Читать книгу Ärevil inimesed - Fredrik Backman - Страница 10

Politseimaja puhkeruumis kohtub noor politseinik vanema politseinikuga. Noor võtab vett, vanem joob kohvi. Nende suhe on keeruline, nagu sageli eri põlvkondadest politseinike vahel. Karjääri lõpus otsitakse mõtet, selle alguses eesmärki.

„Terekest!” hüüatab vanem.

„Tere-tere,” vastab noorem tõrjuvalt.

„Pakuksin sulle hea meelega kohvi, aga sa vist ikka veel ei joo seda?” muigab vanem politseinik, nagu oleks tegu mingisuguse puudega.

„Ei joo jah,” vastab noorem, nagu keelduks ta inimlihast. Vanemal ja nooremal pole toidu ja joogi koha pealt kuigi palju ühist, tegelikult üleüldse mitte millegi koha pealt ja see põhjustab korduvaid konflikte, kui nad lõunaajal samas politseiautos istuvad. Vanema politseiniku lemmikroog on bensiinijaamavorst kartulipüreega ja kui kohaliku restorani teenindaja üritab rootsi lauaga reedel ta taldriku ära võtta, sikutab ta selle kohkunult mõlema käega tagasi ja pahvatab: „Lõpetanud? Täna on ju rootsi laud! Võta teadmiseks, et mina olen lõpetanud siis, kui ma looteasendis laua all laman!” Noorema politseiniku lemmiktoit on vanema meelest „selline väljamõeldud toit, vetikad ja mererohi ja toores kala, ta, kurat, arvab vist, et on erakvähk”. Ühele meeldib kohv, teisele tee. Üks vaatab töö ajal kella, et näha, kas lõunaaeg on varsti käes, teine vaatab lõuna ajal kella, et näha, kas saab juba varsti uuesti tööle minna. Vanema meelest on politseitöös kõige olulisem teha seda, mis on õige, noorema meelest on kõige olulisem teha seda, mis on korrektne.

„Kindel? Sa võid saada sellefrappuccino või mis see oligi, ma isegi ostsin seda sojapiima, mitte et ma tahaks teada, keda kuradit nad selle saamiseks lüpsnud on!” naerab vanem mürinal, kuid vaatab samal ajal murelikult nooremat.

„Mmm,” vastab noorem, olemata sõnagi kuulanud.

„Kas selle maakleri ülekuulamine läheb hästi?” hõikab vanem, hääle järgi võiks arvata, et ta küsib naljaga, sest ta ei soovi paljastada, et tegelikult ta hoolib.

„Kenasti!” kinnitab noorem, kellel on üha raskem oma ärritust varjata, ja üritab ukse poole põgeneda.

„Ja sul on kõik okei?” küsib vanem.

„Jah, mul on okei!” ohkab noorem.

„Ma mõtlen, et pärast seda, mis juhtus, kui sa tahad kellegagi …”

„Mul on okei,” kinnitab noorem.

„Kindel?”

„Kindel!”

„Kuidas sellega …” osutab vanem peaga noorema muhule.

„Hästi, pole probleemi, ma pean nüüd minema.”

„Ahah. Ahah. On sul selle maakleri ülekuulamisel järsku abi vaja?” küsib vanem ja üritab naeratada, ilma et vaataks samal ajal murelikult noorema politseiniku kingi.

„Saan hakkama.”

„Ma võin appi tulla küll.”

„Ei, aitäh!”

„Kindel?” hõikab vanem, kuid vastuseks kõlab ainult täiesti kindel vaikus.

Kui noorem on kadunud, jääb vanem üksi puhkeruumi kohvi jooma. Vanemad mehed teavad harva, mida noorematele öelda, kui nad neist hoolivad. Raske on sõnu leida, kui tegelikult tahad öelda: „Ma näen, et sul on valus.”

Põrandal, kus noorem politseinik seisis, on nüüd väikesed punased jäljed. Tal on kingad ikka veel verised, ta pole seda veel märganud. Vanem politseinik teeb nõudepesulapi märjaks ja nühib ettevaatlikult põrandat. Sõrmed värisevad. Võib-olla noorem ei valetagi, võib-olla on tal tõesti kõik okei. Aga vanemal küll veel ei ole.