Читать книгу Kuningate heitlus. Teine raamat - George R. R. Martin - Страница 4

Theon pühkis sülje käeseljaga põselt maha. „Robb laseb sul soolikad välja, Greyjoy,” kisendas Benfred Tallhart. „Ta söödab su reeturisüdame oma hundile, sina lambapabul.”

Aeron Märgjuukse hääl lõikus läbi solvangute nagu mõõk läbi juustu. „Nüüd pead sa ta tapma.”

„Mul on kõigepealt talle mõned küsimused,” kostis Theon.

„Käi persse oma küsimustega.” Verise ja abituna rippus Benfred Styggi ja Werlagi vahel. „Sa lämbud nende kätte, enne kui ma sulle midagi vastan, argpüks. Ülejooksik.”

Onu Aeron jäi vankumatuks. „Kui ta sinu pihta sülitab, sülitab ta meie kõigi pihta. Ta sülitab Uppunud Jumala pihta. Ta peab surema.”

„Minu isa määras siin käskijaks minu, onu.”

„Ja saatis minu sulle nõu andma.”

Ja mind valvama. Theon ei söandanud oma onu liialt ärritada. Jah, tema oli siin käskija, kuid tema mehed uskusid Uppunud Jumalasse rohkem kui temasse ja nad pelgasid Aeron Märgjuust. Seda ei saa neile süüks panna.

„Selle eest jääd sa peast ilma, Greyjoy. Varesed nokivad su silmavalgeid.” Benfred üritas uuesti sülitada, kuid suutis vaid pisut verd üle huulte pritsida. „Nussigu ebalased sinu märga jumalat.”

Tallhart, sa sülitasid praegu oma elu maha, mõtles Theon. „Pane tal suu kinni, Stygg,” ütles ta.

Mehed surusid Benfredi põlvili. Werlag tõmbas oma vöö küljest jänesenaha ja toppis selle tema hammaste vahele, et ta rohkem ei kisendaks. Stygg tõmbas oma kirve välja.

„Ei,” kuulutas Aeron Märgjuus. „Ta tuleb jumalale ohverdada. Vana kombe kohaselt.”

Mis tähtsust sel on? Surnud on surnud. „Siis viige ta ära.”

„Ka sina tuled kaasa. Sina oled siin pealik. Ohver peaks tulema sinult.”

See oli Theoni jaoks juba liig. „Sina oled preester, onu, ja jumalaasjad jätan ma sinu hooleks. Osuta mulle vastuteene ja jäta sõdimine minu hooleks.” Ta viipas käega ning Werlag ja Stygg hakkasid vangi eemale ranna poole lohistama. Aeron Märgjuus heitis vennapojale etteheitva pilgu ja järgnes siis neile. Et minna veerkividega kaetud rannale ja uputada Benfred Tallhart soolases vees. Vana kombe kohaselt.

Võib-olla ongi nii parem, mõtles Theon endamisi, teisele poole astudes. Stygg polnud peade maharaiumises kaugeltki kõige vilunum ja Benfredi lihaseline ja rasvane kael oli jäme nagu kuldil. Ma narrisin teda tihti selle pärast, et näha, kui vihaseks ta läheb, meenutas Theon. Millal see oligi – kolm aastat tagasi? Kui Ned Stark Torrheni Kantsi ser Helmaniga kohtuma sõitis, oli Theon temaga kaasas ja veetis kaks nädalat Benfredi seltsis.

Ta kuulis rämedaid võiduhõiskeid teekäänakult, kus lahingut oli peetud… kui seda sai üldse lahinguks nimetada. Pigem lammaste veristamiseks, kui aus olla. Need lambad olid küll terasrüüs, kuid siiski vaid lambad.

Ühe kivilasu otsa roninud, heitis Theon pilgu alla surnud meestele ja surevatele hobustele. Hobused oleksid väärinud paremat. Tymor ja tema vennad olid kokku kogunud kõik lahingust tervena pääsenud ratsud, Urzen ja Must Lorren aga tegid lõpu loomadele, kelle vigastused olid liiga rasked. Ülejäänud Theoni mehed riisusid laipu. Gevin Harlaw põlvitas ühe surnud mehe rinnal ja nüsis tal sõrme otsast, et sõrmust kätte saada. Rauaga makstud. Minu aulikule isale see meeldiks. Theon kaalus, kas puistata läbi nende kahe mehe surnukehad, kelle ta oli oma käega tapnud, ja vaadata, kas neil on mingeid ehteasju, mida tasuks endale võtta, kuid see mõte tõi talle mõru maigu suhu. Ta kujutas ette, mida Eddard Stark oleks selle peale öelnud. Kuid ka see mõte vihastas teda. Stark on surnud ja kõduneb ja ma ei hooli temast tuhkagi, tuletas ta endale meelde.

Vana Botley, kelle hüüdnimi oli Kalavunts, istus tigedalt põrnitsedes oma saagihunnikul, kuhu tema kolm poega järjest lisa tõid. Üks neist tõukles paksu mehega, kelle nimi oli Todric ja kes tuias tapetute vahel ringi, õllesarv ühes ja kirves teises käes, seljas valge rebasenahkne mantel, mis oli eelmise omaniku verega vaid pisut määrdunud. Purjus, mõistis Theon, lõugavat meest vaadates. Räägiti, et muistsed raudsaarlased olid lahingus tihti verest nii joobnud ja pöörased, et nad ei tundnud valu ega peljanud ühtegi vaenlast, see siin aga oli lihtlabane õllelakard.

„Wex, too mu vibu ja nooletupp.” Poiss täitis jooksuga käsu. Theon tõmbas vibu vinna ja sättis noolesälgud nöörile, sellal kui Todric noore Botley pikali lõi ja õlle talle näkku viskas. Kalavunts hüppas vandudes püsti, kuid Theon oli temast kiirem. Ta sihtis õllesarve hoidvat kätt, kavatsedes teha lasu, millest veel kaua räägitakse, kuid Todric rikkus kõik ära, vaarudes küljele just siis, kui Theon noole lendu lasi. Nool tungis tal kõhust läbi.

Rüüstajad jäid ammulisui vahtima. Theon langetas vibu. „Ma ütlesin, et keegi ei joo ennast täis ega jagele saagi pärast.” Põlvili vajunud Todric vaakus lärmakalt hinge. „Botley, tee talle lõpp.” Kalavunts ja tema pojad kuulasid kärmelt sõna. Nad lõikasid nõrgalt sipleva Todricu kõri läbi ja riisusid talt tema mantli ja sõrmused ja relvad veel enne, kui ta hinge heitis.

Nüüd nad teavad, et ma mõtlen oma sõnu tõsiselt. Isand Balon oli tema küll väejuhiks määranud, kuid Theon teadis, et mõned tema meestest nägid temas vaid leebet poisikest rohelistelt maadelt. „Kas kellelgi on veel janu?” Keegi ei vastanud. „Tubli.” Ta lõi jalaga maas vedelevat Benfredi lippu, mida kannupoiss ikka veel oma elutus käes pigistas. Lipu alla oli seotud jänesenahk. Miks jänesenahk? oli Theon küsida tahtnud, ent kui tema pihta sülitati, läksid küsimused tal meelest. Ta viskas vibu Wexi kätte tagasi ja kõndis eemale, ise meenutades, kui elevil ta oli olnud pärast Sahisevat Metsa ja imestades, miks praegune võit ei tundunud sama magus. Tallhart, sa upsakas lollpea sihuke, sa ei saatnud isegi ühtegi piilurit ette.

Nad olid liginedes nalja heitnud ja isegi laulnud, Tallhartide kolm puud pea kohal lehvimas ja jänesenahad piigiteravike küljes tobedalt lipendamas. Astelhernestesse peitunud vibumehed olid selle laulu nooltesajuga pooleks lõiganud ja Theon ise oli oma sõjamehed rünnakule viinud, et tapatöö pistoda, kirve ja sõjavasaraga lõpule viia. Ta oli käskinud, et vastaste pealik ülekuulamise tarbeks ellu jäetaks.

Kuid ta ei olnud arvanud, et see on Benfred Tallhart.

Tema lõtva surnukeha lohistati parajasti lainetest välja, kui Theon oma „Mereluhvale” tagasi läks. Kiviklibusel rannal seisid tema pikklaevad, mastid taeva taustal terendamas. Kalurikülast oli jäänud vaid külm tuhk, mis vihma käes haises. Kõik mehed olid hukatud peale käputäie, kelle Theon oli põgenema lasknud, et nad Torrheni Kantsi juhtunust sõna viiksid. Nende naised ja tütred olid võetud soolanaisteks – need, kes olid küllalt noored ja kenad. Vanaeided ja inetud oli lihtsalt ära vägistatud ja tapetud või siis träälideks tehtud, kui nad midagi kasulikku oskasid ja neist häda karta polnud.

Theon oli kavandanud ka selle rünnaku, oma laevad kõledas koidueelses pimeduses randa toonud ja käilast maale hüpanud, kahekäekirves löögivalmis, et oma mehed magavasse külla juhtida. Kõik see polnud talle põrmugi meeltmööda, kuid mis valikut tal oli?

Tema õde – olgu ta kolm korda neetud – seilas nüüdsama oma „Musta Tuulega” põhja poole, et endale loss vallutada. Isand Balon oli hoolt kandnud, et sõna väekogunemisest Raudsaartelt levima ei pääseks ja Theoni veretööd Kivisel rannikul pannakse kindlasti mereröövlite rüüsteretke süüks. Põhjalased ei taipa tegelikku ohtu enne, kui rünnak tabab Süvalaane Maalinna ja Cailini Kantsi. Ja kui võit on käes, luuakse sellest lipakast Ashast laule ja keegi ei tuleta meeldegi, et mina siin olin. Juhul, kui ta sellel sündida laseb.

Dagmer Haralõug seisis oma pikklaeva „Vahurüüpaja” kõrges tahutud käilas. Theon oli käskinud tal laevu valvama jääda, sest muidu oleksid mehed pidanud seda mitte tema, vaid Dagmeri võiduks. Mõni käredama loomuga mees oleks seda ehk solvanguks pidanud, Haralõug aga oli ainult naernud.

„Võit on meie,” hõikas Dagmer alla. „Aga sina ei naeratagi, poiss. Elavad peaksid naeratama, sest surnud seda teha ei saa.” Ta naeratas ise, et näidata, kuidas see käib. Vaatepilt, mis avanes, oli jube. Dagmer Haralõua lumivalge karvapuhma all peitus kõige jäledam arm, mida Theon oli eales näinud – jälg kahekäekirvest, mis oleks talt poisina peaaegu elu võtnud. Hoop oli ta lõua kildudeks löönud, esihambad purustanud ja teinud kahest huulest neli. Tema põski ja kaela kattis pulstunud habe, kuid armi peal karvad ei kasvanud, nii et kipras, sakiline ja läikiv haavajälg jooksis üle ta näo nagu lõhe keset lumist välja. „Me kuulsime, kuidas nad laulsid,” sõnas vana sõjamees. „See oli tore laul ja nad laulsid seda uljalt.”

„Nad laulsid paremini kui võitlesid. Neil oleks kanneldest sama palju kasu olnud kui piikidest.”

„Kui palju mehi otsa sai?”

„Meie omi?” Theon kehitas õlgu. „Todric. Ma tapsin ta, sest ta jõi ennast täis ja tülitses röövsaagi pärast.”

„Mõned mehed sünnivad selleks, et tapetud saada.” Mõni viletsam mees oleks nii jubedat naeratust varjata püüdnud, Dagmer aga irvitas sagedamini ja laiemalt kui isand Balon kunagi.

Ehkki naeratus oli inetu, äratas see ellu sada mälestust. Theon oli seda poisipõlves tihti näinud, kui ta hobusel üle sammaldunud müüri hüppas või kirve heitis ja märklaua pooleks lõhestas. Ta oli seda näinud, kui ta tõrjus Dagmeri mõõgahoobi, kui ta tabas noolega lennult merikajakat, kui ta võttis tüüri kätte ja juhtis pikklaeva vigastamatult läbi vahuste kaljude rägastiku. Ta naeratas mulle rohkem kui minu isa ja isand Eddard kokku. Ka Robb… Tol päeval, kui Theon päästis Brani selle metslase käest, oleks ta pidanud pälvima naeratuse, oli aga selle asemel saanud peapesu nagu mõni kokk, kes on toidu põhja kõrvetanud.

„Me peame rääkima, onu,” ütles Theon. Dagmer polnud tema pärisonu, vaid ainult truu alam, kelle soontes voolas ehk sõrmkübaratäis nelja või viie inimpõlve tagust Greyjoyde verd ja seegi väljastpoolt abielu. Kuid sellegipoolest oli Theon teda alati onuks nimetanud.

„Eks tõuse siis mu tekile.” Oma laeva tekil seistes ei kõnetanud Dagmer kedagi nimega isand. Raudsaartel oli iga kapten oma laeval kuningas.

Theon tõusis nelja pika sammuga mööda planku „Vahurüüpajale” ja Dagmer viis ta taha kitsukesse ahtrikajutisse, kus vanamees kallas endale sarvetäie haput õlut ja pakkus teist Theonile, kes aga joogist keeldus. „Me ei saanud saagiks piisavalt hobuseid. Mõned, aga… olgu, eks ma pean sellega läbi ajama, mis on. Mida vähem mehi, seda rohkem kuulsust.”

„Ei tea, milleks meil neid hobuseid tarvis?” Nagu enamik raudsaarlasi, eelistas Dagmer võidelda jalamehena või laevatekil. „Hobused ainult situvad meie tekid täis ja jäävad meile jalgu.”

„Merel olles jah,” nõustus Theon. „Minul on teine plaan.” Ta silmitses vanameest valvsalt, et näha, kuidas too asjasse suhtub. Ilma Haralõuata polnud tal edulootust. Väejuht või mitte, kuid mehed ei järgne talle mingil juhul, kui nii Aeron kui Dagmer talle vastu tõrguvad, ja morni preestrit polnud tal lootustki enda poole võita.

„Sinu valitsejast isa käskis meil rannikut rüüstata, mitte enamat.” Merevahuvalged silmad piidlesid Theoni hatuste valgete kulmude alt. Kas neist paistis rahulolematus või huvisäde? Theon arvas… lootis, et viimane.

„Sa oled mu isa sõjamees.”

„Tema parim sõjamees, ja olen seda alati olnud.”

Uhkus, mõtles Theon. Ta on uhke. Ma pean selle ära kasutama, tema uhkus on asja võti. „Raudsaartel pole ühtegi meest, kes oskaks oda või mõõgaga pooltki sama hästi ümber käia.”

„Sa oled liiga kaua ära olnud, poiss. Kui sa lahkusid, oli see nii, nagu sa ütled, kuid ma olen isand Greyjoyd teenides vanaks jäänud. Nüüd väidavad lauljad, et Andrik on parim. Nad nimetavad teda Andrik Tõsiseks. Hiiglasekasvu mees. Ta on isand Drummi alam Vana-Wykilt. Ja Must Lorren ja Qarl Neitsi on peaaegu sama kardetud mehed.”

„See Andrik võib olla vägev võitleja, kuid mehed ei pelga teda nii, nagu sind peljatakse.”

„Jah, nii see on,” ütles Dagmer. Joogisarve ümber põimunud sõrmed olid üleni täis kullast ja hõbedast ja pronksist sõrmuseid, mida ehtisid sa-fiiri- ja granaadikamakad ja loheklaas. Theon teadis, et ta oli kõigi nende eest rauaga maksnud.

„Kui sinusugune mees oleks minu teenistuses, siis ei raiskaks ma teda sellise tühja-tähja peale nagu rüüstamine ja põletamine. See pole isand Baloni parima sõjamehe jaoks õige töö …”

Dagmeri irve kiskus ta huuled laiali ja paljastas pruunid hambakontsud. „Ega tema lihase poja jaoks?” Ta huilatas. „Ma tunnen sind liiga hästi, Theon. Ma nägin, kuidas sa tegid oma esimese sammu, aitasin sul su esimest vibu vinna tõmmata. Mitte mina pole see, kes tunneb, et on kõrvale jäetud.”

„Õiguse järgi peaksin mina praegu oma õe asemel olema,” tunnistas Theon, ise vastumeelsusega tajudes, kui pirtsakalt see kõlab.

„Sa võtad seda asja liiga tõsiselt, poiss. Sinu aulik isa lihtsalt ei tunne sind. Kuna su vennad surma said ja hundid sinu kaasa viisid, jäi talle lohutuseks ainult su õde. Ta harjus Ashat usaldama ja Asha pole teda kordagi alt vedanud.”

„Mina ka mitte. Starkid teadsid, mida ma väärt olen. Ma olin Brynden Mustkala valitud piilurite seas ja käisin Sahisevas Metsas koos esimese lainega rünnakul. Ma olin nii lähedal, et oleksin võinud ristata mõõgad Kuningatapja endaga.” Theon hoidis käsi teineteisest kahe jala kaugusel. „Daryn Hornwood trügis meie vahele ja see maksis talle elu.”

„Miks sa seda mulle räägid?” küsis Dagmer. „Mina olin see, kes sulle su esimese mõõga pihku andis. Ma tean, et sa pole argpüks.”

„Kas mu isa teab seda?”

Hallipäisel vanal sõjamehel oli ilme, nagu oleks ta midagi väga kibedat hammustanud. „Lihtsalt… Theon, see Hundipoiss on sinu sõber ja sa olid nende Starkide käes kümme aastat.”

„Mina ei ole Stark.” Isand Eddard kandis selle eest hoolt. „Ma olen Greyjoy ja ma tahan saada oma isa aujärjepärijaks. Kuidas ma saan seda teha, kui ma ei tõesta ennast mõne vägiteoga?”

„Sa oled noor. Sõdu tuleb veel ja sa teed oma vägiteod. Praegu on meil käsk Kivist Rannikut rüüstata.”

„Jäägu see minu onu Aeroni hooleks. Ma annan talle kuus laeva, kõik peale „Vahurüüpaja” ja „Mereluhva” ja las ta siis põletab ja uputab, kuni tema jumalal sellest kõrini saab.”

„Väejuhiks määrati sind, mitte Aeron Märgjuust.”

„Mis tähtsust sel on, kui rannik rüüstatud saab? Ükski preester ei suuda teha seda, mida mina kavatsen ja mida ma sinult palun. Mul on üks töö, millega saab hakkama ainult Dagmer Haralõug.”

Dagmer rüüpas oma sarvest pika sõõmu. „Eks kõnele siis.”

Ta tunneb kiusatust, mõtles Theon. Talle meeldib see rüüstamine sama vähe kui mulle. „Kui mu õde suudab endale lossi vallutada, suudan seda ka mina.”

„Ashal on neli või viis korda rohkem mehi kui meil.”

Theon lubas endale kavala naeratuse. „Kuid meil on neli korda rohkem mõistust ja viis korda rohkem vaprust.”

„Sinu isa–”

„–tänab mind, kui ma talle ta kuningriigi kingin. Ma kavatsen teha teo, millest kandlemängijad laulavad veel tuhat aastat.”

Ta teadis, et see paneb Dagmeri mõtlema. Üks laulik oli teinud laulu kirvest, mis oli Dagmeri lõua pooleks lõhestanud, ja vanamehele meeldis seda kuulata. Alati, kui ta vindine oli, nõudis ta röövlilaulu, midagi valju ja ägedat, mis rääkis surnud kangelastest ja pöörastest sangaritegudest. Tema juuksed on hallid ja tema hambad lagunenud, kuid ta ihkab endiselt kuulsust.

„Mis oleks minu osa sinu plaanis, poiss?” küsis Dagmer Haralõug pärast pikka vaikimist ja Theon mõistis, et ta on võitnud.

„Külvata hirmu vaenlase südamesse, nii nagu seda suudab ainult sinu nimega mees. Sa võtad kaasa suurema osa meie väest ja lähed Torrheni Kantsi peale. Helman Tallhart viis oma paremad mehed lõunasse ja Benfred langes siin koos nende poegadega. Jäänud on vaid tema onu Leobald ja väike garnison.” Kui ma oleksin saanud Benfredi üle kuulata, siis teaksin ma täpselt, kui väike. „Ärge hoidke oma tulekut salajas. Laulge nii palju uljaid laule, kui süda kutsub. Ma tahan, et nad oma väravad sulgeksid.”

„On see Torrheni Kants tugev linnus?”

„Üpriski. Müürid on kivist, kolmekümne jala kõrgused, ja igas nurgas on tugev torn ja sees tugev sisekants.”

„Kivimüüre ei saa maha põletada. Kuidas me need ära võtame? Meil pole niigi palju mehi, et isegi väikesele kindlusele tormi joosta.”

„Sa lööd nende müüride ees leeri üles ja hakkad ehitama katapulte ja piiramismasinaid.”

„See ei ole Vana Kombe kohane. Oled sa unustanud? Raudsaarlased sõdivad mõõkade ja kirvestega, mitte kive lennutades. Vaenlase näljaga võitmine ei too mingit au.”

„Leobald seda ei tea. Kui ta näeb, et sa piiramistorne püstitad, lööb ta värisema nagu vanaeit ja hakkab appi määgima. Hoia oma vibukütte tagasi, onu, ja lase kaarnal lennata. Talitundru lossipealik on vapper mees, kuid vanus on tema mõistuse ja ihuliikmed nõdraks teinud. Kui ta saab teada, et ühte tema kuninga vasalli ründab hirmuäratav Dagmer Haralõug, kogub ta väe ja ratsutab Tallhartile appi. See on tema kohus. Ser Rodrik on ülimalt kohusetruu.”

„Vägi, mille ta kogub, on minu omast kindlasti suurem,” ütles Dagmer, „ja need vanad rüütlid on kavalamad, kui sa arvad, sest muidu poleks nad esimese halli juuksekarvani elanudki. Sa saadad meid lahingusse, mida meil pole lootust võita. See Torrheni Kants jääb meist võtmata.”

Theon naeratas. „Ma ei kavatsegi võtta Torrheni Kantsi.”