Читать книгу Vanainimeste naljad - Geoff Tibballs - Страница 12

Kolimine

Hajameelne teadlane oli äsja oma kodutänaval paar maja edasi kolinud. Teades tema kommet asju ära unustada, oli ta naine, enne kui mees hommikul tööle hakkas minema, selle ennetamiseks talle kaasa andnud paberitüki, kuhu oli uus aadress üles kirjutatud. „Siin on uue kodu uksevõti,” ütles naine, „ja pea meeles, ära tule täna õhtul siia vanasse majja, vaid mine uude koju.”

„Väga hea, kallis,” vastas mees ja läks tööle.

Otse loomulikult suutis ta päeva jooksul selle paberitüki ära kaotada ning unustanud ka kolimise ära, suundus ta automaatselt oma vana kodumaja poole. Kui ta proovis võtmega ust avada, ei saanud ta seda lahti. Alles siis tuli talle kolimine meelde ning ta üritas tulutult taskutest paberitükki leida.

Ta uitas, olles juba meeleheitel, mööda tänavat ning pidas esimese ettejuhtuva noormehe kinni.

„Vabandage, noormees. Mina olen professor Richardson. Ega te juhtumisi oska öelda, kus ma elan?”

Noormees ohkas. „Tule minuga kaasa, isa,” vastas ta.