Читать книгу Ärevil inimesed - Fredrik Backman - Страница 13

13. peatükk

Tõde on see, et mitte sillalt hüpanud mees ei pannud poissi soovima politseinikuks saada. Hoopis teismeline tüdruk, kes seisis samal piirdel nädal aega hiljem, pani teda seda tahtma. See, kes ei hüpanud.

14. peatükk

Kohvitass läheb vihaga lendu. See tuhiseb otse üle mõlema kirjutuslaua, aga tsentrifugaaljõu ettearvamatul mõjul püsib kogu vedelik sees, kuni tass täie hooga vastu kohe koorekohvikarva värvuvat seina kildudeks puruneb.

Politseinikud vahivad tõtt, üks häbenedes, teine kohkunult. Vanema politseiniku nimi on Jim. Noorema politseiniku, tema poja nimi on Jack. See politseijaoskond on liiga väike, et need kaks saaksid teineteist vältida, nii et lõpuks sattusid nad sama kirjutuslaua eri pooltele, kumbki oma arvutimonitori taga kõigest poolenisti varjatud, sest nüüdsel ajal seisneb politseitöö kõigest kümnendiku ulatuses reaalses politseitöös ja ülejäänud aeg kulub ülesmärkimiseks, mida täpselt selle politseitöö ajal tehti.

Jim sündis põlvkonnas, kelle jaoks olid arvutid võluriistad, Jack on võtnud neid alati enesestmõistetavalt. Kui Jim väike oli, karistati lapsi sellega, et neil kästi oma tuppa minna, nüüdsel ajal sunnitakse lapsi sealt välja tulema. Üht põlvkonda hurjutati, kuna nad ei suutnud paigal istuda, ja järgmist seetõttu, et nad ennast üldse ei liiguta. Nii et kui Jim kirjutab raportit, vajutab ta otsustavalt iga klahvi põhjani välja ja kontrollib kohe ekraanilt, ega see teda alt ei vedanud, ja vajutab alles seejärel järgmist klahvi. Sest Jimi juba alt ei veeta. Jack omakorda kirjutab muidugi nii nagu noored mehed, kes pole iial elanud internetita maailmas, kasvõi silmad kinni, riivates klahve nii kergelt, et isegi kriminalistid ei suudaks pärast kindlalt tõendada, et ta neid üldse puudutas.

Mõlemad mehed ajavad teineteist närvi, loomulikult, iga pisiasjaga. Kui poeg midagi internetist otsib, ütleb ta, et ta „guugeldab”, kui isa sama teeb, ütleb ta: „Ma vaatan seda Google’ist.” Kui nad on milleski eriarvamusel, ütleb isa: „No aga nii on, ma Google’ist lugesin!” ja poeg õiendab: „Google’ist ei loeta, sealt OTSITAKSE …”

Ühesõnaga, poega ei aja marru see, et isa ei oska tehnikat kasutada, vaid see, et isa saab peaaegu aru. Jim ei tea näiteks ikka veel, kuidas ekraanist pilti teha, nii et kui ta tahab millestki oma monitoriekraanil pilti teha, pildistab ta seda oma mobiiliga. Kui ta tahab teha pilti millestki oma mobiiltelefonis, paneb ta selle paljundusmasinasse. Viimane tõeliselt suur tüli Jimi ja Jacki vahel leidis aset siis, kui mingile ülemuse ülemusele tuli pähe, et linna politsei peaks „sotsiaalmeedias rohkem nähtav olema” (sest Stockholmis on politseinikud ikka pidevalt kohutavalt hästi nähtavad) ja palus neil ühel tavalisel tööpäeval üksteist pildistada. Niisiis pildistas Jim Jacki politseiautos. Samal ajal kui Jack juhtis. Välguga.

Nüüd istuvad nad vastamisi jaoskonnas ja kirjutavad, ikka erinevalt. Jim on rohkesõnaline, Jack tõhus. Jim räägib lugu, Jack annab ainult aru. Jim kustutab ja tõstab ringi ja mõtleb järele ja alustab otsast peale, Jack muudkui klõbistab ja klõbistab, nagu ei saakski mitte midagi maailmas mitut moodi väljendada. Jim unistas noorpõlves kirjanikuametist. Ka veel Jacki noorpõlves unistas ta sellest. Siis hakkas ta unistama sellest, et hoopis Jackist saab kirjanik. Poegadel on seda võimatu mõista ja isadel häbi tunnistada: et me tegelikult ei taha, et meie lapsed liiguksid oma unistuste poole või käiksid meie jälgedes. Meie tahame käia nende jälgedes, kui nemad meie unistuste poole liiguvad.

Nende laual on sama naise fotod. Ühe ema, teise naine. Jimi laual on ka veel pilt ühest noorest naisest, kes on Jackist seitse aastat vanem, nad räägivad temast harva ja tema ise annab ennast märku ainult siis, kui tal on raha vaja. Iga talve hakul ütleb Jim lootusrikkalt: „Võib-olla tuleb su õde jõuluks koju,” ja Jack vastab: „Jah, isa, eks näe.” Poeg ei nimeta isa kunagi naiivseks. See on armastuse akt. Isa õlgadel on nähtamatud kivid, kui ta igal jõuluõhtul viimaks ütleb: „See pole tema süü, Jack, ta on …”, ja Jack vastab alati: „Haige. Ma tean, isa. Õde on haige. Tahad veel üht õlut?”

Praegu jääb vanema politseiniku ja noorema politseiniku vahele nii palju asju, ükskõik kui lähestikku nad ka ei ela. Sest Jack lõpetas viimaks oma õele järele jooksmise, see on venna ja isa erinevus. Kui tütar oli teismeline, mõtles Jim, et lapsed on nagu paberist tuulelohed, niisiis hoidis ta täiest jõust nöörist kinni, aga lõpuks viis tuul selle ikkagi kaasa. Tütar rebis end lahti ja kerkis taeva poole. Pole võimalik määrata, millal ja täpselt kuritarvitamine alguse saab ja seetõttu kõik valetavadki, kui ütlevad „mul on see kontrolli all”. Narko on nagu hämarik, mis tekitab illusiooni, et meie ise otsustame, millal tuli ära kustutada, aga see pole ju iial meie võimuses, pimedus haarab meid endasse siis, kui seda soovib. Ükskord mitu aastat tagasi sai Jim teada, et Jack oli võtnud kõik oma säästud, mille eest ta oli kavatsenud korteri osta, ja maksis selle eest kinni ravi väga kallis võõrutuskliinikus. Ta viis oma õe sinna. Õde registreeris end ise kaks nädalat hiljem välja, liiga hilja, et Jack raha tagasi saaks. Õest polnud pool aastat midagi kuulda, siis helistas ta äkki keset ööd, nagu poleks midagi juhtunud, ja küsis, ega Jack ei saa „paari tuhandet” laenata. Et koju lennupilet osta, nagu ta väitis. Jack saatis raha, õde ei tulnud. Isa jookseb ikka veel ringi, et lohe üleval taevas silmist ei kaoks, selline on venna ja isa erinevus. Järgmiste jõulude ajal ütleb üks „ta on …” ja teine sosistab „ma tean, isa” ja toob veel ühe õlle.

Eks nad leiavad muidugi põhjust ka õlle pärast tülitseda. Jack on üks neist noortest meestest, kes proovib huviga greibi ja piparkoogi ja vahukommi ja igasuguste muude maitsetega õllesid. Jim tahab õlle maitsega õlut. Mõnikord nimetab ta kõiki neid keerulisemaid „Stockholmi õlledeks”, aga muidugi mitte liiga tihti, sest siis saab poeg nii pahaseks, et Jim ostku oma kuradi õlled endale ise, mitu nädalat. Ta mõtleb vahel, et võimatu on teada, kas lapsed tulevad täiesti erinevad hoolimata sellest, et nad koos kasvavad, või just seetõttu. Ta piidleb üle arvutiserva, vaatleb poja sõrmeotsi klaviatuuril. Nende mitte kuigi suure linna väike politseijaoskond on üsna vaikne koht. Siin ei juhtu kuigi palju, nad pole pantvangikriisidega harjunud, üleüldse mingite kriisidega pole. Nii et Jim teab, et see on Jacki suur võimalus näidata ülemustele, mida ta oskab, missuguseks politseinikuks ta võib saada. Enne kui stockholmlased saabuvad.

Jacki masendus surub laugudele, rahutus puhub puruks kõik tema sees, ta on kõikunud raevuhoo äärel alates sellest, kui ta esimesena korterisse astus. Ta valitses end kaua, aga pärast viimast ülekuulamist astus ta jaoskonna kööki ja pahvatas: „Keegi nendest tunnistajatest TEAB, mis juhtus! Keegi teab ja valetab meile otse näkku! Kas nad ei saa aru, et kurjategija on praegu kusagil peidus ja voolab verest tühjaks? Mis kuradi moodi saab politseile valetada, samal ajal kui keegi SUREB?”

Kui ta hiljem arvuti taha istus, ei lausunud Jim sõnagi. Aga kui kohvitass vastu seina lendas, ei visanud seda Jack. Sest kuigi poeg oli maruvihane, et ta ei saanud kurjategija elu päästa, ja talle tegi tuska, et need kuradi stockholmlased tulevad kohe siia ja võtavad juurdluse ta käest ära, polnud see masendus isegi mitte võrreldav sellega, mida tundis Jim ise selle üle, et ei saanud teda aidata.

Pärast on mõlemad tükk aega vait. Vahivad algul teineteist ja seejärel kumbki oma klaviatuuri. Viimaks ütleb Jim: „Vabandust. Ma pühin ise ära. Ma ainult … Ma saan aru, et see ajab sind hulluks. Ma tahan ainult, et sa teaks, et see ajab … ka mind hulluks.”

Mõlemad on uurinud läbi iga sentimeetri korteriplaanil. Seal pole peidukohti, kusagile pole minna. Jack vaatab oma isa, seejärel kohvitassi jäänuseid oma selja taga, nõustub vaikselt. „Keegi pidi teda aitama. Siin on miski, mida me ei näe.”

Jim vahib ülekuulamistel tehtud märkmeid.

„Meie saame ainult anda endast parima, poja.”

Tööst on lihtsam rääkida, kui kõigest muust rääkimiseks jääb sõnadest puudu, aga need sõnad puudutavad muidugi mõlemat poolt korraga. Jack on mõelnud silla peale alates hetkest, kui pantvangikriis algas, sest parimatel öödel näeb ta ikka veel unes, et mees ei hüpanudki sillalt alla, et Jack päästis ta ära. Jim mõtleb samale sillale, pidevalt, sest oma halvimatel öödel näeb ta unes, et sealt hüppas alla hoopis Jack.

„Üks tunnistajatest valetab, või siis valetavad nad kõik. Keegi teab, kus kurjategija end varjab,” kordab Jack mehaaniliselt, rohkem iseendale.

Jim piidleb ta nimetissõrmi, mis lauaplaadi vastu taovad, nagu ta emal pärast rasket ööd haiglas või vanglas. Liiga palju aega on mööda läinud, et isa saaks pojalt küsida, kuidas too end tunneb, liiga palju, et poeg saaks selgitada. Praegu on vahemaa nende vahel liiga pikk, võib-olla nii jääbki.

Aga kui Jim end vaevaliselt toolist üles ajab, keskealise mehe ähkimis-sümfoonia saatel, et sein ära puhastada ja selle vastu visatud tassi killud kokku korjata, tõuseb Jack sama kärmesti püsti ja läheb kööki. Ta tuleb tagasi kahe uue tassiga. Mitte sellepärast, et Jack joob kohvi, vaid sellepärast, et ta mõistab, et mõnikord on isale tähtis, et ta ei peaks üksi jooma.

„Ma poleks pidanud su ülekuulamisse sekkuma, poja,” ütleb Jim vaikselt.

„Pole hullu, paps,” vastab Jack.

Kumbki ei mõtle seda tõsiselt. Me valetame neile, keda armastame. Nad kummarduvad taas klaviatuuri kohale, kirjutavad kõik tunnistajate ütlused puhtalt ümber, loevad need veel kord läbi, et juhtlõngu leida.