Читать книгу Lesk - Фиона Бартон - Страница 8

Tund aega hiljem on ta ikka veel siin. Enne tänast oleksin ma palunud tal lahkuda. Kunagi varem pole mul olnud raskusi uksele koputavaid ajakirjanikke pikalt saata. See on lihtne, kui nad nii ülbed on. „Tere,” ütlevad nad ja asuvad siis kohe oma küsimuste juurde. Kohutavate, ebaviisakate küsimuste juurde. Kate Waters pole midagi rasket küsinud. Veel.

Oleme rääkinud igasugustel teemadel: millal Gleniga maja ostsime, millised on siinkandis kinnisvara hinnad, kuidas oleme maja remontinud, milline on värvi hind, missugune on siinne ümbruskond, kuskohas üles kasvasin ja koolis käisin – sellised asjad. Ta haakub iga asjaga, mida ütlen. „Oh, ma käisin samuti sellises koolis. Vihkasin õpetajaid, sa ka?” Umbes nii. Paneb mind tundma, justkui räägiksin sõbraga. Nagu ta oleks minu moodi. See on temast muidugi kaval, aga võib-olla teeb ta seda alati, kui kedagi intervjueerib.

Ta ei ole tegelikult üldse paha. Usun, et ta võiks mulle täitsa meeldida. Ta teeb nalja ja paistab lahke, aga äkki on see kõik teesklus. Räägib mulle oma abikaasast – oma vanamehest, nagu ta teda kutsub – ja sellest, kuidas ta peab pärast oma mehele helistama ja ütlema, et jõuab täna hiljem koju. Ma pole kindel, miks ta hiljaks jääb – lõunagi pole veel käes ja ta elab vaid pooletunnise sõidu kaugusel mööda South Circulari –, kuid ütlen, et ta peab kohe helistama, muidu mees muretseb. Glen oleks muretsenud. Ta oleks mulle peapesu teinud, kui oleksin tema teadmata kauemaks kodust ära olnud.

„See pole minu suhtes aus, Jeanie,” oleks Glen öelnud. Aga ma ei räägi talle seda.

Kate naerab ja ütleb, et tema vanamees on praeguseks sellega juba harjunud, aga hädaldab ikka, sest peab lastega ise hakkama saama. Tal on teismelised, räägib ta, Jake ja Freddie, ilma kommete ja vähimagi austuseta.

„Mees peab õhtusöögi tegema,” ütleb ta. „Aga võin kihla vedada, et ta tellib pitsa. Poistele see meeldib.”

Need poisid ajavad tema ja ta vanamehe kuuldavasti hulluks, kuna ei korista oma tube.

„Nad elavad nagu sigalas, Jean,” räägib ta. „Sa ei kujuta ette, kui palju hommikuhelveste kausse ma Jake’i toast leidsin. Enam-vähem terve nõudekomplekti jagu. Ja nad kaotavad iga nädal sokke. Meie maja on jalanõudele kui Bermuda kolmnurk.” Ja ta naerab taas, sest armastab neid, olgu nad põrsad või mitte.

Jake ja Freddie, mis kenad nimed – see on kõik, millele suudan mõelda. Panen need hilisemaks hoiule, oma kollektsiooni jaoks, ja noogutan, nagu mõistaksin, mida ta tunneb. Aga ma ei mõista, ega ju? Mulle oleks tema mured meeldinud. Mulle oleks meeldinud kasvatada teismelist, kelle kallal näägutada.

Igatahes taban end kõvasti välja ütlemas: „Glen oli vahel pahur, kui ma majas piisavalt korda ei hoidnud.” Tahtsin lihtsalt talle näidata, et ka minul olid omad mured ja et olin justnagu tema. Rumal minust tegelikult. Kuidas ma saaksingi olla nagu tema? Või keegi teine? Mina.

Glen ütles alati, et olen teistsugune. Kui väljas käisime, eputas ta minuga, öeldes oma semudele, et olen eriline. Ise ma sellest küll aru ei saanud. Töötasin salongis nimega Hair Today – omanik Lesley väike nali – ja veetsin kogu aja üleminekueas naiste juukseid pestes või neile kohvi tehes. Ma arvasin, et juuksuritöö hakkab lahe olema – isegi glamuurne. Arvasin, et lõikan juukseid ja loon uusi soengumoode, kui olin seitsmeteistkümneselt karjääriredeli alumisel pulgal.

„Jean,” hüüdis Lesley mulle üle salongi, „kas saad mu proual pead pesta ja siis toolide ümbert põranda ära pühkida.” Ei mingeid viisakusi nagu palun või tänan.

Klientidel oli alati õigus. Neile meeldis kõiki oma uudiseid ja muresid minuga jagada, sest kuulasin ega püüdnud neile nõu anda nagu Lesley. Ma noogutasin ja naeratasin ning mõlgutasin omi mõtteid, kui nad muudkui vatrasid oma lapselapsest ja tolle liiminuusutamisest või naabrist, kes koerasitta üle aia loobib. Möödus lausa päevi, ilma et oleksin millegi kohta oma arvamust avaldanud, piirdusin lausega „Oi, kui tore!” või rääkisin väljamõeldud puhkuseplaanidest, et vestlust arendada. Aga jäin sinna pidama. Läbisin kursused, õppisin lõikamist ja värvimist, leidsin omale kliendid. See polnud küll eriti tasuv töö, aga millekski muuks ma ei kõlvanud. Ei näinud koolis eriti vaeva. Ema ütles inimestele, et olen düslektik, aga tegelikult mind lihtsalt ei huvitanud.

Siis ilmus Glen välja ja olin äkitselt eriline.

Tööl ei muutunud eriti midagi. Aga ma ei suhelnud kolme ülejäänud tüdrukuga, sest Glenile ei meeldinud kunagi, kui temata väljas käisin. Ta ütles, et teised tüdrukud on vallalised ning seksi ja jookide peal väljas. Tal oli ilmselt õigus, kui arvestada nende esmaspäevahommikusi jutte, aga ma leiutasin erinevaid vabandusi, miks mitte minna, ja nad ei kutsunud mind enam.

Mulle meeldis mu töö, sest sain oma mõtteid mõlgutada ja polnud stressi. See tekitas turvalise tunde – kemikaalide ja sirgendatud juuste lõhn, jutuvadina ja jooksva vee helid, föönide mühin ja kõige selle ennustatavus. Broneeringute märkmik, täidetud nüri pliiatsiga, otsustas mu päeva üle.

Kõik oli kindlaks määratud, isegi mustadest pükstest ja valgest pluusist koosnev tööriietus – välja arvatud laupäev, mil me kõik pidime kandma teksaseid. „Sinusuguse kogenud naise jaoks alandav. Sa oled juuksur, mitte algaja, Jeanie,” oli Glen hiljem öelnud. Igatahes tähendas see, et enamasti ei pidanud ma otsustama, mida selga panna – või mida teha. Polnud muret.

Neile kõigile meeldis Glen. Ta tuli mulle tavaliselt laupäeviti järgi ja nõjatus letile, et Lesleyga rääkida. Ta teadis nii paljust, minu Glen. Kõike ärimaailmast. Ja ka tõsistel teemadel rääkides suutis ta inimesi naerma panna.

„Su kaasa on nii arukas,” ütles Lesley. „Ja nii kena välimusega. Sul on vedanud, Jean.”

Sain alati aru: Lesley ei suutnud uskuda, et Glen oli minu valinud. Vahel ei suutnud ma seda isegi. Ta naeris, kui seda ütlesin, ja tõmbas mind oma embusse. „Oled kõik, mida soovin,” lausus ta. Ta aitas mul näha asju sellistena, nagu need olid. Ta aitas mul suureks kasvada, ma arvan.

Kui abiellusime, ei teadnud ma rahast ega perenaiseks olemisest midagi, seega haris Glen mind majapidamise vallas ja andis mulle märkmiku, kuhu kõik kulutused üles kirjutada. Siis võtsime aeg-ajalt koos istet ja ta ajas numbrid tasakaalu. Õppisin temalt nii palju.

Kate räägib jälle midagi, aga olen alguse maha maganud. See on seotud mingi kokkuleppega ja ta räägib rahast.

„Vabanda,” ütlen, „olin hetkeks mõtteis.”

Ta naeratab kannatlikult ja nõjatub taas ettepoole. „Tean, kui raske see on, Jean. Ajakirjandus ööd ja päevad ukse taga valvamas. Aga usu mind, ainus võimalus neist lahti saada on üks intervjuu anda. Siis kaotavad nad kõik huvi ja jätavad su rahule.”

Noogutan, näitamaks, et kuulan. Aga ta läheb kohe õhinasse, arvab, et olen selle kõigega nõus. „Oota nüüd,” ütlen kerges paanikas. „Ma ei ütle ei ega jah. Pean selle üle mõtlema.”

„Me oleme meelsasti valmis tasuma – et korvata sinu ajakulu ja olla sulle raskel ajal toeks,” lausub ta kiirelt. Kas pole naljakas, kuidas nad püüavad asju ilustada. Korvata! Ta mõtleb sellega, et nad maksavad mulle, et oma suud paotaksin, kuid kardab mind solvata.

Aja jooksul olen saanud palju pakkumisi, selliseid summasid, mida võidetakse loteriiga. Peaksite nägema neid kirju, mille reporterid mu kirjakasti on pressinud. Need paneksid teid punastama, need on nii valelikud. Siiski on need arvatavasti etemad kui vihased ähvarduskirjad, mida ka saabub.

Vahel rebivad inimesed ajalehest välja artikli Glenist ning kirjutavad suurte trükitähtedega ja rasvaselt allajoonituna KOLETIS. Vahel tõmbavad nad selle joone nii tugevasti, et nende pastakas läheb paberist läbi.

Reporterid teevad igatahes risti vastupidist. Kuid nemad on sama ilged, päriselt.

„Lugupeetud proua Taylor,” – või vahel lihtsalt Jean – „loodan, et te ei pahanda, et kirjutan sel raskel ajal, blaa-blaa-blaa. Teist on küll väga palju kirjutatud, kuid soovime pakkuda teile võimalust asjadest oma versioon rääkida. Blaa-blaa-blaa.”

Glenil oli kombeks neid kirju mõne oma naljaka häälega ette lugeda ja me itsitasime ja ma pistsin need sahtlisse. Kuid see oli siis, kui ta veel elus oli. Praegu polnud kellegagi selle pakkumise üle arutleda.

Vaatan uuesti alla, oma teed. See on nüüd jahtunud ja veidi nahaga kaetud. See on sellest rasvasest piimast, mida Glen nõuab. Nõudis. Saan nüüd lahjemat piima osta. Naeratan.

Kate, kes ajab suurt müügijuttu oma ajalehe peenetundelisuse ja usaldusväärsuse ja teab veel mille kohta, märkab mu naeratust ja tõlgendab seda kui järgmist pooldavat märki. Ta pakub välja, et võib mind paariks ööks mõnda hotelli viia. „Et teistest reporteritest ja kogu sellest pingest eemale pääseda,” ütleb ta. „Et sulle puhkust anda, Jean.”

Puhkust on mul vaja, ma arvan.

Justnagu märguande peale heliseb uksekell. Kate piilub läbi pitskardina ja sisistab: „Pagan võtaks, Jean, väljas on üks tüüp kohalikust telejaamast. Püsi vagusi ja ta läheb minema.”

Teen, nagu mulle öeldakse. Nagu tavaliselt. Teate, ta jätkab sealt, kus Glen pooleli jäi. Kõik on tema kontrolli all. Kaitseb mind väljas varitseva pressi eest. Välja arvata muidugi see, et ta on ise ka press. Oh jumal, olen siin koos vaenlasega.

Ma pöördun, et midagi öelda, aga uksekell kõlab taas ja postkasti klapp klõksatab lahti. „Proua Taylor?” karjub hääl tühja esikusse. „Proua Taylor? Jim Wilson siin, Capital TV-st. Palun vaid minutikese teie ajast. Vaid korraks vestelda. Olete te seal?”

Istume Kate’iga, vaadates teineteisele otsa. Ta on väga pinges. On imelik näha kedagi teist läbi elamas seda, mida mina paar-kolm korda päevas kogen. Tahan talle öelda, et olen õppinud lihtsalt vaikima. Mõnikord hoian isegi hinge kinni, nii arvavad nad, et majas pole ühtki elavat hinge. Kuid Kate ei suuda liikumatult istuda. Siis võtab ta oma telefoni.

„Kas sa helistad sõbrale?” küsin, püüdes pinget vähendada, aga loomulikult see telemees kuuleb mind.

„Proua Taylor, tean, et olete seal. Palun tulge uksele. Luban, et kulutan vaid hetke. Mul on lihtsalt vaja teiega rääkida. Tahame teile eetris sõna anda ...”

Äkitselt karjub Kate: „Käi persse!” ja ma vahin talle ainiti otsa. Glen poleks iial lubanud ühelgi naisel oma majas selliseid sõnu öelda. Ta vaatab mind ja maigutab: „Vabandust,” ning tõstab sõrme huultele. Ja telemees käibki persse.

„Nojah, ilmselgelt see toimis,” ütlen.

„Vabandust, kuid see on ainus keel, millest nad aru saavad,” sõnab ta ja naerab. See on kena naer, kõlab siiralt, ja viimasel ajal pole ma eriti palju naeru kuulnud. „Niisiis, paneme selle hotelli-asja paika, enne kui järgmine reporter platsis on.”

Mina lihtsalt noogutan. Viimati käisin hotellis siis, kui Glen ja mina mõni aasta tagasi nädalalõpuks Whitstable’isse läksime. 2004. Meie viieteistkümnendaks pulma-aastapäevaks.

„Verstapost, Jeanie,” oli ta öelnud. „Oleme jõudnud kaugemale kui suurem osa relvastatud röövleid.” Talle meeldis oma nali.

Igatahes oli Whitstable kodust vaid tunnikese kaugusel, kuid jäime kaunisse rannaäärsesse paika ning sõime peeneid fish and chips’e ja käisime mööda kivist randa jalutamas. Korjasin Glenile lapikuid kive, tema viskas nendega läbi lainete lutsu ja siis lugesime koos põrkeid.

Väikeste laevukeste mastides kõlksusid purjed ja tuul loopis mu juukseid segamini, kuid arvan, et olin tõeliselt õnnelik. Glen ei rääkinud palju. Ta tahtis vaid jalutada ja mina olin rõõmus, et sain osa tema tähelepanust endale.

Teate, tegelikult oli Glen minu elust kadumas. Ta oli seal, aga ei olnud ka – kui mõistate, mida mõtlen. Arvuti oli rohkem tema naine kui mina. Igasugu eri viisidel, nagu selgus. Tal oli kaamera-asjandus, nii et inimesed nägid teda ja tema neid, kui nad omavahel rääkisid. Nende asjanduste valgus muudab kõigi väljanägemise selliseks, nagu nad oleksid surnud. Nagu zombid. Ma lihtsalt jätsin ta sinna. Selle mõttetuse juurde.

„Mida sa seal terve õhtu teed?” küsisin ja tema kehitas õlgu ja vastas: „Lihtsalt räägin sõpradega. Ei midagi erilist.” Kuid ta võis veeta tunde, tehes seda, mida iganes ta tegi. Tunde.

Vahel, kui öösel üles ärkasin, polnud teda ikka veel voodis minu kõrval. Kuulsin kõrvaltoast tema hääle kõminat, aga teadsin, et on parem teda mitte segada. Ta ei soovinud minu seltsi, kui arvutis oli. Kui talle sinna tassi kohvi viisin, pidin enne sisenemist koputama. Ta ütles, et ehmatan teda, kui äkitselt tuppa astun. Nii ma siis koputasin ja tema lülitas ekraani välja ning võttis minult tassi.

„Aitäh,” ütles ta.

„Kas arvutis on miskit huvitavat ka?” oli mul kombeks küsida.

„Ei,” vastas ta. „Tavaline värk.” Vestluse lõpp.

Mina ei kasutanud arvutit kunagi. See oli suuresti tema teema. Kuid arvan, et ma teadsin alati, et seal on miskit teoksil. Siis hakkasingi seda tema mõttetuseks nimetama. Nii sain sellest kõva häälega rääkida. Talle ei meeldinud, et seda nii kutsusin, aga ta ei saanud ka midagi vastu öelda, või mis? See oli tõeliselt ohutu sõna. Mõttetus. Miski ja eimiski. Ent see polnud eimiski. See oli roppus. Asjad, mida keegi ei tohiks näha, veel vähem nende nägemise eest maksta.

Kui politsei selle tema arvutist leidis, ütles Glen mulle, et tema pole süüdi.

„Nad leidsid asju, mida mina ei ole alla laadinud – kohutavaid asju, mis lihtsalt leiavad oma tee arvuti kõvakettale, samal ajal kui hoopis teisi asju vaatad,” ütles ta. Mina ei teadnud internetist ega kõvaketastest mitte midagi. See kõik võis nii juhtuda, eks?

„Paljusid mehi süüdistatakse alusetult, Jeanie,” ütles ta. „Ajalehtedes on sellest igal nädalal juttu. Inimesed varastavad krediitkaarte ja kasutavad neid, et sellist kraami osta. Mina seda ei teinud. Olen politseile öelnud.”

Ja kui ma midagi ei öelnud, jätkas ta: „Sa ei tea, mis tunne on olla süüdistatud milleski sellises, kui sa pole midagi teinud. See rebib sind tükkideks.”

Ma küünitasin ta poole ja silitasin tema kätt ning ta haaras mul käest kinni.

„Joome tassi teed, Jeanie,” pakkus ta. Ja me läksime kööki, et teevesi tulele panna.

Külmikust piima võttes seisin ja vaatasin uksel olevaid fotosid – meie üleslööduna vana-aasta õhtul, meie värvipritsmetest täpilistena elutoa lage värvimas, meie puhkusel, meie laadal. Meie. Me olime tiim.

„Ära muretse. Olen sinu jaoks olemas, Jeanie,” tavatses ta öelda, kui mul oli tööl kehv päev olnud või midagi. „Me oleme tiim.” Ja olimegi. Liiga palju oli kaalul, et lahku minna.

Ja me olime liiga sügaval jamas, et oleksin saanud minema kõndida. Olin tema heaks valetanud. See polnud esimene kord. See algas panka helistamisega, ütlemaks, et ta on haige, kui ta ei soovinud tööle minna. Seejärel valetamine krediitkaardi kaotamise kohta, kui ta ütles, et oleme rahalisse hätta sattunud ja pank osa võlanõudeid kustutaks.

„See ei võta kelleltki tükki küljest, Jeanie,” ütles ta. „Tee ära, ainult see üks kord.”

Muidugi ei juhtunud seda ainult üks kord.

Ma eeldan, et see ongi see, millest Kate Waters kuulda tahab.

Kuulen teda esikus mu nime ütlemas ja kui tõusen, et vaadata, räägib ta kellegagi telefonitsi, paludes neil tulla ja meid päästa.

Glen kutsus mind vahel oma printsessiks, aga olen enam kui kindel, et keegi ei tule mind täna valgel hobusel päästma.

Lähen ja võtan taas istet ning ootan, et näha, mis juhtuma hakkab.