Читать книгу Kuningate heitlus. Teine raamat - George R. R. Martin - Страница 2

Õllevats leidis ta sepikojast, kus ta Mikkenile lõõtsa tõmbas. „Meister ootab sind nurgatornis, aulik prints. Kuninga juurest tuli lind.”

„Robbi juurest?” Erutatud Bran ei jäänud Hodorit ootama, vaid lasi Õllevatsal end trepist üles kanda. Õllevats oli suur mees, kuigi mitte nii suur kui Hodor ja kaugeltki mitte nii tugev. Selleks ajaks, kui nad meistri torni jõudsid, oli ta näost punane ja ähkis. Rickon oli juba seal ees ja mõlemad Walder Freyd samuti.

Meister Luwin saatis Õllevatsa ära ja pani ukse kinni. „Noorisandad,” lausus ta tõsiselt, „me saime Majesteedilt sõnumi, kus on nii halb kui hea uudis. Ta on saavutanud läänes suure võidu, purustanud Härjaristi nime kandvas kohas lannisterlaste väe ja vallutanud lisaks mitu kantsi. Ta kirjutab meile Ashemarkist, mis oli varem Marbrandide suguvõsa linnus.”

Rickon sikutas meistri rüüd. „Kas Robb tuleb koju?”

„Veel mitte, paraku. Ta peab veel sõdima.”

„Kas ta lõi isand Tywini puruks?” küsis Bran.

„Ei,” vastas meister. „Vaenlase väge juhtis ser Stafford Lannister, kes hukkus lahingus.”

Bran ei olnud ser Stafford Lannisterist varem midagi kuulnud. Ta nõustus tahtmatult Suur-Walderiga, kui too ütles: „Loeb ainult isand Tywin, teised ei tähenda midagi.”

„Ütle Robbile, et ma tahan, et ta koju tuleks,” nõudis Rickon. „Ja las ta toob oma hundi ka koju ja ema ja isa ka.” Ehkki Rickon teadis, et isand Eddard on surnud, unustas ta selle vahel ära… meelega, kahtlustas Bran. Tema väikevend oli nii põikpäine, nagu üks nelja-aastane vähegi olla võib.

Bran rõõmustas Robbi võidu üle, kuid tundis ühtlasi rahutust. Talle meenus, mida Osha oli öelnud tol päeval, kui Robb oli oma sõjaväega Talitundrust teele asunud. Ta läheb vales suunas, oli metslasnaine kinnitanud.

„Paraku on igal võidul on oma hind.” Meister Luwin pöördus Walderite poole. „Noorisandad, teie onu ser Stevron Frey oli nende hulgas, kes Härjaristil elu kaotasid. Robb kirjutab, et ta sai lahingus haavata. Seda ei peetud kuigi tõsiseks, kuid kolm päeva hiljem suri ta oma telgis une pealt.”

Suur-Walder kehitas õlgu. „Ta oli väga vana. Vist kuuskümmend viis. Liiga vana, et sõdida. Ta rääkis kogu aeg, et on väsinud.”

Väike-Walder vilistas. „See tähendab, väsinud meie vanaisa surma ootamast. Kas see tähendab, et ser Emmon on nüüd tema järglane?”

„Ära ole rumal,” vastas tema nõbu. „Esimese poja poegadel on teise poja ees eesõigus. Ser Ryman on esimene pärija ja tema järel Edwyn ja Must Walder ja Petyr Vistrik. Ja siis Aegon ja kõik tema pojad.”

„Ryman on ka vana,” ütles Väike-Walder. „Kindlasti üle neljakümne. Ja tal on kõht haige. Kas sa arvad, et temast saab maaisand?”

„Minust saab maaisand. Olgu temaga, kuidas on.”

Meister Luwin sekkus teravalt jutusse. „Te peaksite oma sõnu häbenema, noorisandad. Kuhu jääb teie lein? Teie onu on surnud.”

„Jah,” ütles Väike-Walder. „Me oleme väga kurvad.”

Aga nad ei olnud. Bran tundis, kuidas tal kõhus keerama hakkas. Neile maitseb see söök rohkem kui mulle. Ta palus meister Luwinilt luba lahkuda.

„Olgu pealegi.” Meister helistas kella. Hodor oli ilmselt tallis ametis. Kella peale tuli kohale Osha. Kuid ta oli Õllevatsast tugevam ja tõstis Brani ilma vaevata sülle ja viis trepist alla.

„Osha,” küsis Bran, kui nad üle hoovi läksid, „kas sa tunned teed põhja? Müüri juurde… ja sealt veel kaugemale?”

„See on lihtne tee. Otsi taevast üles Jäälohe ja järgi sinist tähte ratsaniku silmas.” Naine astus, selg ees, ühest uksest sisse ja hakkas keerdtrepist üles minema.

„Ja seal elavad praegugi hiiglased ja… teised… ka ebalased ja metsa lapsed?”

„Hiiglasi olen ma näinud, lastest olen kuulnud räägitavat ja valged viirastused… miks sa seda küsid?”

„Kas sa kolme silmaga varest oled kunagi näinud?”

„Ei.” Osha naeris. „Ega tahagi näha.” Ta lõi Brani magamiskambri ukse jalaga lahti ja asetas poisi tema istmele akna juures, kust sai alla hoovi vaadata.

Tundus, nagu oleks Osha lahkumisest möödunud vaid paar silmapilku, kui uks uuesti avanes ja Jojen Reed ilma kutsumata sisse astus, tema kannul ta õde Meera. „Kas te linnust juba kuulsite?” küsis Bran. Jojen noogutas. „See ei olnud õhtusöök, nagu sina rääkisid. See oli kiri Robbilt ja me ei söönud seda, aga–”

„Kaemisunenäod võtavad vahel veidra kuju,” nentis Jojen. „Nende tõdesid pole alati lihtne mõista.”

„Räägi mulle sellest halvast asjast, mida sa unes nägid,” ütles Bran. „Sellest halvast asjast, mis Talitundrusse tuleb.”

„Kas aulik prints usub mind nüüd? Kas ta usub mu sõnu, kõlagu need tema kõrvus nii veidrad kui tahes?”

Bran noogutas.

„See, mis tuleb, on meri.”

„Meri?”

„Ma nägin und, et meri laksus kõikjal ümber Talitundru. Ma nägin, kuidas mustad lained vastu väravaid ja torne kohisesid ja siis voolas soolane vesi üle müüride ja täitis lossi. Uppunud mehed hulpisid hoovis. Kui ma seda und kodus Hallveel esimest korda nägin, olid nende näod mulle võõrad, aga nüüd tunnen ma neid. Üks neist oli Õllevats, see sõdalane, kes peol meie nimesid kuulutas. Teie seitsmik oli ka seal. Ja ka teie sepp.”

„Mikken?” Bran oli ühtaegu segaduses ja kohkunud. „Aga meri on siit sadade penikoormate kaugusel ja Talitundru müürid on nii kõrged, et vesi ei pääseks sisse, isegi kui see siia tuleks.”

„Soolane vesi hoovab ööpimeduses üle nende müüride,” ütles Jojen. „Ma nägin tursunud ja uppunud surnuid.”

„Me peame neile ütlema,” ütles Bran. „Õllevatsale ja Mikkenile ja seitsmik Chayle’ile. Ütlema, et nad ei upuks.”

„See ei päästa neid,” vastas rohelistes rõivastes poiss.

Meera astus aknatooli juurde ja pani käe Brani õlale. „Nad ei jää uskuma, Bran. Mitte rohkem kui sina.”

Jojen istus Brani voodile. „Räägi mulle, mida sina unes näed.”

Bran kartis endistviisi, kuid ta oli lubanud neid usaldada ja Talitundru Starkid jäid alati oma lubadusele truuks. „Mitmesuguseid asju,” sõnas ta aeglaselt. „Ma näen hundiunenägusid, mis pole nii halvad kui need teised. Ma jooksen ja pean jahti ja tapan oravaid. Ja siis on need unenäod, kus vares tuleb ja käsib mul lennata. Mõnikord on nendes unenägudes ka see puu ja ta hüüab mu nime. See hirmutab mind. Aga kõige hullemad unenäod on need, kui ma kukun.” Ta heitis kimbatust tundes pilgu alla hoovi. „Ma ei kukkunud varem kordagi. Kui ma ronisin, käisin ma igal pool, ülal katustel ja piki müüre, ma käisin ikka Põlenud tornis vareseid söötmas. Ema kartis, et ma võin alla kukkuda, aga ma teadsin, et ei kuku kunagi. Aga ma kukkusin siiski ja nüüd kukun ma unes kogu aeg.”

Meera pigistas tema õlga. „Kas see on kõik?”

„Vist küll.”

„Soerd,” ütles Jojen Reed.

Bran vaatas talle pärani silmadega otsa. „Kuidas?”

„Soerd. Kujumuutja. Soend. Nii hakatakse sind kutsuma, kui sinu hundiunenägudest kuulda saadakse.”

Need nimed ajasid Branile taas hirmu peale. „Kes hakkab mind nii kutsuma?”

„Su oma rahvas. Hirmust. Mõned hakkavad sind vihkama, kui saavad teada, kes sa oled. Mõned üritavad koguni sind tappa.”

Vanamemm pajatas vahel hirmujutte soenditest ja kujumuutjatest. Lugudes olid nad alati halvad. „Mina ei ole selline,” ütles Bran. „Ei ole. Need on ainult unenäod.”

„Hundiunenäod ei ole õiged unenäod. Kui sa oled ärkvel, on su silm kõvasti kinni pigistatud, aga kui sa unne vajud, võpatab see lahti ja sinu hing otsib üles oma teise poole. See jõud on sinus tugev.”

„Ma ei taha seda. Ma tahan rüütliks saada.”

„Rüütliks tahad sa saada. Soerd sa oled. Sa ei saa seda muuta, Bran, sa ei saa seda eitada ega endast ära tõugata. Sina oled see tiivuline hunt, aga sa ei hakka kunagi lendama.” Jojen tõusis ja tuli akna juurde. „Kui sa oma silma lahti ei tee.” Ta pani kaks sõrme kokku ja toksas Branile kõvasti vastu laupa.

Bran tõstis käe laubale ja tundis ainult siledat tervet nahka. Seal polnud mingit silma, ka kinnist mitte. „Kuidas ma saan seda lahti teha, kui seda seal pole?”

„Sõrmedega ei leia sa seda silma kunagi, Bran. Sa pead südamega otsima.” Jojen piidles oma kummaliste roheliste silmadega Brani nägu. „Või kardad sa?”

„Meister Luwin ütleb, et unenägudes pole midagi, mida üks mees kartma peaks.”

„On küll,” sõnas Jojen.

„Mis siis?”

„Minevik. Tulevik. Tõde.”

Need sõnad ajasid Brani veel rohkem segadusse. Üksi jäänud, püüdis ta oma kolmandat silma lahti teha, kuid ei teadnud, kuidas see käib. Ükskõik kui palju ta laupa kibrutas ja seda toksis, ei näinud ta põrmugi teistmoodi kui varem. Järgnevatel päevadel püüdis ta teisi hoiatada ja rääkis neile, mida Jojen oli näinud, kuid asi ei võtnud vedu. Mikkenile tegi see nalja. „Või et meri? Ma olengi eluaeg merd näha tahtnud. Aga pole kunagi sinnakanti sattunud. Ah et nüüd tuleb see minu juurde, jah? Jumalad on head, et nad ühe vaese sepa pärast sihukest vaeva näevad.”

„Jumalad võtavad mu siis, kui õigeks arvavad,” kostis seitsmik Chayle vaikselt, „aga ma ei tahaks küll uskuda, et ma upun, Bran. Ma kasvasin nimelt üles Valge Väitsa ääres. Ma olen päris kõva ujuja.”

Õllevats oli ainuke, kes hoiatusest pisutki välja tegi. Ta läks ise Jojeniga rääkima ja loobus pärast seda saunaskäimisest ega läinud enam kaevu ligigi. Lõpuks lehkas ta nii hullusti, et kuus sõdalast viskasid ta tulikuuma veega täidetud toobrisse ja küürisid ta naha marraskile, Õllevats aga röökis, et nad uputavad ta ära, nii nagu konnapoiss oli ennustanud. Pärast seda põrnitses ta kurjalt iga kord, kui lossi ümbruses Brani või Jojeni nägi, ja pomises midagi omaette.

Paar päeva pärast Õllevatsa kümblust jõudis ser Rodrik tagasi Talitundrusse, kaasas vang – lihav noormees, kellel olid niisked pruntis huuled ja pikad juuksed ja kes haises nagu kemmerg, veel hullemini, kui Õllevats oli haisenud. „Teda hüütakse Tõhuks,” kostis Õlepea, kui Bran küsis, kes see on. „Tema õiget nime ma ei tea. Ta oli Boltoni Sohiku teenistuses ja olevat aidanud tal emand Hornwoodi tappa.”

Sohik ise oli surnud, nagu Bran samal õhtul söögilauas kuulis. Ser Rodriku mehed olid tabanud ta emand Hornwoodi valdustes mingilt jubedalt teolt (Bran ei saanud täpselt aru, mis see oli, aga tundus, et see oli midagi sellist, mida tehakse alasti) ja ta nooltega surnuks lasknud, kui ta põgeneda püüdis. Õnnetu emand Hornwoodi jaoks jäi nende abi aga hiljaks. Pärast nende pulmi oli Sohik ta ühte torni luku taha pannud ja unustanud talle süüa anda. Bran oli kuulnud meeste juttu, et kui ser Rodrik oli ukse maha murdnud, leidsid nad emanda, suu üleni verine ja sõrmed otsast näritud.

„See koletis jättis endast maha paraja umbsõlme,” ütles vana rüütel meister Luwinile. „Meeldigu see meile või mitte, aga emand Hornwood oli tema naine. Sohik sundis teda nii seitsmiku kui südamepuu ees tõotust andma ja magas temaga samal õhtul tunnistajate juuresolekul. Ta kirjutas alla testamendile, mis nimetas Sohiku tema pärijaks, ja kinnitas selle oma pitseriga.”

„Mõõga ähvardusel antud tõotused pole siduvad,” väitis meister vastu.

„Roose Bolton võib teisiti arvata. Küsimus on ju maavalduses.” Ser Rodrikul oli löödud ilme. „Mul on kange tahtmine ka sellel tema sulasel pea maha lüüa, ta pole oma isandast põrmugi parem. Paraku pean ma ta elu säästma, kuni Robb oma sõjakäikudelt naaseb. See mees on Sohiku kõige hullemate kuritegude ainuke tunnistaja. Võib-olla loobub isand Bolton tema juttu kuuldes oma nõudmisest, praegu aga tapavad Manderly rüütlid ja Pelgukantsi sõjamehed üksteist Hornwoodi metsades ja mul pole piisavalt mehi, et neid takistada.” Vana rüütel pöördus istmel ja vaatas rangelt Branile otsa. „Ja millega sina mu äraolekul tegelesid, aulik prints? Käskisid meie sõdalastel ennast mitte pesta? Kas sa tahad, et nad hakkaksid samamoodi haisema nagu see Tõhk?”

„Meri tuleb siia,” ütles Bran. „Jojen nägi seda kaemisunenäos. Õllevats upub ära.”

Meister Luwin sikutas oma kaelaketti. „Noor Reed arvab, et näeb oma unenägudes tulevikku ette, ser Rodrik. Ma olen Branile rääkinud, kui ebakindlad on säärased ennustused, kuid ausalt öelda on lood Kivisel Rannikul tõepoolest halvad. Röövlid pikklaevadelt rüüstavad kalurikülasid. Vägistavad ja põletavad. Leobald Tallhart saatis oma vennapoja Benfredi neid puruks lööma, aga küllap pagevad nad relvakandjaid nähes kohemaid oma laevadele ja panevad plehku.”

„Jah, ja ründavad kusagil mujal. Ebalased võtku kõiki sääraseid argpükse. Nad ei söandaks seda kunagi, nagu poleks söandanud ka Boltoni Sohik, kui meie peajõud poleks tuhande penikoorma kaugusel lõunas.” Ser Rodrik vaatas Branile otsa. „Mida see poiss sulle veel rääkis?”

„Ta rääkis, et vesi voolab üle meie müüride. Ta nägi, et Õllevats on uppunud, ja Mikken ja seitsmik Chayle ka.”

Ser Rodrik kortsutas kulmu. „Kui mul peaks tekkima tarvidus ise nende rüüstajate vastu sõtta minna, siis ma Õllevatsa kaasa ei võta. Ega Jojen mind uppununa ei näinud? Ei? Tore.”

Need sõnad julgustasid Brani. Võib-olla ei upu nad siis ära, mõtles ta. Kui nad merest eemale hoiavad.

Ka Meera arvas sedasama, kui ta koos Joniga hiljem samal õhtul Brani tuppa tuli, et kolmekesi lauamängu mängida, kuid tema vend vangutas pead. „Neid asju, mida ma kaemisunenägudes näen, ei saa muuta.”

Need sõnad vihastasid tema õde. „Miks peaksid jumalad hoiatuse saatma, kui meil pole võimalik seda kuulda võtta ja tulevasi sündmusi muuta?”

„Ma ei tea,” vastas Jojen nukralt.

„Sina hüppaksid Õllevatsa asemel vist ise kaevu, et see ükskord teoks saaks! Ta peaks võitlema, ja Bran samuti.”

„Mina?” Bran lõi äkitselt kartma. „Mille vastu ma peaksin võitlema? Kas mina upun ka ära?”

Meera vaatas talle süüdlaslikult otsa. „Ma poleks pidanud seda ütlema…”

Bran mõistis, et tüdruk varjab tema eest midagi. „Kas sa nägid mind kaemisunenäos?” küsis ta Jojenilt kartlikult. „Kas ma olin uppunud?”

„Ei olnud.” Tundus, nagu valmistaks iga sõna Jojenile piina. „Ma nägin unes seda meest, kes täna siia toodi – keda hüütakse Tõhuks. Sina ja su vend olite surnult tema jalge ees pikali maas ja ta nülgis pika punase noaga teie nägudelt nahka.”

Meera tõusis püsti. „Ma võiksin vangikotta minna ja oda talle otse südamesse torgata. Kuidas ta saaks Brani tappa, kui ta on ise surnud?”

„Vangivahid peaksid su kinni,” vastas Jojen. „Valvesõdurid. Ja kui sa neile ütleksid, miks sa tahad teda tappa, ei jääks nad sind uskuma.”

„Minul on ka valvesõdurid,” tuletas Bran neile meelde. „Õllevats ja Tühi-Tym ja Õlepea ja teised.”

Jojeni samblakarva silmad olid täis haletsust. „Nad ei suuda teda takistada, Bran. Ma ei näinud küll, miks, aga ma nägin, kuidas see kõik lõppes. Ma nägin sind ja Rickonit teie krüptides, seal all pimeduses, kõigi nende surnud kuningate ja nende kivist huntide juures.”

Ei, mõtles Bran. Ei. „Aga kui ma siit ära läheksin… Hallveele või varese juurde, kuhugi kaugele, kust nad mind üles ei leia…”

„See ei aita midagi. See oli kaemisunenägu, Bran, ja kaemisunenäod ei valeta.”