Читать книгу Lesk - Фиона Бартон - Страница 6

Muidugi tuli haiglasse politsei. Isegi inspektor Bob Sparkes ilmus erakorralise meditsiini osakonda, et Glenist rääkida.

Ma ei öelnud talle ega ka teistele midagi. Ütlesin neile, et pole midagi rääkida ja et olen liiga endast väljas. Nutsin veidi.

Uurija Bob Sparkes on mu ellu kuulunud pikka aega – praeguseks juba üle kolme aasta –, aga arvan, et ehk kaob ta nüüd koos sinuga, Glen.

Kate Watersile ei räägi ma sellest sõnagi. Ta istub elutoa tugitoolis, hoides hellalt teekruusi ja hüpitades oma jalga.

„Jean,” ütleb ta – ei mingit proua Taylorit enam, märkan ma – „see möödunud nädal oli sinu jaoks ilmselt kohutav. Ja eriti veel pärast seda kõike, mida oled pidanud üle elama.”

Ma ei vasta midagi, lihtsalt vahin ainiti omale sülle. Tal pole aimugi, mida olen pidanud üle elama. Kellelgi pole tegelikult. Ma pole kunagi suutnud kellelegi rääkida. Glen ütles, et nii on parem.

Ootame vaikuses, seejärel proovib ta läheneda uue nurga alt. Ta tõuseb püsti ja võtab kaminasimsilt foto meist – mõlemad naerame sel pildil millegi üle.

„Oled siin nii noor,” lausub ta. „Kas see oli enne abiellumist?”

Noogutan.

„Kas olite enne seda pikka aega tuttavad? Kohtusite koolis?”

„Ei, mitte koolis. Kohtusime bussipeatuses,” ütlen talle. „Ta oli väga kena välimusega ja ajas mind naerma. Olin seitseteist, praktikant ühes Greenwichi juuksurisalongis, ja tema töötas pangas. Ta oli minust veidi vanem, kandis ülikonda ja häid kingi. Ta oli teistsugune.”

Mu jutt kõlab nagu lõik armastusromaanist ja Kate Waters ahmib seda kõike, kribab oma märkmikku, silmitsedes mind üle oma väikeste prillide ja noogutades, nagu mõistaks. Mind ta ei lollita.

Tegelikult polnud Glen alguses üldse romantiku tüüpi. Meie kurameerimine toimus enamasti pimedas – kinosaalis, tema Escorti tagaistmel, pargis – ja rääkimiseks polnud suurt mahti. Kuid mäletan esimest korda, mil ta mulle ütles, et armastab mind. Kihelesin üle kere, justnagu oleksin tundnud oma naha iga sentimeetrit. Tundsin end esimest korda elusana. Ütlesin talle, et minagi armastan teda. Meeleheitlikult. Et ma ei saa süüa ega magada, sest mõtlen talle pidevalt.

Kui mööda maja ringi unelesin, ütles mu ema, et olen lummusest pimestatud. Ma polnud kindel mida see lummus tähendas, aga soovisin kogu aeg vaid Gleniga koos olla ja sel ajal väitis ta end samamoodi tundvat. Arvan, et ema oli veidi armukade. Ta sõltus minust.

„Ta toetub liialt sinule, Jeanie,” ütles Glen. „Pole normaalne kõikjal oma tütrega käia.”

Püüdsin selgitada, et ema pelgab üksi väljas käia, aga Glen pidas teda isekaks.

Ta oli nii hoolitsev, et valis mulle pubis koha letist eemal – „Ma ei taha, et liigne lärm sind häiriks,” – ja tellis restoranis minu eest, et saaksin uusi asju proovida – „Sulle meeldib see kindlasti, Jeanie. Lihtsalt maitse seda.” Nii ma siis maitsesin ja vahel olid uutmoodi asjad tõesti head. Ja kui ka ei olnud, ei öelnud ma midagi, et mitte tema tundeid riivata. Ta jäi vaikseks, kui ma temaga nõus ei olnud. Vihkasin seda. Tundsin, nagu oleksin talle pettumuse valmistanud.

Ma ei olnud kunagi käinud väljas kellegi niisugusega nagu Glen, kellegagi, kes teadis, mida elult tahab. Teised poisid olidki just seda – poisid.

Kui Glen kaks aastat hiljem abieluettepaneku tegi, ei laskunud ta ühele põlvele. Ta hoidis mind omale väga lähedal ja ütles: „Sa kuulud mulle, Jeanie. Me kuulume kokku ... Abiellume.”

Selleks ajaks oli ta ka ema poolehoiu võitnud. Tal oli kombeks tulla lilledega – „Mul on midagi mu elu teisele naisele,” tavatses ta öelda, et ema itsitama panna, ja jutustas temaga „Coronation Streeti” seebikast või kuninglikust perekonnast ja ema nautis seda. Ta ütles, et mul on mehega vedanud. Et too mõjub mulle hästi. Teeb mind asjalikumaks. Ema nägi, et Glen hoolitseb mu eest. Ja seda ta tegi.

„Milline ta sel ajal oli?” küsib Kate Waters, kummardudes ettepoole, et mind julgustada. Sel ajal. Ta mõtleb enne kõiki neid halbu asju.

„Oh, ta oli imearmas mees. Tõeline musirull, kes oleks minu heaks kas või tähed taevast alla toonud,” ütlen ma. „Tõi mulle alati lilli ja kingitusi. Ütles, et olen see üks ja ainus. Mind rabas see kõik jalust. Olin vaid seitseteist.”

Talle meeldib see jutt. Paneb kõik veidralt kraapsates kirja ja vaatab üles. Püüan mitte naerma hakata. Tunnen hüsteeriat pead tõstmas, kuid see tuleb esile nuuksatusena ja ta sirutab oma käsivarre, et minu kätt puudutada.

„Püüa rahuneda,” ütleb ta. „See kõik on nüüd möödas.”

Ja ongi. Ei mingit politseid, ei mingit Gleni enam. Lõpp tema mõttetusel.

Ma ei mäleta täpselt, millal hakkasin seda nii nimetama. See oli alanud ammu enne, kui seda nimetada oskasin. Mul oli liiga palju tegemist meie abielu täiuslikuks muutmisega, alustades pulmadega Charlton House’is.

Mu ema ja isa arvasid, et olen üheksateistkümneselt liiga noor, kuid suutsime neid veenda. Noh, õigemini Glen suutis. Ta oli nii otsusekindel, nii mulle pühendunud ja lõpuks ütles isa „jah” ning tähistasime seda pudeli Lambruscoga.

Nad maksid pulmade eest terve varanduse, sest olin nende ainus laps ning veetsin kogu oma aja emaga pulmaajakirjade pilte vaadates ja oma tähtsast päevast unistades. Minu tähtis päev. Kuidas ma küll selle külge klammerdusin ja oma elu sellega täitsin. Glen ei sekkunud kunagi.

„See on sinu teema,” tavatses ta öelda ja naerda.

See kõlas, nagu oleks tal ka oma teema. Arvasin, et tõenäoliselt on selleks tema töö; ta oli pere peamine toitja, ütles ta. „Ma tean, et see kõlab vanamoodsalt, Jeanie, aga tahan sinu eest hoolitseda. Oled ikka veel väga noor ja meil on kõik veel ees.”

Tal olid alati suured ideed ja need kõlasid nii põnevalt, kui ta neist rääkis. Temast pidi saama harukontori juhataja, seejärel plaanis ta lahkuda, et oma äri alustada. Et olla iseenda peremees ja teenida palju raha. Kujutlesin teda peenes ülikonnas, sekretäri ja suure autoga. Ja mina, ma oleks temale toeks olnud. „Ära iial muutu, Jeanie. Armastan sind just sellisena, nagu oled,” ütles ta.

Nii ostsimegi maja number 12 ja kolisime pärast pulmi sisse. Kõik need aastad oleme endiselt siin elanud.

Majal oli ka eesõu, ent katsime selle kruusaga, „Et muruniitmise kulusid vähendada,” väitis Glen. Mulle täitsa meeldis muru, aga Glen armastas korda. Kui kokku kolisime, oli alguses raske, kuna olin alatasa natuke lohakas. Kodus leidis ema pidevalt mu voodi alt tolmurullide seest musti taldrikuid ja üksikuid sokke. Glen oleks otsad andnud, kui seda näinud oleks.

Mäletan praegugi selgelt teda hambaid kokku surumas ja silmi kissitamas, kui ta ükskord meie abielu algusaegadel märkas, kuidas ma ühel õhtul pärast teejoomist laua pealt puru otse põrandale pühkisin. Ma polnud oma sellisest harjumusest isegi teadlik – ilmselt olin sadu kordi mõtlematult nii teinud, aga edaspidi ei teinud ma nii enam kunagi. Selles mõttes mõjus ta mulle hästi, õpetas asju õigesti tegema, et elamine korralik välja näeks. Ta pidas korrast lugu.

Alguses rääkis Glen mulle pangatööst kõike – oma tööülesannetest; kuidas noored kolleegid temast sõltusid; naljadest, mida töökaaslased üksteise kulul tegid; ülemusest, keda ta ei sallinud – „Ta peab end kõigist teistest paremaks, Jeanie,” – ja inimestest, kellega ta koos töötas. Joy ja Liz tagumisest toast; Scott, üks letitöötajatest, kellel oli kohutav näonahk ja kes punastas iga asja peale; praktikant May, kes muudkui vigu tegi. Mulle väga meeldis teda kuulata, meeldis tema maailma kohta kuulda.

Eks mina rääkisin talle oma tööst ka, aga üsna kiirelt jõudsime ringiga jälle panga teema juurde tagasi.

„Juuksuritöö pole just maailma põnevaim,” ütles ta tavaliselt, „aga teed seda väga hästi, Jeanie. Olen su üle väga uhke.”

Ta ütles, et püüdis mu eneseusku tõsta. Ja tegigi seda. Tundus nii turvaline olla Gleni armastatu.

Kate Waters vaatas mind, kallutades taas oma pead nagu enne. Pean tunnistama, ta on osav. Ma pole kunagi varem ajakirjanikuga rääkinud, kui välja arvata neil lahkuda käskimine, rääkimata oma majja lubamisest. Juba aastaid on nad aeg-ajalt siin ukse taga käinud ja kuni tänaseni pole keegi neist sisse pääsenud. Glen hoolitses selle eest.

Aga nüüd pole teda enam siin. Ja Kate Waters tundub teistsugune. Ta on öelnud, et tunneb minuga „tõelist sidet”. Et tunneb, nagu oleksime aastaid tuttavad olnud. Ja ma tean, mida ta sellega mõtleb.

„Tema surm tuli kindlasti kohutava vapustusena,” ütleb ta, pigistades veel kord mu käsivart. Noogutan tummalt.

Ma ei saa talle rääkida, kuidas öösiti ärkvel olles Gleni surma soovisin. Noh, mitte päris surma. Ma ei tahtnud, et ta tunneks valu või kannatusi või midagi säärast, tahtsin lihtsalt, et teda enam poleks. Kujutasin ette hetke, mil politsei mulle helistab.

„Proua Taylor,” oleks madal hääl öelnud, „mul on kahju, kuid on juhtunud midagi halba.” Ootusärevus järgneva osas pani mind peaaegu naeru kihistama. „Proua Taylor, kahjuks on teie abikaasa õnnetuses hukkunud.”

Siis nägin – tõesti nägin – end nuuksumas ja telefoni haaramas, et helistada ta emale ja juhtunust teatada. „Mary,” oleks ma öelnud, „mul on nii kahju, mul on halbu uudiseid. Asi on Glenis. Ta on surnud.”

Kuulen šokki tema ohkes. Tunnen tema leina. Tunnen sõprade kaastunnet raskel ajal, perekonda oma ümber kogunemas. Siis tunnen saladuslikku põnevusevärinat.

Mina – leinav lesk. Ärge ajage mind naerma.

Kui kõik aga päriselt juhtus, ei tundunud see muidugi üldse nii tõeline. Hetkeks kõlas ta ema hääles peaaegu samasugune kergendustunne nagu minul, et kõik lõppenud oli, siis pani ta telefoni käest ja nuttis oma poja pärast. Ja sõpru, kellele juhtunust teatada, ei olnud ning pereliikmeid, kes mind toetama kogunesid, oli vaid käputäis.

Kate Waters sädistab, et soovib vetsu minna ja siis veel ühe tassi teed teha, ja mina lasen tal toimetada, andes kaasa oma kruusi ja juhatades ta allkorruse tualettruumi. Kui ta ära on, vaatan kiirelt ruumis ringi, kindlustamaks, et kusagil Gleni asju näha pole. Miskit, mille ta suveniiriks kaasa saaks näpata. Glen hoiatas mind. Ta rääkis mulle pressi kohta igasuguseid lugusid. Kuulen tualetist veetõmbamist ning lõpuks naaseb naine koos kandikuga ja hakkab jälle pihta, kui imetlusväärne naine ma olen, nii truu.

Jään gaasikamina kohal seinal rippuvat pulmapilti silmitsema. Paistame nii noored, nagu oleks oma vanemate riided selga pannud. Kate Waters tabab mind pilti vaatamast ja võtab selle seinalt alla.

Ta sätib end mu tooli käsitoele istuma ja vaatame pilti koos. Kuues september 1989. Päev, mil meid laulatati. Ma ei tea miks, aga hakkan nutma – mu esimesed päris pisarad pärast Gleni surma – ja Kate Waters paneb mulle käe ümber.