Читать книгу Kuningate heitlus. Teine raamat - George R. R. Martin - Страница 5

Lossis valitsesid segadus ja lärm. Mehed seisid vankripärades ja laadisid sinna veinivaate, jahukotte ja värskelt vestetud noolte kimpe. Sepad õgvendasid mõõku, tagusid rinnakilpidelt mõlke välja ja rautasid nii sõjahobuseid kui veomuulasid. Soomussärgid visati liivatünnidesse ja veeretati mööda konarlikku Kivivoolu hoovi ringi, et neid puhtaks hõõruda. Weese’i naistel oli kakskümmend mantlit parandada ja veel sada tükki pesta. Nii kõrgestisündinud kui alamrahvas kogunesid koos seitsmekotta palvetama. Müüride taga võeti maha suuri ja väikesi telke. Kannupoisid viskasid ämbritega vett toidulõketele, sõdurid aga võtsid luisud välja, et oma relvad veel kord üle ihuda. Kära paisus üha: hobused korskasid ja hirnusid, isandad hõikasid käske, lihtsõdurid loopisid vägisõnu, laagrilibud nääklesid omavahel.

Isand Tywin Lannister oli lõpuks teele asumas.

Ser Addam Marbrand lahkus pealikutest esimesena, päev enne teisi. Ta pakkus uhket vaatepilti, ratsutades tulisel punasel sõjaratsul, kelle lakk oli sama vasekarva nagu ser Addami õlgadel lehvivad pikad juuksed. Hobust kattis pronksikarva ehisvaip, mis oli värvitud ratsaniku mantliga ühte tooni ja mida kaunistas põleva puuga vapipilt. Mõned lossinaised tihkusid tema lahkumist nähes. Weese’i sõnul oli ta kõva ratsamees ja mõõgavõitleja, isand Tywini kõige vapram sõjapealik.

Ma loodan, et ta saab surma, mõtles Arya, vaadates, kuidas mees väravast välja ratsutas ja tema mehed talle topeltrivis järgnesid. Ma loodan, et nad kõik saavad surma. Ta teadis, et nad lähevad sõtta Robbi vastu. Oma töö juures teiste jutte pealt kuulates oli Arya teada saanud, et Robb oli läänes saavutanud mingi suure võidu. Mõned ütlesid, et ta on Lannisporti maha põletanud või siis kavatseb seda teha. Ta olevat vallutanud Casterly Kalju ja kõik maha tapnud või siis piiravat ta Kuldhammast… aga midagi oli juhtunud, see oli igatahes kindel.

Weese’i käsul toimetas Arya koidust ehani sõnumeid kätte. Mõned neist tuli viia ka kindlusest välja, porisesse leeri, kus valitses tohuvabohu. Ma võiksin põgeneda, mõtles ta, kui üks vanker temast mööda mürises. Ma võiksin vankripärasse hüpata ja ennast sinna peita või laagrilibude sekka varjuda, ilma et keegi mind takistaks. Ta oleks seda ehk teinudki, kui Weese poleks neile rohkem kui üks kord öelnud, mida ta teeb sellega, kes üritab tema juurest ära joosta. „Mingit peksu ei tule, oi ei, ma ei puutu teid näpuotsagagi. Ma jätan teid lihtsalt Qohorlasele, seda ma teen, ma jätan teid Sandistajale. Vargo Hoat on tema nimi ja kui ta tagasi tuleb, raiub ta teil jalad otsast.” Ehk siis, kui Weese oleks surnud, mõtles Arya… aga mitte seni, kuni ta mehe läheduses viibis. Weese võis sulle otsa vaadata ja haista, mida sa mõtled, nagu ta ise alailma väitis.

Kuid Weese ei osanud aimatagi, et Arya oskab lugeda ega vaevunud seetõttu tema kätte antud sedeleid kinni pitseerima. Arya viskas neile kõigile pilgu peale, kuid neis polnud kunagi midagi asjalikku, ainult tobedad käsud, et üks vanker viljaaita ja teine relvalattu saadetaks. Ühes oli mänguvõla maksunõue, kuid rüütel, kellele Arya selle viis, ei osanud lugeda. Kui Arya talle ütles, mis seal kirjas seisab, tahtis mees teda lüüa, kuid Arya põikas kõrvale, haaras rüütli sadula küljest hõbevitstega joogisarve ja sööstis minema. Rüütel möiratas ja tormas talle järele, kuid Arya lipsas kahe vankri vahelt läbi, sööstis põigeldes läbi vibulaskurite summa ja hüppas üle peldikukraavi. Soomusrüüs rüütel ei suutnud tal kannul püsida. Kui Arya sarve Weese’ile andis, ütles too, et selline väike nutikas Nirk on autasu ära teeninud. „Ma mõtlesin täna õhtuks prisket krõbedat kabunat süüa. Ma jagan seda sinuga. See meeldib sulle kindlasti.”

Kõikjal, kuhu Arya läks, otsis ta Jaqen H’ghari, et sosistada talle järjekordne nimi, enne kui need, keda ta vihkas, tema käeulatusest kaovad, kuid kogu selles kaoses ja segaduses ei õnnestunud tal loratlasest rändsõdurit kusagilt leida. Mees võlgnes Aryale veel kaks surma ja tüdruk kartis, et need jäävadki tal saamata, kui Jaqen koos teistega ära sõtta sõidab. Lõpuks võttis ta südame rindu ja küsis ühelt väravavalvurilt, kas Jaqen on juba lahkunud. „Mõni Lorchi meestest või?” küsis mees. „Ei lähe tema siis kuhugi. Tema kõrgeausus nimetas ser Amory Harrenhali lossipealikuks. Kogu see kamp jääb siiasamma kindlust kaitsma. Verised Pajatsid jäävad ka, et moona varuda. See sikk Vargo Hoat vahutab vist vihast, tema ja Lorch pole kunagi teineteist sallinud.”

Kuid Mägi pidi lahkuma koos isand Tywiniga. Tema pidi lahingus juhtima eelväge, mis tähendas, et Dunsen, Polliver ja Raff lipsavad Aryal käest, kui ta Jaqenit ei leia ega lase tal tappa ühte neist, enne kui nad ära lähevad.

„Nirk,” ütles Weese sama päeva pärastlõunal. „Mine relvakotta ja ütle Lucanile, et ser Lyonel sälkis harjutades oma mõõga ära ja vajab uut. Siin on tema märk.” Ta andis paberitüki Arya kätte. „Ja vaata, et sa kähku teed, ta peab koos ser Kevan Lannisteriga teele minema.”

Arya võttis sedeli ja ruttas minema. Relvakoda külgnes lossi sepikojaga, pika kõrge katusega hoonega, kus olid kakskümmend seinte sisse ehitatud ääsi ja pikad kivist veekünad terase karastamiseks. Pooled ääsid olid töös, kui Arya sisse astus. Seinad kajasid vasarate lajast ja tugevad nahkpõlledes mehed seisid higistades sünges kuumuses, kummargil lõõtsade ja alasite kohal. Arya märkas Gendryt, kelle paljas rind leemendas higist, kuid pilk tema sinistes silmades paksu musta juustepuhma all oli sama trotslik nagu ennegi. Arya polnud kindel, kas ta üldse tahab poisiga rääkida. See oli olnud Gendry süü, et nad kõik kinni võeti. „Kes on siin Lucan?” Ta sirutas käe paberilehega ette. „Ma pean ser Lyonelile uue mõõga viima.”

„Tühja sest ser Lyonelist.” Gendry tõmbas ta kättpidi kõrvale. „Eile õhtul küsis Soe Pirukas minu käest, kas ma kuulsin, kuidas sa karjusid Talitundur, kui me kõik tookord seal linnuses müüril võitlesime.”

„Ma ei karjunud!”

„Karjusid küll. Ka mina kuulsin seda.”

„Kõik karjusid midagi,” sõnas Arya trotslikult. „Soe Pirukas karjus „soe pirukas”. Ta karjus seda vist oma sada korda.”

„Tähtis on see, mida sina karjusid. Ma ütlesin Soojale Pirukale, et rookigu oma kõrvad vaigust puhtaks ja et sa karjusid ainult Raiu surnuks. Kui ta sinu käest küsib, siis ütle talle sedasama.”

„Ütlen,” lubas Arya, ehkki ta mõtles, et raiu surnuks oleks tobe karjuda. Ta ei julgenud Soojale Pirukale öelda, kes ta tegelikult on. Võib-olla peaksin ma Jaqenile ütlema Sooja Piruka nime.

„Ma kutsun Lucani,” ütles Gendry.

Lucan mühatas sedeli peale (ehkki Arya ei uskunud, et ta seda lugeda mõistis) ja võttis alla raske pooleteisekäemõõga. „See on selle molkuse jaoks liiga hea ja nii talle minu poolt ütlegi,” sõnas ta, mõõka Aryale ulatades.

„Ütlen,” valetas Arya. Kui ta sellist asja teeks, peksaks Weese ta veriseks. Öelgu Lucan oma solvangud ise edasi.

Mõõk oli hulga raskem kui Nõel, kuid Aryale meeldis seda käes hoida. Terase raskus käes lisas talle jõudu. Võib-olla ei ole ma veel veetantsija, aga ma pole ka hiir. Hiir ei oska mõõgaga ümber käia, mina aga oskan. Väravad olid avatud, sõdurid tulid ja läksid, veovankrid veeresid tühjalt sisse ja sõitsid välja, koormate raskuse all kriiksudes ja õõtsudes. Arya haudus mõttes plaani talli minna ja seal öelda, et ser Lyonel tahab uut hobust. Tal oli sedel ja tallipoisid oskaksid seda sama vähe lugeda kui Lucan. Ma võiksin hobuse võtta ja lossist lihtsalt välja ratsutada. Kui valvurid mu kinni peaksid, siis näitaksin ma neile sedelit ja ütleksin, et viin kõik ser Lyonelile. Kuid tal polnud aimugi, missugune ser Lyonel välja näeb või kust teda leida. Kui nad teda küsitlema hakkavad, saavad nad aru, ja siis Weese… Weese…

Kuni ta huult näris ja püüdis mitte mõelda sellest, mis tunne võib olla, kui sul jalad otsast raiutakse, möödus temast rühm parknahast vammustes ja raudkiivritega vibukütte, vibud õlale riputatud. Arya kuulis katkendeid nende jutust:

„…hiiglased, ütlen ma teile, tal on kahekümne jala pikkused hiiglased, kes on tulnud Müüri tagant ja käivad tal sabas nagu koerad…”

„…ebaloomulik, kuda nad nii kähku sinna jõudsid, ööpimedas ja puha. Ta on rohkem hunt kui inimene, kõik need Starkid on sihukesed…”

„…persse oma huntide ja hiiglastega, see poiss kuseks hirmuga püksi, kui meie tulekust teaks. Tal ei jätkunud julgust Harrenhali peale tulla, või kuidas? Putkas teisele poole, oli ju nii? Ta putkaks nüüd ka, kui tal vähegi oidu peas oleks.”

„Räägi pealegi, aga äkist teab poiss midagi, mida meie ei tea, äkist peaks hoopis meie putket tegema…”

Jah, mõtles Arya. Jah, just teie peaksite putket tegema, teie ja isand Tywin ja Mägi ja ser Addam ja ser Amory ja rumal ser Lyonel, kes ta ka pole, pange kõik heaga putku, muidu tapab mu vend teid maha, ta on Starkide soost, ta on rohkem hunt kui inimene, ja mina samuti.

„Nirk.” Weese’i hääl kõlas nagu piitsaplaks. Arya ei olnud tema tulekut näinudki, kuid ühtäkki seisis mees otse tema ees. „Anna see siia. Sul läks liiga kaua.” Ta kahmas mõõga Aryal käest ja andis tüdrukule käeseljaga kõrvetava hoobi. „Järgmine kord tee rutem.”

Hetkeks oli Arya taas olnud hunt, kuid Weese’i kõrvakiil röövis talt kõik, nii et talle jäi vaid tema enda vere maitse suus. Ta oli omale keelde hammustanud, kui mees teda lõi. Ta vihkas meest selle pärast.

„Tahad veel või?” päris Weese. „Küll saad ka. Ma ei kavatse sinu ülbeid pilke taluda. Mine pruulikotta ja ütle Tuffleberryle, et mul on tema jaoks kaks tosinat vaati, aga las ta saadab oma poisid neile järele, muidu leian ma mõne, kellel neid rohkem vaja läheb.” Arya hakkas minema, kuid Weese’i meelest liiga aeglaselt. „Jooksuga, kui täna õhtul süüa tahad,” karjus mees, olles oma lubaduse priskest krõbedast kabunast juba unustanud. „Ja ära kao jälle kuhugi või ma vannun, et peksan sul vere välja.”

Ei sa peksa, mõtles Arya. Enam mitte kunagi. Kuid ta pistis jooksu. Põhja vanad jumalad juhtisid ilmselt tema samme. Poolel teel pruulikotta, kui ta läks läbi kivisilla alt, mis kaardus Lesetorni ja Kuningariida vahel, kuulis ta rämedat urisevat naeru. Nurga tagant ilmus nähtavale Rorge kolme teise mehe seltsis, kelle rinnaesisele oli õmmeldud ser Amory mantikoriga vapp. Aryat nähes jäi Rorge seisma ja irvitas, paljastades suutäie kõveraid pruune hambaid ninalapatsi all, mida ta vahel kandis, et varjata auku oma näos. „Yoreni väike vitt,” hõikas ta Aryale. „Me ju teame, milleks see must mölakas sind Müüril vajas, eks ole?” Ta naeris uuesti ja teised naersid temaga koos. „Kus su kepp nüüd on?” päris Rorge äkitselt, naeratus näolt pühitud sama kärmelt, nagu see oli sinna ilmunudki. „Ma vist lubasin sind sellega keppida.” Ta tegi sammu tüdruku poole. Arya nihkus tagasi. „Kus su vaprus nüüd on, kui ma enam ahelais pole, mis?”

„Ma päästsin su.” Arya hoidus mehest tubli kolme jala kaugusele, valmis jooksu pistma, kärmelt nagu madu, kui mees äkki üritab teda kinni kahmata.

„Ju ma siis olen sulle selle eest veel ühe kepi võlgu. Kas Yoren trukkis su tussi või meeldis väike tihke perseauk talle rohkem?”

„Ma otsin Jaqenit,” ütles Arya. „Talle on sõnum.”

Rorge vakatas. Midagi tema pilgus… kas ta võis Jaqen H’ghari ees hirmu tunda? „Saunas. Kao mul eest.”

Arya pöördus kärmelt ja pistis jooksu, nobedalt nagu hirv, nii et ta jalad lausa lendasid üle munakivide kogu tee saunamajani. Ta leidis Jaqeni palis ligunemas, ümberringi kerkiv aur, kuna üks ümmardaja talle sooja vett pähe valas. Tema pikad juuksed, ühel peapoolel punased ja teisel poolel valged, rippusid üle ta õlgade alla, märjad ja rasked.

Arya hiilis tema juurde hääletult nagu vari, kuid ometi lõi mees silmad lahti. „Ta hiilib tillukestel hiirejalgadel sisse, kuid mees kuuleb,” ütles ta. Kuidas ta mind kuulda võis? imestas Arya, ja tundus, nagu oleks mees ka seda kuulnud. „Naha sahin kivil kõlab lahtiste kõrvadega mehe jaoks sama valjult nagu sõjasarv. Taibukad tüdrukud käivad paljajalu.”

„Mul on üks sõnum.” Arya piidles kõhklevalt teenijatüdrukut. Kui paistis, et too ei kavatse kuhugi minna, kummardas ta alla, kuni tema suu puutus peaaegu vastu mehe kõrva. „Weese,” sosistas ta.

Jaqen H’ghar sulges uuesti silmad ja jäi pooleldi tukkudes raugelt hulpima. „Ütle kõrgeaulisele isandale, et mees külastab teda sobival juhul.” Ta tegi äkilise käeliigutuse, pritsides Arya poole kuuma vett ja tüdruk oli sunnitud tagasi kargama, et mitte läbimärjaks saada.

Kui ta Weese’i sõnad Tuffleberryle edasi andis, vandus õllepruul valjult. „Sa ütle Weese’ile, et mu poistel on käed tööd täis, ja ütle talle veel, et ta on üks kuritõbine värdjas ja et enne lähevad seitse põrgut jäässe, kui ta mult veel mõne sarvetäie õlut saab. Olgu need vaadid tunni jooksul siin või muidu räägin sellest isand Tywinile ja eks me siis näe.”

Ka Weese pistis vanduma, kui Arya selle sõnumiga tagasi jõudis, ehkki tüdruk jättis kuritõbise värdja mainimata. Ta vahutas ja ähvardas, kuid otsis lõpuks porisedes kuus meest ja saatis nad vaate alla pruulikotta toimetama.

Seekordne õhtusöök koosnes lahjast kaera-, sibula- ja porgandihautisest, mille juurde sai viilaka kopitanud musta leiba. Üks naistest oli hakanud Weese’i voodis magama ja tema sai ka tüki rammusat sinijuustu ja kabunatiiva, millest Weese oli sama päeva hommikul rääkinud. Ülejäänu sõi mees ise ära, nii et rasv läikiva nirena tema suunurgast mädavillide vahelt alla jooksis. Lind oli peaaegu söödud, kui Weese oma liualt üles vaatas ja Arya pilku märkas. „Nirk, tule siia.”

Ühe kintsu küljes oli veel paari suutäie jagu tumedat liha. Ta unustas, aga nüüd tuli tal meelde, mõtles Arya. Tal hakkas süda sees piinama, et ta oli käskinud Jaqenil Weese’i tappa. Ta tõusis pingilt ja läks laua otsa juurde.

„Ma nägin, kuidas sa mind vaatasid.” Weese pühkis sõrmed Arya särgiesisesse puhtaks. Siis haaras ta ühe käega tüdrukul kõrist ja andis talle teisega kõrvakiilu. „Mida ma sulle ütlesin?” Ta andis käeseljaga uue kõrvakiilu. „Ära jõllita mind, muidu kougin sul järgmine kord ühe silma välja ja söödan selle oma penile.” Tõuge paiskas Arya põrandale. Tema särgihõlm takerdus pinnulisest puupingist väljaulatuva naela külge ja rebenes, kui ta kukkus. „Olgu see enne magamaminekut ära parandatud,” käsutas Weese, ise kabuna küljest viimaseid lihariismeid nokkides. Kui need olid söödud, lutsis ta häälekalt sõrmi ja viskas kondid oma inetule laigulisele koerale.

„Weese,” sosistas Arya sel õhtul, oma rebenenud särgi kohale kummardudes. „Dunsen, Polliver, Leebe Raff,” ütles ta ühe nime iga kord, kui luust nõela läbi värvimata villa pistis. „Kõditaja ja Hagijas, ser Gregor, ser Amory, ser Ilyn, ser Meryn, kuningas Joffrey, kuninganna Cersei.” Ta mõistatas, kui kaua veel ta peab Weese’i oma palvesse lisama ja nägi pärast uinumist unes, et kui ta hommikul ärkab, on Weese surnud.

Kuid nagu alati, äratas teda Weese’i terav saapanina. Kui nad pruukostiks kaerakakke sõid, rääkis Weese neile, et isand Tywini põhivägi läheb täna teele. „Ärgu keegi teist arvaku, et kui Lannisteri-isand on läinud, algab siin hõlbuelu,” hoiatas ta. „Loss ei jää sellest väiksemaks, võite selles kindlad olla, ainult et nüüd on vähem töökäsi seda korras hoidmas. Teie, kamp vedelvorste, saate nüüd alles teada, mida töö tähendab, vaat mis.”

Mitte sinu käest. Arya nokkis oma kaerakakku. Weese põrnitses teda kurjalt, otsekui tema saladust haistes. Arya langetas kähku pilgu kakule ega söandanud rohkem üles vaadata.

Kahvatu valgus täitis hoovi, kui isand Tywin Lannister Harrenhalist teele läks. Arya jälgis seda ühest võlvaknast Halava Torni keskkohas. Mehe sõjaratsu kandis erepunaste emailnaastudega hobusevaipa ning kullatud kaela- ja näokaitset, isand Tywin ise aga paksu hermeliinmantlit. Tema vend ser Kevan nägi peaaegu sama uhke välja. Nende ees liikusid neli lipukandjat, kes hoidsid käes suuri vaarikpunaseid lippe, mida ehtisid kuldkollased lõvid. Lannisteride järel tulid nende tähtsamad vasallid ja sõjapealikud. Nende lipud lehvisid ja laksusid värvide vaatemängus: punane härg ja kuldkollane mägi, purpurne ükssarvik ja kääbuskukk, pugalikpruun metssiga ja mäger, hõbedane tuhkur ja narrikuues viguritegija, tähed ja kiirtepärjad, paabulind ja panter, sarikas ja pistoda, must kapuuts ja sinine põrnikas ja roheline nool.

Kõige lõpus tuli ser Gregor Clegane oma hallis plaatsoomusrüüs, ratsutades täkul, kes oli sama pahura loomuga nagu tema ratsanik. Tema kõrval ratsutas Polliver, käes musta koeraga lipp ja peas Gendry sarviline kiiver. Ta oli pikk mees, kuid oma isanda varjus nägi ta välja nagu kasvus kängu jäänud poiss.

Nähes, kuidas nad Harrenhali suure rauast langevärava alt läbi ratsutasid, jooksis Aryal külmavärin üle selja. Äkitselt mõistis ta, et oli teinud kohutava vea. Kui loll ma olen, mõtles ta. Weese polnud tähtis, nii nagu polnud tähtis ka Chiswyck. Need mehed siin olid tähtsad, ta oleks pidanud nemad tappa laskma. Eile õhtul oleks ta võinud ükskõik kelle neist sosinaga surmata, kui ta poleks Weese’i peale nii vihane olnud, sest too oli teda löönud ja kabuna kohta valetanud. Isand Tywin, miks ma ei öelnud isand Tywin?

Ehk polnud siiski veel hilja ümber mõelda. Weese ei olnud veel tapetud. Kui Jaqen üles otsida ja talle öelda…

Unustanud koristamise, jooksis Arya rutuga keerdtrepist alla. Ta kuulis kettide raginat, kui väravavõre aeglaselt alla lasti ja selle teravikud sügavale maa sisse vajusid… ja siis teist heli, valu- ja hirmukiljatust.

Kümmekond inimest jõudis sündmuskohale enne teda, kuigi keegi neist ei kippunud liiga lähedale. Arya pressis ennast nende vahelt läbi. Weese lamas sirakil munakividel, kõri üleni lõhki ja verine, silmad pimesi üles halli pilvedelaama vahtimas. Tema inetu lapiline koer seisis tema rinnal ja lakkus mehe kaelast purskavat verd ning rebis iga natukese aja tagant surnu näost suutäie liha.

Lõpuks tõi keegi ammu ja lasi lapilise koera surnuks, kui too parajasti üht Weese’i kõrva järas.

„Põrguvärk,” kuulis Arya ühe mehe sõnu. „See hatt oli tal kutsikast peale.”

„See koht siin on neetud,” ütles ammuga mees.

„Seda tegi Harreni vaim, kindel see,” sõnas majaemand Amabel. „Ma ei maga siin enam ühtegi ööd, seda ma vannun.”

Arya tõstis pilgu surnud mehelt ja tema surnud koeralt. Jaqen H’ghar nõjatus vastu Halava Torni seina. Arya pilku märganud, tõstis ta käe näo juurde ja pani kaks sõrme nagu muuseas vastu põske.