Читать книгу Ärevil inimesed - Fredrik Backman - Страница 12

10. peatükk

Esimene, kes kümme aastat tagasi meest seal sillal nägi, oli teismeline poiss, kelle isa soovis, et ta otsiks endale uued unistused. Siis oleks poiss võinud ehk teisi appi oodata, aga kas sina oleksid oodanud? Kui su ema oleks kirikuõpetaja ja isa politseinik, kui sa oleksid üles kasvanud iseenesestmõistetava teadmisega, et kõiki tuleb aidata, kui saab, ja kedagi ei jäeta maha, kui see pole just möödapääsmatu?

Ei .

Nii jooksiski teismeline poiss sillale ja hõikas meest ja mehe tähelepanu hajus. Teismeline poiss ei teadnud, mida teha, seetõttu hakkaski ta ainult … rääkima. Üritas mehe usaldust võita. Panna teda astuma kaks sammu tagasi, mitte üks edasi. Tuul krabistas pehmelt nende jopedega, õhus oli vihma hõngu ja nahk aimas juba talve, poiss üritas leida sõnu selle kohta, kui palju on asju, mille nimel elada, isegi kui päris nii ei tundu.

Piirdel seisval mehel oli kaks last, ta ütles seda teismelisele poisile. Võibolla sellepärast, et poiss meenutas talle neid. Poiss palus, igas tähes paanika: „Palun ära hüppa!”

Mees vaatas talle rahulikult otsa, peaaegu kaastundlikult, ja vastas:

„Kas sa tead, mis on igale lapsevanemale kõige hullem? Et alati mõistetakse sind hukka sinu kõige halvema hetke järgi. Võid miljon asja õigesti teha, aga üksainus asi läheb valesti ja siis jääd alatiseks selleks vanemaks, kes vaatas korraks mobiili, samal ajal kui laps mänguväljakul kiigega vastu pead sai. Me ei lase neid ööpäevade kaupa silmist, aga siis loeme ÜHT sõnumit ja otsekohe on kõik meie parimad hetked väärtusetud. Ükski inimene ei lähe psühholoogi juurde rääkima kõikidest neist kordadest, kui nad ei saanud lapsena kiigega vastu pead. Lapsevanemaid defineeritakse ebaõnnestumiste kaudu.”

Teismeline poiss ei saanud vist aru, mida see tähendab. Tema käed värisesid, kui ta üle sillapiirde alla vaatas ja surma teekonda nägi. Mees naeratas talle põgusalt ja astus pool sammu tagasi. Sel hetkel tundus see kõige tähtsama asjana maailmas.

Siis rääkis mees, et tal oli päris hea töö, et ta käivitas päris heas seisus ettevõtte, ostis päris ilusa korteri. Et ta investeeris kõik oma säästud kinnisvarafirmade aktsiatesse, et ta lapsed saaksid veel natuke paremad töökohad ja veel natuke ilusamad korterid, et neil oleks vabadus mitte muretseda, et nad ei peaks iga õhtu kurnatult uinuma, kalkulaator pihus. Sest see on lapsevanema töö: olla õlad. Need, mille peal lapsed saavad väiksena istuda, et maailma näha, mille peal suurena seista, et pilvedeni küündida, mille vastu nad saavad nõjatuda, kui juhtuvad kõhklema ja vankuma. Nad usaldavad meid, see on muserdav vastutus, sest nad pole veel aru saanud, et tegelikult me ei tea, mida me teeme. Niisiis tegi mees seda, mida kõik teisedki: tegi näo, nagu teaks. Kui lapsed küsisid, miks kaka on just pruun ja mis saab pärast surma ja miks jääkarud pingviine ei söö. Siis said nad suureks. Vahel unustas ta selle hetkeks ja üritas neil peaaegu käest kinni võtta. Issand, kuidas nad häbenesid. Tema ise ka. Raske on selgitada kaheteistaastasele: kui sa väike olid ja mina liiga kiiresti kõndisin, jooksid sa mulle järele ja võtsid mul käest kinni ja need olid parimad hetked mu elus. Sinu sõrmed mu peopesas. Enne kui sa teada said, mis kõik mul ebaõnnestunud oli.

Mees tegi head nägu, kõige juures. Kõik majanduseksperdid tõotasid talle, et kinnisvarafirmade aktsiad on kindel investeering, sest kõik ju teavad, et kinnisvara ei kaota iial väärtust. Ja siis ikkagi kaotas.

Maailmas algas finantskriis ja üks New Yorgi pank läks pankrotti ja sealt väga kaugel ühe hoopis teise riigi väikeses linnas elas üks mees, kes kaotas kõik. Ta nägi silda oma kabineti aknast, kui ta lõpetas telefonikõne oma advokaadiga. Oli varahommik, aastaaja kohta ikka veel ebatavaliselt soe, kuigi õhus oli vihma hõngu. Mees viis lapsed autoga kooli, nagu poleks midagi juhtunud. Tegi head nägu. Ta sosistas neile kõrva, et armastab neid, ja ta süda murdus, kui nad silmi pööritasid. Siis sõitis ta vee äärde. Peatas auto kohas, kus parkimine oli keelatud, jättis võtmed süütelukku ja läks sillale ning ronis piirdele.

Kõike seda rääkis ta teismelisele poisile, ja siis teadis muidugi ka teismeline poiss, et kõik saab korda. Sest kui piirdel seisev mees leiab aja, et rääkida võhivõõrale, kui väga ta oma lapsi armastab, ei kavatse ta ju mingil juhul päriselt hüpata.

Ja siis ta hüppas.

11. peatükk

Kümme aastat hiljem seisab noor politseinik ülekuulamistoa ukse taga koridoris. Ta isa on koos maakleriga ruumis sees ja ta emal oli muidugi õigus: nad poleks kunagi pidanud isaga koos tööle hakkama, sellest tuleb ainult tüli majja. Ta ei kuulanud, kunagi ju ei kuula. Ema vaatas mõnikord pojale otsa, kui ta oli väsinud või kaks klaasi veini joonud ja seetõttu ära unustanud, et kõiki tundeid tuleks talitseda, ja ütles: „On päevi, mil ma tunnen, et sa pole kunagi päriselt sealt sillalt tagasi tulnud, kullake. Et sa ikka veel üritad seda meest päästa, kuigi see on praegu sama võimatu kui toona.” Võib-olla on see tõsi, ta ei jaksa süveneda. Tal on ikka veel samad õudusunenäod, kümme aastat hiljem. Politseikool on lõpetatud, ta teeb ühe vahetuse teise järel, pikad päevad, töö jaoskonnas, mille eest ta on saanud nii palju kiita, kõikidelt peale isa, veel pikemad päevad, nii palju tööd, et ta hakkas vabu päevi vihkama, tuikuvad hommikused jalutuskäigud koju, esikus ootavate arvekuhjade ja tühja voodi, unerohu, alkoholi juurde. Neil öödel, mis tundusid eriti talumatud, läks ta välja jooksma, kümneid kilomeetreid pimedas ja külmas ja vaikuses, jalad üha kiiremini vastu asfalti mütsumas, aga mitte kunagi nii, nagu ta üritaks kusagile jõuda või midagi võita. Mõned mehed jooksevad nagu jahimehed, tema tormas nagu saak. Kurnatusest tühi, koperdas ta lõpuks koju tagasi, läks tööle, hakkas otsast peale. Mõnikord aitas magamajäämiseks viskist, headel hommikutel piisas ärkamiseks jääkülmast dušist, vahepealsel ajal tegi ta mida iganes, et tuimastada naha ülitundlikkust. Lämmatas nutu juba ribikontide all, tükk maad enne seda, kui see jõuab kurku ja pisarakanalitesse. Aga kogu aeg: ikka samad õudusunenäod. Tuul, mis krabistas jopega, tuhm kaapiv heli, kui mehe kingad piirdelt alla libisesid, poisi karje vee kohal, see ei kõlanud ega tundunud tema hääle moodi. See oli vaevukuuldav, šokk oli liiga kõikehõlmav ja kurdistav, senimaani on.

Täna oli ta esimene politseinik, kes pärast vangide vabanemist ja lasu kuulmist uksest sisse läks. Tema oli see, kes tormas läbi elutoa, üle verise vaiba ja tõmbas rõduukse lahti, seisis seal väljas ja vahtis meeleheitlikult üle piirde, sest ükskõik kui ebaloogiline see kõikidele teistele ka ei tundunud, oli tema esimene reaktsioon ja suurim hirm: „Tema hüppas ka.” Aga seal all polnud midagi peale ajakirjanike ja uudishimulike naabrite, kes kõik vahtisid läbi mobiiltelefonide üles tema poole. Röövel oli jäljetult kadunud ja politseinik seisis üksinda rõdul. Ta nägi sealt silda. Nüüd seisab ta politseijaoskonna koridoris ega suuda end sundida isegi kingi verest puhtaks pesema.

12. peatükk

Õhk liigub läbi vanema politseiniku kõri sellise korinaga, nagu võib kuuldavale tuua raske mööbliese, mida lohistatakse üle krobelise puupõranda. Ta hingab nina kaudu, nii et suuõõnes kajab, pärast teatud vanuse- ja kaalunumbrit märkas ta, et selline hääl tekkis, otsekui muutuksid vanad hingetõmbed raskemaks. Ta naeratab häbelikult maaklerile.

„Mu kolleeg, ta … ta on mu poeg.”

„Aa!” noogutab maakler, otsekui tahaks öelda, et tal on samuti lapsed, või vähemalt et tal võib-olla ei ole lapsi, aga et ta on nende kohta maaklerikoolitusel ühest õppematerjalist lugenud. Tema lemmikud on need, kellel on loodusvärvides mänguasjad, sest need sobivad kõigega.

„Mu naine ütles, et koos töötamine pole hea mõte,” tunnistab politseinik,

„Ma saan aru,” valetab maakler.

„Ta ütles, et ma hakkan liigselt kaitsma. Et ma olen nagu see kivi hauduv pingviin, kes ei suuda mõista, et muna on kadunud. Ta ütles, et lapsi ei saa elu eest kaitsta, elu tabab meid kõiki.”

Maakler kaalub, kas teha, nagu ta mõistaks, kuid eelistab olla aus.

„Mida ta sellega mõtles?”

Politseinik punastab.

„Ma ei tahtnud … äh, minust on muidugi tobe siin istuda ja sinuga sellest lobiseda, aga ma ei tahtnud, et mu poeg politseinikuks hakkaks. Ta on liiga tundlik. Ta on liiga … hea. Saad aru? Kümme aastat tagasi jooksis ta ühele sillale ja üritas ühele mehele mõistust pähe panna, et too alla ei hüppaks. Ta tegi kõik endast oleneva, KÕIK endast oleneva! Aga mees hüppas siiski. Kas sa saad aru, mida see inimesega teeb? Mu poeg … ta tahab alati kõiki päästa. Ma mõtlesin, et pärast seda ta äkki enam ei taha politseinikuks saada, aga läks vastupidi. Ta tahtis seda äkki rohkem kui kunagi varem. Sest ta tahab inimesi päästa. Isegi pätte.”

Maakleri rinnakorv kerkib ja vajub peaaegu märkamatult.

„Sa mõtled röövlit?”

Vanem politseinik noogutab.

„Jah. Kui me sisse tulime, oli korter verd täis. Mu poeg ütleb, et röövel sureb, kui me teda õigel ajal ei leia.”

Maakler näeb politseiniku ripsmete all värelevast kurbusest, mida see talle tähendab. Mees kraabib küüntega lauaplaati ja lisab sunnitud ametlikkusega:

„Pean sulle meenutama, et kõik, mida sa siin ülekuulamisel räägid, salvestatakse.”

„Sain aru,” lubab maakler.

„On väga tähtis, et sa mõistaksid. Kõik, millest me siin räägime, kantakse protokolli ja teised politseinikud saavad seda lugeda,” jätkab mees.

„Kõik saavad lugeda. Selge pilt.”

Kokkuvolditud paberi, mille noorem politseinik lauale jättis, teeb vanem nüüd ettevaatlikult lahti. See on joonistus, autoriks laps, kes on oma vanuse kohta kas väga andekas või ülimalt andetu, sõltuvalt täiesti vanusest. See paistab kujutavat kolme looma.

„Kas see tuleb sulle tuttav ette? Me leidsime selle trepikojast, nagu öeldud.”

„Kahju küll,” ütleb maakler ja paistab tõesti sedamoodi, nagu tal oleks kahju.

Politseinik sunnib suunurgad ülespoole.

„Minu kolleegid ütlevad, et siin on vist ahv ja konn ja hobune. Kuigi minu meelest on see siin rohkem kaelkirjak kui hobune. Tal pole ju saba! Kaelkirjakutel pole vist saba? Ühesõnaga, mina pakun kaelkirjakut.”

Maakler hingab sügavalt sisse ja ütleb nii, nagu naised ikka ütlevad meestele, kelle meelest ei peaks nende puudulikud teadmised küll kunagi takistama surmkindlatele järeldustele jõudmist.

„Sul on kindlasti õigus.”