Читать книгу Vanainimeste naljad - Geoff Tibballs - Страница 4
ОглавлениеSissejuhatus
Meie, vanainimesed, armastame lisaks oma pärastlõunastele uinakutele, mugavatele tugitoolidele ning tassikesele teele koos küpsistega ka head nalja – sellepärast võhikud näevadki meie nägudel ainult kortse, kuigi tegelikult on need naerukurrud. Siinkohal tuleb meelde kadunud George Melly, kes intervjueeris Mick Jaggerit. Jaggerilt, kelle nägu võib kõige pare-mini iseloomustada sõnaga „päevinäinud”, küsis Melly järgmist: „Huvitav, miks sinu näos on rohkem kortse kui minul?” Jagger vastas rõõmsalt, et need on naerukurrud. Mille peale Melly osatas: „Näha jah, et sinu jaoks on siin maailmas kõik väga naljakas.”
On teada-tuntud asjaolu, et naer hoiab meid noorena – sest lõppude lõpuks, nii Bob Hope kui ka George Burns elasid mõlemad peaaegu sajaaasta seks, samas kui Karl Marx, kes arvatavasti terve oma elu jooksul ei rääkinud ühtki korralikku anekdooti, elas kõigest kuuekümne neljaseks. Ja vaadakem tõele näkku – paljud asjad siin elus on saadetud meid, eakaid, proovile panema ning me lausa peame nägema nende naljakat külge. Kui teismelised meile lahkelt tänava ületamiseks abi pakuvad, hoolimata sellest et oleme tegelikult alles neljakümneseks saanud, või kui me lööme oma hambad mahlakalt praetud lihatüki sisse ning need sinna jäävadki, siis mida me peale naermise ikka saame teha? Naer on tõepoolest kõige parem ravim – kui sul just parajasti pole näiteks rinnakelmepõletikku, sest siis on parem ikka anti biootikume võtta.
Ja meil pole midagi ka selle vastu, kui osutume naljade objektiks. Me teame kõiki vanainimese stereotüüpe – hajameelne, tudisev, pidamatushaige, seksinäljas –, kuid samas teame ka tänu oma pikaajalistele kogemustele, et naer iseenda üle on võrratu. Kuid vaata ette: mida vanemaks saad, seda raskemaks naljarääkimise kunst muutub. Miks olid Bob Hope’il laval esinedes kõik vihjekaardid strateegiliselt üle lava paigutatud – ikka selleks et meelde tuletada, mis peab järgmisena toimuma. Kuna meie mälu muutub aastate jooksul paratamatult nõrgemaks, siis meie naljade rääkimise oskus võib piinlikkust tekitavalt alla käia. Me võime vahest omadega nii sassi minna, et räägime nalja alguses kohe puändi ära, või unustame loo põhimomendid ära ning peame loo lõppu lisama liiga pika seletuse, või lisame anekdooti hoopis vale puändi:
„Mu koer ei tunne mingit lõhna.”
„Kuidas ta siis haistab?”
„Ei, ta jalutas ise minema.”
Seega, kui te tunnete muret, et teie jutt meenutab pigem George Bushi kui George Burnsi oma, siis lihtsalt võtke see kogumik ja lugege kõva häälega oma sõpradele ja pereliikmetele väljavalitud nalju ette. Sest kunagi ei tea – äkki pärast mõnekuulist harjutamist olete ehk isegi võimeline nende nimesid meeles pidama.
