kokku.

„Kas leidsite ta?” suutis naine küsida.

„Preili Elliott, olen politseiinspektor Bob Sparkes. Tulin appi, et Bellat leida, ja soovin, et te mind aitaksite.”

Dawn vaatas mehele otsa. „Aga ma olen politseile kõik ära rääkinud. Mis kasu on mitu korda samade küsimuste esitamisest? Lihtsalt leidke ta üles! Leidke mu laps!” karjus ta kähinal.

Sparkes noogutas ja võttis naise kõrval istet. „Olge nüüd, Dawn, räägime koos uuesti kõik üle,” ütles mees õrnalt. „Ehk meenub teile midagi uut.”

Niisiis rääkis naine Sparkesile oma loo, kuivad nuuksatused sõnu katkestamas. Bella oli Dawn Ellioti ainus laps, ööklubis kohatud abielumehega hukule määratud suhte tulemus, armas väike tüdruk, kellele meeldis Disney videoid vaadata ja tantsida. Dawn ei suhelnud eriti oma naabritega. „Nad vaatavad mulle ülalt alla – olen hüvitisi saav üksikema – ja nad peavad mind parasiidiks,” rääkis ta Bob Sparkesile.

Kui nad rääkisid, olid Sparkesi meeskond ja hulgaliselt ümbruskonnast pärit vabatahtlikke, paljudel veel tööriidedki seljas, kammimas läbi tagaaedu, prügikaste, hekke, pööninguid, keldreid, kuure, autosid, koerakuute ja kompostihunnikuid kogu piirkonnas. Õues hakkas hämarduma ja üks hääl hüüdis korraga: „Bella! Bella! Kus sa oled, kullake?” Dawn Elliott hüppas püsti, et aknast välja vaadata.

„Dawn, tulge ja istuge,” ütles Sparkes. „Tahan teada, kas Bella tegi täna mingit pahandust?”

Naine raputas pead.

„Kas olete temaga millegi pärast pahandanud?” jätkas ta. „Väiksed võivad vahel närvid veidi proovile panna, eks ole? Kas pidite talle laksu andma või midagi sellist?”

Küsimuste taga peituv mõte hakkas noorel naisel tasapisi koitma ja ta kinnitas kriisates oma süütust.

„Ei, muidugi mitte. Ma ei löö teda kunagi. Noh, mitte kuigi tihti. Ainult siis, kui ta vahel üle käte läheb. Ma pole talle haiget teinud. Keegi võttis ta kaasa ...”

Sparkes patsutas naise kätt ja palus perele määratud tugiisikul uue tassi teed teha.