Читать книгу Ärevil inimesed - Fredrik Backman - Страница 7

Hea küll. Üks mees seisis sillal. Mõtle nüüd sellele.

Ta oli ühe kirja kirjutanud ja posti pannud, lapsed kooli viinud, üles piirdele roninud ja seal seisnud ja alla vaadanud. Kümme aastat hiljem võttis läbikukkunud pangaröövel kaheksa inimest ühel korteriesitlusel pantvangi. Sillalt näeb selle korteri rõdu.

Sinuga pole sellel kõigel muidugi midagi pistmist. Kuigi natuke siiski. Sest sa oled ju tavaline kena inimene? Mida sina oleksid teinud, kui oleksid näinud kedagi seal sillapiirdel seismas? Seal ja sel hetkel pole õigeid ja valesid asju, mida öelda, eks? Sa oleksid teinud lihtsalt mida iganes, et veenda seda meest mitte hüppama. Sa isegi ei tunne teda, aga see on meile vaistlikult kaasa antud, et me ei saa lasta isegi võhivõõrastel end ära tappa.

Nii et sa oleksid üritanud temaga rääkida, tema usaldust võita, panna teda sellest mõttest loobuma. Sest ka sinul on olnud hing haige, on olnud päevi, mil sul on nii väga valutanud need kohad, mida röntgenipilt ei näita, et sul pole jätkunud sõnu, kirjeldamaks seda isegi inimestele, kes sind armastavad. Sügaval sisimas, mälestustes, mida me ehk iseendilegi keelame, teavad paljud meist, et erinevus meie ja selle sillamehe vahel on väiksem, kui me tahaksime. Enamikul täiskasvanutel on tõeliselt musti hetki, isegi päris õnnelikud inimesed pole kogu aeg nii kuramuse õnnelikud, tead ju küll. Nii et sa oleksid üritanud teda päästa. Kogemata võib oma elu lõpetada, aga hüppamiseks tuleb otsus teha. Tuleb kusagile kõrgele ronida ja samm ettepoole astuda.

Sa oled kena inimene. Sa poleks niisama pealt vaatama jäänud.