Читать книгу Ärevil inimesed - Fredrik Backman - Страница 5

On aasta eelviimane päev ühes mitte kuigi suures linnas. Politseijaoskonna ülekuulamisruumis istuvad üks politseinik ja üks kinnisvaramaakler. Politseinik paistab olevat nii kahekümneaastane, kuid on ilmselt vanem, maakler paistab olevat natuke üle neljakümne, kuid on ilmselt noorem. Politseinikul on liiga väike vormisärk, maakleril on natuke liiga suur kostüümijakk. Maakler näib soovivat, et ta oleks sel hetkel kusagil mujal, politseinik näib pärast veerandtunnist vestlust samuti soovivat, et maakler oleks kusagil mujal. Kui maakler närviliselt naeratab ja suu lahti teeb, et midagi öelda, hingab politseinik sisse ja välja ning polegi nii lihtne aru saada, kas ta ohkab või nuuskab nina.

„Vasta ainult küsimusele,” palub ta.

Maakler noogutab kärmesti ja pahvatab:

„Koht!”

„Ma ütlesin, et vasta ainult küsimusele!” kordab politseinik, näol selline ilme, mis on iseloomulik täiskasvanud meestele, kes on kord lapsepõlves pidanud elus pettuma ja pole sellest hiljem enam üle saanudki.

„Sa küsisid, mis mu maaklerifirma nimi on!” ei jäta maakler jonni ja trummeldab ootusärevalt sõrmedega lauaplaadil, nii et politseinikul tekib tahtmine teda teravate asjadega loopida.

„Ei, ei küsinud, ma küsisin kurjategija kohta, kes hoidis sind pantvangis koos …”

„Selle nimi on KOHT! Saad aru? Sest korterit ostes tahad ju parimat KOHTA, eks? Nii et kui ma telefonile vastan, ütlen ma: tere, helistasite kinnisvarabüroosse KOHT! Kus on teie õige KOHT?”

Maakler on mõistagi just üle elanud traumeeriva sündmuse, teda on püstoliga ähvardatud ja pantvangis hoitud, see võib igaühe rööpast välja viia. Politseinik üritab kannatlik olla. Ta vajutab pöidlad kõvasti kulmudele, otsekui loodaks ta, et seal on kaks nuppu, mida tuleb kümme sekundit korraga all hoida, et need elu tehaseseadistused taastaksid.

„Oo…kei. Aga nüüd pean ma esitama mõned küsimused korteri ja kurjategija kohta,” ohkab ta.

Ka temal on raske päev olnud. Jaoskond on väike, raha on vähe, aga töötajad on pädevad. Ta üritas seda mingi ülemuse ülemuse ülemusele vahetult pärast pantvangikriisi telefonis selgitada, aga see oli muidugi tulutu. Nad saadavad Stockholmist mingi erilise uurimisrühma, kes kogu töö üle võtab. Ülemus ei rõhutanud seda öeldes „uurimisrühma”, vaid „Stockholmi”, nagu peaks juba pealinn ise tähendama supervõimeid. Kurat, pigem on see diagnoos, mõtleb politseinik. Ta pöidlad peatuvad kulmudel, praegu on tal viimane võimalus näidata ülemustele, et ta suudab juhtumit ise hallata, aga kuidas see võimalik peaks olema, kui tunnistajad on nagu see siin?

„Okidoki!” sädistab maakler, nagu see oleks sõna.

Politseinik vaatab silmi kissitades oma märkmeid.

„Kas see pole mitte korteriesitluseks kummaline päev? Enne aastavahetust?”

Maakler raputab pead, näole kerkib muie.

„Kinnisvarabüroos KOHT ei ole halbu päevi.”

Politseinik hingab sügavalt, mitu korda.

„Okei. Lähme edasi. Kui sa kurjategijat nägid, siis mis oli su esimene reak…”

„Kas sa ei pidanud mitte kõigepealt korteri kohta küsima? Sa ütlesid „korter ja kurjategija”, nii et ma mõtlesin, et korter on esim…”

„Okei!” uriseb politseinik.

„Okei!” sädistab maakler.

„Siis korteri kohta: kas sa oled kursis selle plaaniga?”

„Loomulikult, ma olen ju maakler!” ütleb maakler, aga tal õnnestub jätta lisamata „kinnisvarabüroost KOHT!”, sest politseinik näib juba soovivat, et tema teenistusrelva laskemoon poleks nii hõlpsasti tuvastatav.

„Kas sa oskad seda kirjeldada?”

Maakleri nägu lööb särama.

„Unistuste korter! Me räägime siin imetabasest võimalusest soetada eksklusiivne korteriomand rahulikus piirkonnas, kuid siiski südalinna tuiksoonte lähedal. Avatud planeering! Palju valgust!”

Politseinik katkestab teda.

„Ma mõtlen, kas seal on sahvreid, sisseehitatud kappe, selliseid asju …”

„Sulle ei meeldi avatud planeering? Seinad meeldivad? Seintel pole ka häda midagi!” vastab maakler innustavalt, kuid alatoon reedab, et tema kogemuse järgi meeldivad seinad sellistele inimestele, kellele meeldivad ka müürid.

„Kas seal on näiteks riidekappe, mis pole …”

„Kas ma mainisin, et palju valgust?”

„Jah.”

„Teaduslikult on tõestatud, et valgus teeb meid õnnelikuks! Kas sa teadsid seda?”

Politseinik ei paista soovivat, et talle valgust peale sunnitakse. Osa inimesi soovib ise otsustada, kui õnnelikud nad on.

„Äkki katsuks jääda asja juurde?”

„Okidoki!”

„Kas korteris on ruume, mida pole joonisele märgitud?”

„Ja piirkond on tõeliselt lapsesõbralik!”

„Mis see siia puutub?”

„Tahtsin seda lihtsalt rõhutada. KOHT, saad aru. Tõeliselt lapsesõbralik! Või noh … no kui see tänane pantvangiasi välja arvata. Aga muidu: väga lapsesõbralik piirkond! Ja lapsed, eks, nemad ju armastavad politseiautosid!”

Maakler vehib õnnelikult käega pea kohal, jäljendades samal ajal politseiauto sireeni.

„Minu meelest on see jäätiseauto signatuur,” osutab politseinik.

„Aga sa saad aru, mida ma silmas pean,” jätkab maakler väsimatult.

„Ma pean paluma, et sa vastaksid küsimustele.”

„Vabandust. Mis need küsimused olidki?”

„Kui suur see korter täpselt on?”

Maakler naeratab hämmeldunult.

„Kas sa röövli kohta ei taha midagi küsida? Ma arvasin, et me räägime röövist?”

Politsei surub hambad nii kõvasti kokku, et näib üritavat hingata varbaküünte kaudu.

„Jah. Muidugi. Räägi kurjategijast. Mis oli su esimene reaktsioon, kui …”

Maakler katkestab teda innukalt: „Röövel? Jaa! Röövel jooksis ühesõnaga keset esitlust otse korterisse sisse ja sihtis meid kõiki püstoliga! Kas sa tead, miks?”

„Ei tea.”

„Avatud planeering! Muidu poleks röövel kuidagi saanud meid kõiki korraga sihtida!”

Politseinik mudib oma kulme.

„Olgu, proovime siis nii: kas korteris on häid peidukohti?”

Maakler pilgutab nii aeglaselt silmi, nagu oleks ta selle oskuse just äsja omandanud.

„Peidukohti?”

Politseinik kallutab pea tahapoole, vahib ainiti lakke. Tema ema ütles alati, et politseinikuks saavad poisid, kellel ei teki uusi unistusi. Kõikidele poistele esitatakse küsimus „kelleks sa saada tahad, kui suureks kasvad?” ja peaaegu kõik vastavad millalgi „politseinikuks!”, aga enamik saab suureks ja neile tulevad uued mõtted pähe. Hetkeks soovib ta, et ka temal oleks tulnud, ehk oleksid ta päevad ja võib-olla ka peresuhted siis lihtsamad. Ema on ta üle alati uhkust tundnud, tõesõna, tema oli poja elukutsevalikuga väga rahul. Ema ise oli kirikuõpetaja, ka see on töö, mis on rohkem kui lihtsalt elatise teenimise viis, nii et ta sai aru küll. Isa oli see, kes ei tahtnud, et ta mundrit kandma hakkaks. Pettumus selle üle rõhub noort politseinikku ehk siiamaani, sest ta näib kurnatud, kui pilgu taas maaklerile pöörab.

„Jah. Seda ma ju üritangi sulle selgitada: me arvame, et kurjategija on ikka veel korteris.”