Читать книгу Kuningate heitlus. Teine raamat - George R. R. Martin - Страница 3

Varys seisis söepanni juures ja soojendas selle kohal oma pehmeid käsi. „Näib nii, et Renly mõrvati koletul viisil otse oma väe keskel. Tema kõri lõikas kõrvuni läbi mõõk, mis tungis läbi terase ja luu, nagu oleksid need pehme juust.”

„Mõrvati kelle käe läbi?” päris Cersei.

„Kas te pole kunagi mõelnud, et liiga palju vastuseid on sama hea kui mitte ühtegi vastust? Minu keelekandjad ei ole alati nii kõrgel positsioonil, nagu meile meeldiks. Kui mõni kuningas sureb, löövad väljamõeldised vohama nagu seened pimeduses. Üks tallipoiss ütleb, et Renly tappis keegi tema enda Vikerkonna rüütlitest. Üks pesunaine väidab, et Stannis hiilis oma võlumõõgaga otse oma venna väe südamesse. Mitu sõdurit arvavad, et seda tegi naine, kuid nad on eriarvamusel, missugune naine. Üks väidab, et neiu, kelle Renly oli ära põlanud. Teine ütleb, et see oli laagrilibu, kes toodi lahingu eel talle naudingut pakkuma. Kolmas söandab arvata, et see võis olla emand Catelyn Stark.”

Kuninganna ärritus. „Kas te peate raiskama meie aega iga kuulujutuga, mida lollpead suust välja ajavad?”

„Te maksate mulle nende kuulujuttude eest hästi, mu armuline kuninganna.”

„Me maksame teile tõe eest, isand Varys. Hoidke seda meeles või muidu jääb see väike nõukogu veel väiksemaks.”

Varys itsitas närviliselt. „Kui teie ja teie vend nii jätkate, siis ei jää Tema Majesteedile varsti enam mingit nõukogu.”

„Küllap saaks kuningriik ka ilma paari nõunikuta hakkama,” sõnas Pisinäpp naeratades.

„Kullakallis Petyr,” ütles Varys, „kas te ei karda, et teie nimi võib olla Käe väikeses nimekirjas järgmine?”

„Enne teid, Varys? See ei tuleks mulle unes ka pähe.”

„Võib-olla saavad meist koos teiega vennad Müüril.” Varys itsitas uuesti.

„Varem, kui teile meeldiks, kui ma teie suust järgmiseks midagi kasulikku ei kuule, eunuhh.” Cersei pilgu järgi otsustades oli ta valmis Varyst uuesti ära kohitsema.

„Kas see võib olla mingi riugas?” küsis Pisinäpp.

„Kui nii, siis on see ülimalt nutikas riugas,” lausus Varys. „Ja mina täieliku pimedusega löödud.”

Tyrionile piisas kuuldust. „Joff pettub kindlasti väga,” ütles ta. „Tal oli Renly pea jaoks imekena ora tallel hoitud. Kuid tegi seda, kes tegi, me peame eeldama, et selle taga oli Stannis. Tema lõikab sellest ilmset kasu.” See uudis ei meeldinud talle; ta oli lootnud, et vennad Baratheonid purustavad teineteise verises lahingus. Ta tundis tuikeid küünarnukis, mille oganui oli lõhki rebinud. Vahel rõske ilmaga andis see tunda. Ta mudis seda tulutult teise käega ja küsis: „Mis Renly malevast sai?”

„Suurem osa tema jalaväest püsib Vaevasillal.” Varys lahkus söepanni juurest ja istus oma kohale laua ääres. „Enamik ülikutest, kes koos isand Renlyga Tormiotsale ratsutasid, on koos oma rüütlitega Stannise poole üle läinud.”

„Vean kihla, et Florentite eestvedamisel,” ütles Pisinäpp.

Varys naeratas talle tehtult. „Te võidaksite selle kihlveo, mu isand. Isand Alester oli tõepoolest esimene, kes poolt vahetas. Paljud järgisid tema eeskuju.”

„Paljud,” ütles Tyrion rõhutatult, „aga mitte kõik?”

„Mitte kõik,” kinnitas eunuhh. „Mitte Loras Tyrell ega Randyll Tarly ega Mathis Rowan. Ja Tormiotsa pole veel alla andnud. Ser Cortnay Penrose kaitseb kantsi Renly nimel ja keeldub uskumast, et tema maaisand on surnud. Ta tahab näha tema maiseid jäänuseid, enne kui väravad avab, kuid Renly laip on seletamatul moel kadunud. Tõenäoliselt viis keegi selle kaasa. Viiendik Renly rüütlitest keeldus Stannisele allumast ja lahkus koos ser Lorasega. Kuulu järgi olevat Lillede Rüütel oma kuninga surnukeha nähes marru läinud ja tapnud raevuhoos kolm Renly ihukaitsjat, nende seas Emmon Cuy ja Robar Royce.”

Kahju, et ta kolmega piirdus, mõtles Tyrion.

„Ser Loras suundub arvatavasti Vaevasillale,” jätkas Varys. „Seal on tema õde, Renly kuninganna, samuti suur hulk sõjamehi, kes ühtäkki ilma kuningata jäid. Kelle poolele nad nüüd asuvad? Kõditav küsimus. Paljud neist on Tormiotsale jäänud ülikute alamad ja need ülikud on nüüd Stannise leeris.”

Tyrion kummardus ettepoole. „Ma näen siin üht võimalust. Kui me Loras Tyrelli enda poole võidame, võivad ka isand Mace Tyrell ja tema läänimehed meiega ühineda. Kuigi nad praegu Stannisele relvatruudust vandusid, ei usu ma, et see mees neile meeldiks, muidu oleksid nad juba kohe alguses tema leeri läinud.”

„Kas meie meeldime neile rohkem?” küsis Cersei.

„Vaevalt,” vastas Tyrion. „Kindlasti armastasid nad Renlyt, kuid Renly on tapetud. Võib-olla leidub meil nende jaoks häid ja piisavaid põhjendusi, miks Joffreyd Stannisele eelistada… kui me kähku tegutseme.”

„Ja millised need põhjendused oleksid?”

„Kullapõhised,” soovitas Pisinäpp otsemaid.

Varys naksutas keelt. „Kulla Petyr, te ei taha ju ometi väita, et neid vägevaid isandaid ja õilsaid rüütleid saab ära osta, nagu turult kanu ostetakse.”

„Kas te olete viimasel ajal meie turgudel käinud, isand Varys?” küsis Pisinäpp. „Ma tihkan väita, et üliku saaks sealt kergemini osta kui kana. Ülikud kloksuvad küll uhkemini kui kanad ja panevad pahaks, kui neile kaubitseja kombel raha pakutakse, aga neil on harva midagi kingituste vastu… tiitlid, maad, lossid…”

„Meeleheaga võib kallutada mõnesid vähemtähtsaid isandaid,” ütles Tyrion, „Mägiaeda aga mitte kunagi.”

„Tõsi,” möönis Pisinäpp. „Lillede Rüütel on siin võtmekuju. Mace Tyrellil on kaks vanemat poega, kuid Loras on alati olnud tema lemmik. Kui me ta enda poolele võidame, on Mägiaed teie.”

Jah, mõtles Tyrion. „Mulle tundub, et me võiksime kadunud isand Renlyst eeskuju võtta. Me võime Tyrellid samal moel oma liitlasteks teha. Abielu läbi.”

Varys mõistis teda esimesena. „Te mõtlete kuningas Joffrey Margaery Tyrelliga naita.”

„Just.” Tyrioni mäletamist mööda polnud Renly noorel kaasal aastaid rohkem kui viisteist või kuusteist… Joffreyst vanem, kuid paar aastat ei tähendanud midagi, see plaan oli nii osav ja kena, et ta nautis selle edu juba ette.

„Joffrey on kihlatud Sansa Starkiga,” vaidles Cersei vastu.

„Abielulepet annab tühistada. Mis kasu on sellest, kui kuningas abiellub surnud reeturi tütrega?”

Pisinäpp sekkus vestlusse. „Majesteedile tasuks rõhutada, et Tyrellid on Starkidest palju rikkamad ja et Margaery kuulukse olevat ilus… ja ihar pealekauba.”

„Jah,” nõustus Tyrion. „Joffile peaks see üsnagi meeldima.”

„Minu poeg on liiga noor, et sellistest asjadest hoolida.”

„Sa arvad nii?” küsis Tyrion. „Ta on kolmteist täis, Cersei. Mina võtsin sama vanalt naise.”

„Sa häbistasid meid kõiki selle armetu seiklusega. Joffrey on etemast puust tehtud.”

„Nii palju etemast, et lasi ser Borosel Sansa kleidi lõhki kiskuda.”

„Ta oli tüdruku peale vihane.”

„Ta oli vihane ka selle kokapoisi peale, kes eile õhtul supi maha ajas, aga ei lasknud teda paljaks kiskuda.”

„Siis polnud asi mingis mahaaetud supis…”

Ei, asi oli kenades tissides. Pärast toda juhtumit hoovil oli Tyrion Varysega arutanud, kuidas nad saaksid korraldada Joffreyle käigu Chataya lõbumajja. Ta lootis, et meherõõmude maitsmine võib poisi meelt mahendada. Joffrey võib selle eest isegi tänulik olla, jumalad hoidku, ja pisut rohkem tänulikkust oma ülemvalitseja poolt oleks Tyrionile ära kulunud. Loomulikult tuli seda asja korraldada salaja. Kõige keerulisem oli teda Hagijast lahutada. „Peni püsib kogu aeg oma isanda kannul,” oli Tyrion Varysele märkinud, „kuid kõik mehed magavad. Ja mõned mängivad õnnemänge ja hooravad ja käivad ka joomaurgastes.”

„Hagijas teeb kõiki neid asju, kui te seda küsite.”

„Ei,” ütles Tyrion. „Ma küsin, millal.”

Varys puudutas sõrmega põske ja naeratas mõistatuslikult. „Mu isand, mõni kahtlustavam mees võiks arvata, et te püüate leida hetke, mil Sandor Clegane kuningas Joffreyd ei kaitse, et poisile segamatult midagi kurja teha.”

„Te peaksite mind küllalt hästi tundma, isand Varys,” vastas Tyrion. „Ma tahan ju ainult Joffreys enda vastu poolehoidu äratada.”

Eunuhh oli lubanud asja uurida. Paraku esitas sõda oma nõudmisi; Joffrey mehekstegemine tuli nüüd edasi lükata. „Kahtlemata tunned sa oma poega minust paremini,” oli Tyrion sunnitud Cerseile ütlema, „kuid sellegipoolest räägivad paljud asjad mõne Tyrelliga abiellumise kasuks. Ainult tänu sellele võib Joffrey oma pulmaööni üldse hinges püsida.”

Pisinäpp nõustus temaga. „Starki tütrel pole Joffreyle anda midagi peale oma keha, olgu see kui tahes mõnus. Margaery Tyrell annab viiskümmend tuhat sõjameest ja kogu Mägiaia toe.”

„Tõepoolest.” Varys asetas oma pehme käe kuninganna käisele. „Teil on ema süda ja ma tean, et Majesteet armastab oma väikest kullakest. Ometi peavad kuningad õppima riigi hüvesid oma ihadest ülemaks seadma. Mina toetan seda pakkumist.”

Kuninganna vabastas ennast eunuhhi puudutusest. „Te ei räägiks nõnda, kui te oleksite naised. Rääkige, mida tahate, head isandad, kuid Joffrey on liiga uhke, et Renly riismetega leppida. Ta ei nõustu mingil juhul.”

Tyrion kehitas õlgu. „Kui kuningas kolme aasta pärast täisikka jõuab, võib ta oma suva järgi nõusoleku anda või mitte anda. Senikaua oled sina tema asevalitseja ja mina tema Käsi ja ta abiellub sellega, kellega me tal abielluda käsime. Kas või riismetega.”

Cersei nooletupp sai tühjaks. „Tee siis oma pakkumine, aga hoidku sind jumalad, kui see tüdruk Joffile ei meeldi.”

„Mul on väga hea meel, et me suutsime kokku leppida,” sõnas Tyrion. „Aga kes meist Vaevasillale läheb? Me peame oma pakkumise ser Lorasele tegema enne, kui ta veri maha jahtub.”

„Sa kavatsed saata mõne nõukogu liikme?”

„Ma ei saa ometi eeldada, et Lillede Rüütel Bronni või Shaggaga läbi rääkima hakkab, või kuidas? Tyrellid on uhked.”

Tema õde üritas silmapilkselt olukorda enda kasuks pöörata. „Ser Jacelyn Bywater on ülikusoost. Saada tema.”

Tyrion raputas pead. „Meil on tarvis kedagi, kes suudaks enamat, kui meie sõnu korrata ja vastus tagasi tuua. Meie saadik peab rääkima kuninga ja nõukogu eest ning asja kärmelt lahendama.”

„Käsi kõneleb kuninga häälel.” Küünlavalgus helkis Cersei silmades roheliselt nagu turmatuli. „Kui me saadame sinu, Tyrion, siis on see sama hea, nagu läheks Joffrey ise. Kes siis veel? Sa käid sõnadega sama osavalt ümber nagu Jaime mõõgaga.”

Sa tahad siis nii kangesti, et ma siit linnast kaoksin, Cersei? „Sa oled ülimalt lahke, õde, kuid mulle näib, et ühe poisi ema sobib paremini tema abielu korraldama kui ükski onu. Ja sul on sõprade võitmiseks anne, millele mul pole midagi võrdväärset vastu panna.”

Cersei silmad tõmbusid vidukile. „Joff vajab mind enda kõrval.”

„Teie Hiilgus, mu isand Käsi,” ütles Pisinäpp, „kuningas vajab teid mõlemaid siin. Las mina lähen teie asemel.”

„Teie?” Mis kasu tema sellest loodab? imestas Tyrion.

„Ma kuulun kuninga nõukokku, kuid pole tema sugulane, mistõttu ma oleksin nigel pantvang. Ma sain ser Lorasega üpris hästi läbi, kui ta õukonnas viibis, ega andnud talle vaenuks mingit põhjust. Mace Tyrell ei kanna minu teada minu peale vimma ja ma pean enda kiituseks ütlema, et ma pole läbirääkimistes vilumatu.”

Me oleme tal peos. Tyrion ei usaldanud Petyr Baelishit ega tahtnud, et see mees tema silma alt lahkub, kuid mida muud tal üle jäi? Minema pidi kas Pisinäpp või Tyrion ise ja kääbus mõistis liigagi hästi, et kui ta Kuningalinnast vähegi kauemaks lahkub, nurjab see kõik, mida tal oli õnnestunud korda saata. „Kuningalinna ja Vaevasilla vahel käivad lahingud,” sõnas ta ettevaatlikult. „Ja te võite olla enam kui kindel, et ka isand Stannis saadab oma karjased venna jonnakaid lambaid kokku ajama.”

„Ma pole karjaseid kunagi peljanud. Mulle teevad muret hoopis lambad. Siiski mõtlen ma, et kaitsesalk kuluks mulle ära.”

„Ma saan anda sada linnavahti,” ütles Tyrion.

„Viissada.”

„Kolmsada.”

„Ja lisaks nelikümmend või kakskümmend rüütlit ja sama palju kannupoisse. Kui ma saabun ilma kuningliku saatjaskonnata, peavad Tyrellid mind tähtsusetuks tegelaseks.”

See oli kahtlemata tõsi. „Nõus.”

„Ma võtan Loraski ja Toobri oma salka ja saadan nad pärast edasi nende auliku isa juurde. Hea tahte märgiks. Meil on Paxter Redwyne’i tarvis, ta on Mace Tyrelli vanim sõber ja täieõiguslik suurvalitseja.”

„Ja äraandja,” tõrkus kuninganna. „Lehissaar oleks koos kõigi teistega Renlyle truudust vandunud, kuid Redwyne teadis väga hästi, et tema kutsikad maksaksid selle eest.”

„Renly on surnud, Teie Hiilgus,” tähendas Pisinäpp, „ja ei Stannis ega isand Paxter pole unustanud, kuidas Redwyne’de galeerid Tormiotsa piiramise ajal nad merest ära lõikasid. Anname kaksikud tagasi ja võib-olla võidame sellega Redwyne’ poolehoiu.”

Cerseid see ei veennud. „Tema poolehoiu võivad ebalased endale saada, mina tahan tema sõjamehi ja laevu. Ja kõige kindlamini saame need siis, kui nendest kaksikutest kümne küünega kinni hoiame.”

Tyrionil leidus sellele vastus. „Siis saadame ser Hobberi tagasi Lehissaarele ja jätame ser Horase siia. Ma arvan, et isand Paxter on küllalt taibukas, et selle tähendust mõista.”

Selle ettepanekuga nõustuti vastu vaidlemata, kuid Pisinäpp ei olnud veel lõpetanud. „Me vajame hobuseid. Kiireid ja tugevaid. Sõja tõttu on vahetushobuseid kindlasti raske leida. Tarvis läheb ka kaunikest kullavaru, nende kingituste jaoks, millest me ennist rääkisime.”

„Võtke nii palju, kui tarvis. Kui linn langeb, paneb Stannis sellele nagunii käpa peale.”

„Ma tahan kaasa ka volikirja. Ürikut, mis ei jäta Mace Tyrellile vähimatki kahtlust minu volituste suhtes ja mis annaks mulle täie õiguse temaga selle kosjatehingu ja teiste vajalike asjakorralduste osas läbi rääkida ning anda kuninga nimel siduvaid lubadusi. Sellele peaksid alla kirjutama Joffrey ja kõik meie nõukogu liikmed ning see peaks kandma meie kõigi pitsereid.”

Tyrion niheles rahutult. „Sobib. Kas nüüd on kõik? Tuletan teile meelde, et siit Vaevasillale on pikk tee.”

„Ma asun teele enne koitu.” Pisinäpp tõusis püsti. „Ma loodan, et kui ma tagasi jõuan, kannab kuningas hoolt, et need sangarlikud jõupingutused, mida ma tema huvides teen, saaksid kohaselt tasutud?”

Varys kihistas naerda. „Joffrey on ülimalt tänumeelne valitseja. Ma olen kindel, et teil ei saa olema põhjust nurisemiseks, mu tubli vapper isand.”

Kuninganna oli otsekohesem. „Mida te soovite, Petyr?”

Pisinäpp heitis Tyrioni poole kelmika pilgu. „Ma pean selle üle veidi aru pidama. Küllap ma midagi välja mõtlen.” Ta tegi põgusa kummarduse ja lahkus ruumist sama sundimatult, nagu seisaks tal ees minek mõnda oma pordumajja.

Tyrion vaatas aknast välja. Udu oli nii paks, et ta ei näinud isegi ringmüüri hoovi vastasküljel. Läbi selle halli hägu paistsid ähmaselt üksikud tuhmid tuled. Vilets päev teeleminekuks, mõtles ta. Ta ei kadestanud Petyr Baelishit. „Me peaksime nüüd need ürikud valmis kirjutama. Isand Varys, laske tuua pärgamenti ja kirjutussulg. Ja keegi peab Joffrey üles äratama.”

Oli ikka veel hall ja pime, kui see koosolek lõpuks läbi sai. Varys sibas üksinda minema, pehmed tuhvlid põrandal sahisemas. Lannisterid peatusid viivuks ukse juures. „Kuidas su kett edeneb, vend?” küsis kuninganna, kui ser Preston kinnitas tema õlgadele hõbedaga tikitud kangast mantli, mida palistas oravanahk.

„Kasvab lülihaaval pikemaks. Me peaksime jumalaid tänama, et ser Cortnay Penrose on nõnda kangekaelne, nagu ta on. Stannis ei marsi mingil juhul põhja, kuni Tormiotsa vallutamatult tema selja taha jääb.”

„Tyrion, ma tean, et me ei ole alati ühte meelt, kuidas mida teha, aga mulle tundub, et ma eksisin sinus. Sa ei ole nii suur lollpea, nagu ma arvasin. Tõtt-öelda saan ma nüüd aru, et sinust on olnud suur abi. Ma tänan sind selle eest. Anna andeks, kui ma olen sulle varem halvasti öelnud.”

„Mille eest?” Tyrion kehitas õlgu ja naeratas. „Kulla õde, sa pole teinud midagi sellist, mis nõuaks andestamist.”

„Sa mõtled – täna?” Nad naersid koos… ja Cersei kummardus lähemale ja vajutas Tyrioni laubale kärme õrna suudluse.

Sõnatuks jahmunud Tyrion ei osanud teha muud, kui vaadata, kuidas tema õde mööda eesruumi eemale sammus, ser Preston tema kõrval. „Olen ma mõistuse kaotanud või suudles mu õde äsja mind?” küsis ta Bronnilt, kui Cersei oli silmist kadunud.

„Oli see väga magus?”

„See oli… ootamatu.” Cersei oli viimasel ajal kummaliselt käitunud. Tyrioni meelest oli see väga rahutukstegev. „Ma üritan meenutada, millal ta mind viimati suudles. Ma polnud siis vanem kui kuuene või seitsmene. Jaime õhutas teda seda tegema.”

„See naine on lõpuks märganud, kui veetlev sa oled.”

„Ei,” ütles Tyrion. „Ei, see naine haub midagi. Katsu välja uurida, mida, Bronn. Sa ju tead, et ma ei salli üllatusi.”