Читать книгу Kuningate heitlus. Teine raamat - George R. R. Martin - Страница 1

Järsk üksildane küngas kõrgus tiheda metsatihniku kohal, tuultest räsitud tipp penikoormate kaugusele nähtav. Maakuulajate jutu järgi hüüdsid metslased seda Esimese Rahva Rusikaks. See näeb tõesti välja nagu rusikas, mis läbi maapinna ja metsa üles sirutub, paljad pruunid nõlvad otsekui kividest nukid, mõtles Jon Snow.

Ta ratsutas koos isand Mormonti ja pealikutega künka harjale, jätnud Viirastuse metsa alla. Ürghunt oli mäkketõusu ajal kolm korda minema jooksnud ja kahel korral Joni vile peale vastumeelselt tagasi tulnud. Kolmandal korral oli ülempealik kannatuse kaotanud ja kähvanud: „Las ta läheb, poiss. Ma tahan enne videvikku sinna üles jõuda. Otsi oma hunt pärast üles.”

Tee ülesmäge oli järsk ja kivine, tippu kroonis rinnuni ulatuvate kivirahnude rägastikust vall. Nad pidid veidi kaugemalt lääne poolt ringi tegema, enne kui leidsid ava, kust hobused läbi mahtusid. „See on hea koht, Thoren,” nentis Vana Karu, kui nad lõpuks üles välja jõudsid. „Paremat pole vist kusagilt võtta. Me jääme siia laagrisse ja ootame Poolkäe ära.” Ülempealik hüppas sadulast maha, kaarnat õlalt minema peletades. Valju nurina saatel tõusis lind lendu.

Vaade künkatipult oli meeltkosutav, kuid Joni pilku köitis hoopis ringvall: hallid luitunud kivid, mida katsid samblikulaigud ja rohelised samblatordid. Räägiti, et Rusikas oli Aoajal olnud Esimese Rahva ringkants. „See on vana ja tugev,” sõnas Thoren Smallwood.

„Vana,” kraaksatas Mormonti kaaren, kes lärmakalt nende kohal ringi laperdas. „Vana, vana, vana.”

„Vakka,” uratas Mormont üles linnu poole. Vana Karu oli liiga uhke, et oma nõrkust tunnistada, kuid Joni ta sellega ei petnud. Tal polnud kerge nooremate meestega sammu pidada.

„Seda kõrgendikku on vajaduse korral hõlpus kaitsta,” tähendas Thoren, oma hobust kividesõõris ringi talutades, sooblinahkse äärisega mantel tuules lehvimas.

„Jah, see koht sobib.” Vana Karu tõstis käe vastu tuult ja kaaren maandus ta käsivarrele, küüntega tema musta rõngasturvist kraapides.

„Aga vesi, mu isand?” küsis Jon imestunult.

„Me tulime künka jalamil ühest ojast üle.”

„Pikk tee joogikohani,” nentis Jon, „ja see on kividesõõrist väljas.”

„Oled sa künkale tõusmiseks liiga laisk, poiss?” küsis Thoren.

Kui isand Mormont sõnas: „Vaevalt me teist nii kindlat kohta leiame. Me kanname vett üles ja muretseme endale tubli varu,” mõistis Jon, et vastu vaielda pole mõtet. Niisiis kõlas käsk ja Öise Vennaskonna liikmed lõid oma laagri üles Esimese Rahva ehitatud kividesõõris. Mustad telgid kerkisid nagu seened pärast vihma ja paljas maapind kattus vaipade ja magamiskottidega. Talitajad köietasid hobused pikka ritta ning söötsid ja jootsid neid. Puuraidurid asusid kahanevas pärastlõunavalguses puid langetama, et kogu ööks piisav küttevaru koguda. Mitukümmend ehitajat olid ametis võsa raiumise, käimlate kaevamise ja tules karastatud teibakimpude lahtiköitmisega. „Et kõik valliavad oleksid enne pimedat kraavide ja teivastega tõkestatud,” oli Vana Karu käskinud.

Kui Jon Snow oli ülempealiku telgi püsti pannud ja nende hobused ära talitanud, läks ta mäest alla Viirastust otsima. Ürghunt tuli kohe, täiesti hääletult. Hetk varem oli Jon sammunud vilistades ja hüüdes puude all, üksinda keset rohelust, jalge all männikäbid ja langenud lehed, ja hetk hiljem kõndis suur valge ürghunt tema kõrval, hele nagu hommikune udu.

Ent kui nad ringvallini jõudsid, lõi Viirastus jälle tõrkuma. Ta läks ettevaatlikult edasi ja nuhutas ava kivide vahel ning taandus siis, nagu ei meeldiks talle lõhn, mida ta oli haistnud. Jon püüdis tal turjast kinni krabada ja ta vägisi sõõri vedada, kuid see polnud lihtne: hunt kaalus sama palju kui Jon ja oli temast hulga tugevam. „Viirastus, mis sul viga on?” Selline tõrksus oli hundi puhul tavatu. Lõpuks oli Jon sunnitud loobuma. „Olgu pealegi,” ütles ta hundile. „Mine pea jahti.” Punased silmad jälgisid teda, kui ta samblaste kivide vahelt tagasi sõõri läks.

Seda kohta võis küll kindlaks pidada. Künkalt avanes avar vaade ja nõlvad olid põhjas ja läänes lausjärsud ja idas vaid pisut laugemad. Ent kui hämarus tihenes ja pimedus puude vahele imbus, süvenes Jonis halb eelaimus. See on kummitusmets, mõtles ta. Võib-olla on siin kummitused, Esimese Rahva vaimud. See koht kuulus kunagi neile.

„Ära ole laps,” ütles ta endale. Kokkukuhjatud rahnude otsa roninud, suunas ta pilgu loojuva päikese poole. Ta nägi, kuidas valgus sädeles nagu lehtkuld Piimveel, mis loogeldes lõunasse suundus. Ülesjõge paistis murdmaastik, kus tihe mets asendus lagedate viljatute kaljuküngastega, mis kõrgusid ridadena põhjas ja läänes. Silmapiiril seisid mäed nagu suur vari, ahelik aheliku järel kulgemas sinakashalli kaugusse, sakilised tipud igilumega kaetud. Isegi kaugelt vaadates olid need suured ja külmad ja vaenulikud.

Ligemal aga võimutsesid puud. Lõunas ja idas jätkus mets nii kaugele, kui Joni pilk ulatus, tohutu okste ja juurte padrik tuhandes rohelises toonis, siin-seal laiguke punast, kus paispuud mändide ja vahipuude seast esile tungisid, või lapike kollast seal, kus mõni laialehine puu oli hakanud värvi muutma. Tuulepuhangute ajal kuulis Jon, kuidas igivanad oksad kriiksusid ja kägisesid. Tuhat lehte lõid habisema ja hetke jooksul sarnanes mets sügava rohelise merega – tormist räsitud ja voogav, igavene ja salapärane.

Ta mõtles, et kindlasti ei ole Viirastus seal all üksi. Selle mere pinna all võis liikuda ei tea mis, ja hiilida nende puude varjus läbi pimeda metsa ringkantsi poole. Ei tea mis. Kuidas me võiksimegi teada, mis see on? Jon seisis nii veel kaua, kuni päike kadus saehambuliste mägede taha ja pimedus läbi metsa lähemale hiilis.

„Jon?” hõikas Samwell Tarly. „Ma arvasingi, et see oled sina. Kuidas sul läheb?”

„Pole viga.” Jon hüppas alla. „Ja kuidas sinul päev läks?”

„Hästi. Mul läks hästi. Ausõna.”

Jon ei kippunud oma ärevust sõbraga jagama, eriti nüüd, kui Samwell Tarly hakkas lõpuks ometi julgust ilmutama. „Vana Karu kavatseb siin Qhorin Poolkäe ja Varjutorni mehed ära oodata.”

„See tundub olevat kindel koht,” sõnas Sam. „Esimese Rahva ringkants. Mis sa arvad, kas siin peeti ka lahinguid?”

„Kindla peale. Sa peaksid nüüd ühe linnu valmis panema. Mormont tahab kindlasti teadet saata.”

„Ma saadaksin nad heameelega kõik teele. Nad ei taha puuris olla.”

„Ega tahaks sinagi, kui sa lennata oskaksid.”

„Kui ma lennata oskaksin, sööksin ma praegu juba Mustas Kantsis porgandipirukat,” ütles Sam.

Jon patsutas talle oma põletada saanud käega õlale. Nad kõndisid koos läbi leeri. Kõikjal ümberringi läideti toidulõkkeid. Taevasse hakkasid ilmuma tähed. Mormonti Tõrviku pikk punane saba lõõmas sama heledalt nagu kuu. Jon kuulis kaarnaid juba enne, kui neid nägi. Mõned neist kraaksusid tema nime. Need linnud tegid alati kõvasti lärmi.

Ka nemad tunnevad seda. „Ma pean nüüd Vana Karu juurde minema,” ütles Jon. „Ka tema tõstab lärmi, kui talle süüa ei anta.”

Ta leidis Mormonti Thoren Smallwoodi ja veel viie-kuue pealikuga juttu ajamas. „Siin sa oledki,” ütles vanamees tõredalt. „Ehk oled nii lahke ja tood meile hõõgveini. Õhtu on jahe.”

„Jah, mu isand.” Jon tegi lõkke üles, võttis moonavarust väikese vaadi Mormonti lemmikmarki – vänget punast – ja valas selle katlasse. Ta riputas katla leekide kohale ja otsis ülejäänud koostisosad kokku. Vanal Karul olid hõõgveini osas kindlad nõudmised. Parasjagu kaneeli ja parasjagu muskaatpähklit ja parasjagu mett ja mitte piiskagi rohkem. Rosinaid ja pähkleid ja kuivatatud marju, aga mitte sidrunit, mis olevat üks vastik lõunamaine valepruuk – mis oli veider, sest oma hommikuõlle sisse tahtis ta alati sidrunit. Jook peab olema parajalt kuum, et meest korralikult üles soojendada, väitis ülempealik, kuid vein ei tohi kunagi keema minna. Jon hoidis katlal valvsalt silma peal.

Kuni ta oma asja toimetas, kostsid telgist tema kõrvu hääled. Jarman Buckwell sõnas: „Kõige lihtsam tee põhja Külmakihvadeni viib piki Piimvett tema lätete juurde. Aga kui me seda teed läheme, saab Rayder meie tulekust teada, see on kindlamast kindel.”

„Me võime minna mööda Hiiglase Treppi,” ütles ser Malladore Locke, „või siis mööda Üürgavat Kuru, kui seda ei valvata.”

Vein auras juba. Jon tõstis katla tulelt, valas kaheksa kruusi täis ja viis need telki. Vana Karu silmitses parajasti algelist kaarti, mille Sam oli tol õhtul Crasteri Kantsis tema jaoks joonistanud. Ta võttis Joni kandikult ühe kruusi, rüüpas prooviks lonksu ja noogutas järsult heakskiidu märgiks. Tema kaaren hüppas talle käsivarrele. „Teri,” ütles lind. „Teri, teri.”

Ser Ottyn Wythers loobus veinist käeviipega. „Mina ei kipuks üldse sinna mägedesse,” ütles ta nõrgal väsinud häälel. „Külmakihvad hammustavad suvelgi valusasti ja praegu… kui me peaksime lume kätte jääma…”

„Mul pole kavas Külmakihvadega rinda pista, kuni vähegi võimalik,” sõnas Mormont. „Ega metslasedki lumest ja kividest elatud saa. Varsti tulevad nad sealt alla ja kui tahes suure maleva tee viib ainult mööda Piimvett. Kui nii, siis on meil siin hea asend. Neil pole lootustki meist mööda lipsata.”

„Nad ei pruugi seda tahtagi. Neid on tuhandeid, meid aga kolmsada – kui Poolkäsi meie juurde jõuab.” Ser Mallador võttis Jonilt pakutud kruusi.

„Lahingu korral pole meil paremat kohta, kui see siin, kusagilt võtta,” nentis Mormont. „Kindlustame seda veelgi. Püünisaugud ja vaiad, nõlvadele jalapüünised, kõik praod täis toppida. Jarman, pange valvesse kõige teravama pilguga mehed. Sõõris kõikjale ümberringi ja piki jõge, et ükski ligineja märkamata ei jääks. Las peidavad ennast puude otsa. Ja ka vett tuleb hakata üles kandma rohkem, kui meil tarvis läheb. Me kaevame mahutid. See annab meestele tööd ja võib hiljem vajalikuks osutuda.”

„Minu maakuulajad–” alustas Thoren Smallwood.

„Teie maakuulajad püsigu siinpool jõge, kuni Poolkäsi kohale jõuab. Pärast seda vaatame. Ma ei taha rohkem mehi kaotada.”

„Võib-olla kogub Mance Rayder oma väge siit päevase ratsasõidu kaugusel ja meil pole sellest aimugi,” nurises Smallwood.

„Me teame, kus metslased kogunevad,” vastas talle Mormont. „Craster ütles seda meile. Ma ei salli seda meest, aga ma ei usu, et ta meile selle koha pealt valetas.”

„Nagu käsite.” Smallwood lahkus, nägu mossis. Teised mehed jõid oma kruusid tühjaks ja järgnesid talle, kuid kombekamal moel.

„Kas ma toon teile õhtusöögi, mu isand?” küsis Jon.

„Teri,” kraaksatas kaaren. Mormont ei vastanud kohe. Lõpuks küsis ta vaid: „Kas su hunt püüdis täna midagi?”

„Ta pole veel tagasi tulnud.”

„Värske liha kuluks meile ära.” Mormont pistis käe kotti ja pakkus oma kaarnale peotäie teri. „Kas ma talitan sinu arvates valesti, et maakuulajad kaugemale ei luba?”

„Mina pole selle ütleja, mu isand.”

„Oled, kui sult küsitakse.”

„Kui maakuulajad peavad püsima Rusika läheduses, siis ei ole neil lootustki mu onu üles leida,” tunnistas Jon.

„Ei olegi.” Kaaren nokkis Vana Karu peost seemneid. „Kakssada meest või kümme tuhat – see maa on lihtsalt ääretu.” Terad said otsa ja Mormont pööras käe alaspidi.

„Te ei mõtle ometi otsimisest loobuda?”

„Meister Aemon peab sind taibukaks.” Mormont tõstis kaarna õlale. Lind kallutas pead, tillukesed silmad hiilgamas.

Jon mõistis vihjet. „Kas… mulle tundub, et ühel mehel võib olla kergem leida kahtsada kui kahesajal ühte.”

Kaaren kraaksatas kähedalt, kuid Vana Karu halli habeme taga mängles naeratus. „Säärane hulk mehi ja hobuseid jätab maha raja, mida mööda Aemongi oskaks meile järele tulla. Siit künkalt peaksid meie lõkketuled paistma Külmakihvade eelmägedeni. Kui Ben Stark on elus ja vaba, siis ei kahtle ma põrmugi, et ta tuleb meie juurde.”

„Jah,” ütles Jon, „aga… mis siis, kui…”

„…ta on surnud?” küsis Mormont leebelt.

Jon noogutas vastu tahtmist.

„Surnud,” kordas kaaren. „Surnud. Surnud.”

„Ta võib ka siis meie juurde tulla,” sõnas Vana Karu. „Nii nagu Othor ja Jafer Flowers. Ma pelgan seda sama palju kui sina, Jon, kuid me peame selle võimalusega arvestama.”

„Surnud,” kraaksus kaaren, sulgi kohevile ajades. Tema hääl kerkis valjemaks ja kiledamaks. „Surnud.”

Mormont silitas linnu musti sulgi ja varjas käeseljaga äkilise haigutuse. „Ma jätan õhtusöögi vist vahele. Puhkus kulub mulle rohkem ära. Ärata mind aovalgel.”

„Head und, mu isand.” Jon korjas tühjad kruusid kokku ja väljus telgist. Ta kuulis eemalt naeru ja nukrat vilepuhumist. Laagri keskel praksus suur lõke ja Joni ninna tungis valmiva pajaroa lõhn. Vanal Karul polnud kõht ehk tõesti tühi, Jonil aga küll. Ta läks aeglaselt lõkke poole.

Dywen jutustas parajasti, lusikas käes. „Ma tunnen seda metsa läbi ja lõhki ja ma ütlen teile, et mina ei söandaks sealt täna õhtul üksinda läbi ratsutada. Kas te ei tunne seda lõhna?”

Grenn vahtis teda pärani silmi, Kaeblik Edd aga ütles: „Mina tunnen ainult kahesaja hobuse pasalõhna. Ja selle roa. Mis on üpris sarnase aroomiga, kui seda korra nuusutada.”

„Mul on sarnane aroom sinu jaoks kohe käepärast.” Hake patsutas oma põueoda. Porisedes tõstis ta Joni kausi katlast täis.

Pajaroog oli odrast, porganditest ja sibulatest paks, sekka mõni hädine pehmeks keenud soolalihariba.

„Mis lõhn see on, mida sa tunned, Dywen?” küsis Grenn.

Puuraidur lutsis hetke oma lusikat. Ta oli hambad suust välja võtnud. Tema nägu oli parkunud ja kortsus, käed pahklikud nagu vanad juured. „See oleks nagu… sihuke… külma lõhn.”

„Su pea on samamoodi puust nagu su hambad,” ütles Hake. „Külmal pole mingit lõhna.”

On küll, mõtles Jon, kui talle meenus öö ülempealiku ruumides. Sellel on surma lõhn. Korraga ei tundnud ta enam nälga. Ta andis oma toidu Grennile, kes nägi välja, nagu vajaks ta lisaportsu, et vastu ööd sooja saada.

Kui ta lahkus, puhus priske tuul. Hommikuks on maapind härmatisega kaetud ja telginöörid jäigad ja külmunud, mõtles ta. Katla põhjas loksus paari sõrme jagu vürtsitatud veini. Jon lisas lõkkesse uusi puid ja pani katla leekide kohale soojenema. Oodates painutas ta sõrmi, neid kokku pigistades ja harali ajades, kuni käsi hakkas kirvendama. Esimene vahikord oli laagri piiril kohad sisse võtnud. Kogu ringvalli tähistasid vilkuvad tõrvikud. Kuud polnud näha, kuid taevas sirasid tuhat tähte.

Pimedusest kerkis üks heli, nõrk ja kauge, kuid eksimatult äratuntav: huntide ulgumine. Nende hääled tõusid ja langesid, see oli kõhedusttekitav ja üksildane laul. Jonil tõusid seda kuuldes kuklakarvad püsti. Teiselt poolt lõket varjudest piidles teda punane silmapaar. Silmad hiilgasid leegikumas.

„Viirastus,” ahhetas Jon üllatunult. „Sa tulid siis ikkagi sisse, jah?” Valge hunt pidas sageli öö läbi jahti, Jon ei olnud lootnud teda enne koidikut näha. „Kas jaht läks nii kehvasti?” küsis ta. „Tule siia, Viirastus.”

Ürghunt tuli ümber lõkke ja nuusutas Joni, nuusutas õhku, ikka veel rahutu. Ei jäänud muljet, nagu kannustaks teda praegu nälg. Kui koolnud üles tõusid, tundis Viirastus seda. Ta ajas mu üles, hoiatas mind. Ärevil Jon tõusis püsti. „Kas seal on midagi? Viirastus, kas sa võtsid mingi lõhna üles?” Dywen ütles, et ta tunneb külma lõhna.

Ürghunt jooksis eemale, jäi seisma, vaatas tagasi. Ta tahab, et ma kaasa läheksin. Mantli kapuutsi üles tõmmanud, eemaldus Jon telkide juurest, oma lõkke soojusest, möödudes nässakate hobuste reast. Üks neist hirnatas kartlikult, kui Viirastus temast mööda jooksis. Jon poetas hobusele rahustava sõna ja silitas tema koonu. Ringvallile lähenedes kuulis ta, kuidas tuul kivide vahel läbi pragude vilistab. Kõlas tunnimehe hõige. Jon astus tõrvikuvalgusesse. „Ma pean minema ülempealikule vett tooma.”

„Eks mine siis,” kostis vahimees. „Ja tee kähku.” Oma mustas mantlis kössi tõmbunud, peakott tuulekaitseks üles tõmmatud, ei vaevunud mees vaatamagi, kas tal ämber on kaasas.

Jon lipsas, külg ees, kahe teritatud vaia vahelt läbi, Viirastus aga puges läbi nende alt. Ühte kaljuprakku oli torgatud tõrvik, mille leegid lendlesid tuuleiilide käes nagu heleoranžid plagud. Jon haaras selle kätte ja puges kividevahelisest avast läbi. Viirastus tormas mäest alla. Jon järgnes talle aeglasemalt, tõrvik ette sirutatud käes. Laagrihääled tema taga hääbusid. Öö oli pime, nõlv järsk, kivine ja konarlik. Hetkeline hooletus tähendaks kindlasti murtud säärt… või kaela. Mis mul küll arus on? küsis ta endalt, nõlvast ettevaatlikult alla laskudes.

Seal all seisid puud, koorest ja lehtedest turvistes sõdalased, vaikivatesse ridadesse hargnenud, oodates käsku tormijooksuks künkale. Nad näisid mustad… alles siis, kui Joni tõrviku valgus neid riivas, välgatasid need roheliselt. Ta kuulis üle kivide voolava vee nõrka vulinat. Viirastus kadus alusmetsa alla. Jon rühkis talle järele, kuulatades oja häält, tuules sahisevaid lehti. Oksad haakusid tema mantli külge, ülal aga põimusid jämedad oksaharud ühte ja varjasid tähed silmist.

Ta leidis Viirastuse ojast vett joomas. „Viirastus,” kutsus ta, „siia. Kohe.” Kui ürghunt pea tõstis, hiilgasid ta silmad punaselt ja kurjakuulutavalt ja vesi voolas tema lõugadelt alla nagu kool. Sel hetkel mõjus ta kuidagi metsikult ja kohutavalt. Ja siis kalpsas ta Jonist mööda ja kihutas läbi metsa eemale. „Ei, Viirastus, paigal!” karjus Jon, kuid hunt ei teinud sellest väljagi. Kõhetu valge kogu kadus pimedusse ja Jon seisis valiku ees – kas üksinda tagasi mäkke ronida või järele minna.

Ta järgnes hundile vihaselt, hoides tõrvikut hästi madalal, et näha kive, mille otsa ta võis igal sammul komistada, jämedaid juuri, mis kippusid tal jalgadest haarama, lohke, kus võis kergesti pahkluu välja väänata. Iga paari sammu järel kutsus ta uuesti Viirastust, kuid öötuul keerutas puude vahel ja summutas tema hääle. See on arutu, mõtles ta, sügavamale metsa tungides. Ta pidi juba tagasi pöörama, kui kaugel paremal ees, künkale lähemal, vilksatas midagi valget. Endamisi kirudes sörkis ta sinnapoole.

Jälitanud hunti veerandringi jagu ümber Rusika, kaotas ta Viirastuse uuesti silmist. Lõpuks peatus ta künka jalamil keset võsa, okaspõõsaid ja kividerägastikku, et hinge tõmmata. Tõrvikuvalguse piiri taga varitses rõhuv pimedus.

Nõrka kraapimist kuuldes pööras Jon pead ja suundus heli poole, rahnude ja okaspõõsaste vahel hoolega teed valides. Ühe mahalangenud puu taga nägi ta jälle Viirastust. Ürghunt kaapis raevukalt mulda.

„Mis sa sealt leidsid?” Jon langetas tõrviku ja nägi ümaraks silutud pehmet mullakuhilat. Haud, mõtles ta. Aga kelle?

Ta põlvitas maha ja surus tõrviku enda kõrvale maasse. Muld oli sõmer ja liivane. Jon kühveldas seda kamalutäite kaupa kõrvale. See, mis siin peitus, oli pandud siia hiljuti. Kahe jala sügavusel sattusid tema sõrmed riidele. Ta oli arvanud, et leiab surnukeha, oli seda peljanud, kuid see oli midagi muud. Ta sikutas kangast ja tundis selle all väikesi kõvu paindumatuid esemeid. Polnud mingit lõhna, mingit märki vakladest. Viirastus taganes, istus tagakäppadele ja jäi vaatama.

Jon lükkas lahtise mulla eemale ja selle alt tuli nähtavale umbes kahejalase läbimõõduga ümar komps. Kui ta sõrmed kompsu äärte alla lükkas ja selle lahti sikutas, hakkas miski liikuma ja kõlksuma. Aare, mõtles ta, kuid käega katsudes oli tunda, et need polnud mündid ja need ei kõlisenud nagu metall.

Komps oli narmendava köiejupiga kinni seotud. Jon tõmbas pistoda tupest ja lõikas köie läbi, otsis kobamisi üles riide servad ja tõmbas. Komps pöördus ja selle sisu valgus maapinnale laiali, tume ja eredalt sätendav. Jon nägi tosinat nuga, lehekujulisi odateravikke, tervet hulka nooleotsi. Ta võttis pihku ühe ilma pidemeta pistodatera, mis oli sulgkerge ja läikivmust. Tõrvikuvalgus joonistas selle servale peenikese oranži kriipsu, mis näitas, et see oli terav kui habemenuga. Loheklaas. Mida meistrid nimetavad obsidiaaniks. Kas Viirastus oli avastanud mõne metsa laste igivana peidiku, mis oli siia uuristatud tuhandeid aastaid tagasi? Esimese Rahva Rusikas oli iidne paik, kuid…

Loheklaasi all oli vana sõjasarv, tarvasarvest tehtud ja pronksvitstega üle tõmmatud. Kui Jon selle mullast tühjaks raputas, pudenes sealt välja kimp nooleotsi. Ta lasi neil maha kukkuda ja kergitas riiet, millesse relvad olid mässitud olnud, võttis ühe nurga sõrmede vahele ja hõõrus seda. Hea villane riie, paks, topeltkoega, niiske, aga mitte pehkinud. Ilmselt polnud see kuigi kaua siin maa sees olnud. Ja see oli tume. Jon haaras riide pihku ja tõmbas tõrvikule lähemale. Mitte tume. Must.

Veel enne, kui Jon püsti tõusis ja selle lahti raputas, teadis ta juba, mida käes hoidis: Öise Vahtkonna vannutatud venna musta mantlit.