Читать книгу Ärevil inimesed - Fredrik Backman - Страница 8

Noor politseinik puudutab sõrmeotstega laupa. Tal on seal lapserusika suurune muhk.

„Kuidas sa selle said?” küsib maakler ja paistab väga soovivat veel midagi lisada selle kohta, kas see on ikka muhule õige koht.

„Sain millegagi vastu pead,” mühatab politseinik, vaatab oma paberitesse ja küsib: „Kas kurjategija näis olevat harjunud laskerelvi kasutama?”

Maakler naeratab üllatunult.

„Sa mõtled … püstolit?”

„Jah. Kas ta tundus närviline või paistis ta olevat varemgi püstolit käes hoidnud?”

Politseinik soovib oma küsimusega välja uurida, kas maakleri arvates võib röövlil olla näiteks sõjaväeline taust. Kuid selle asemel vastab maakler rõõmsalt: „Oo ei, see püstol polnud üldse päris!”

Politseinik vahib teda kissis silmadega, suutmata nagu otsustada, kas naine teeb nalja või on naiivne.

„Miks sa niimoodi arvad?”

„Kohe oli näha, et see on mänguasi! Mina arvasin, et kõik said sellest aru?”

Politseinik silmitseb maaklerit mõnda aega. Ta ei teegi nalja. Politseiniku pilgus vilksatab kröömike sümpaatiat.

„Nii et sa ei … kartnudki?”

Maakler raputab pead.

„Ei-ei. Ma sain aru, et olukord pole päriselt ohtlik, eks. See röövel poleks iial kellelegi viga teinud.”

Politseinik silmitseb oma märkmeid. Ta mõistab, et naine ei saanud aru.

„Kas soovid midagi juua?” küsib ta kaastundlikult.

„Ei, aitäh. Sa juba küsisid seda,” vastab maakler muretult.

Politseinik otsustab talle siiski klaasi vett tuua.