Читать книгу Kartulirahvas ja burgeriinimesed - Greete Kõrvits - Страница 10

MÕNI AMEERIKLANE OLEKS VÄGA SOLVUNUD, ET MA KÕNELEN ÜHES peatükis koos nii usust kui ka poliitikast. Seda seetõttu, et usk ja poliitika on teema, kus ameeriklased jagunevad kaheks.

On neid, kes võtavad USA põhiseaduse paragrahve, mis sätestavad usuvabaduse ning kiriku ja riigi eraldatuse, sõna-sõnalt. Nemad peavad ka mitteusklikkust usuvabaduse osaks ning tunnevad end väga häiritult, kui riigiasjadesse üritatakse mingeid usulisi põhimõtteid tuua. Seda tehakse aga paraku pidevalt.

Teised on need, kelle esindajad on vist lausa üritanud vaielda kiriku ja riigi eraldatust puudutava osa vastu, väites, justkui tähendaks see ikkagi midagi natuke teistsugust. Nende inimeste meelest on usuvabadus nende usu vabadus ning nende vabadus seda usku igal pool rusikaga rinnale tagudes kuulutada. Usuvabadus on ainult usklike vabadus ning kes usku ei kuulu, sellele usuvabadus järelikult ka ei laiene.

Ma ei saa aru, miks meie meedias eestlaste usuleigust aeg-ajalt välja üritatakse vabandada. „Eestlane ju ikka mingisse kõrgemasse võimu usub.” Ma ei oska öelda, kui paljud eestlased usuvad konkreetselt kõrgemasse jõudu ning kui paljud meist usuvad vaid sellise jõu võimalikkusse. Ma arvan, et tüüpiline eestlane on ikka pigem agnostik, tema vastus usulistele küsimustele on „ma ei tea”.

Ja milleks üldse häbi tunda? See on ju hea, et me mitteusklik rahvus oleme. Usk seisab progressil jalus ning kui te ainult teaksite, milliseid fanaatikuid siin leidub, muutuksite veelgi vähem usklikumaks kui enamik teist niigi on. Ma pole kunagi religioossust millekski võluvaks pidanud. Väärtuste kandja? Missuguste väärtuste? Mõni väärtus on meile loomupärane ainuüksi sellepärast, et oleme inimesed, võimelised empaatiaks ja õiglustundeks, ning mõni teine väärtus on lihtsalt ajast ja arust. Ma ei näe mingit põhjust häbeneda seda, et me rahvusena ei usu mingi kõrberahva muinasjuttudesse.

Olgu meie usklikkusega kuidas on, aga vähemalt ei tekita usk Eestis konflikte, siin aga küll. Sõidad mööda teed ning tee ääres on reklaamplakatid kristlike sõnumitega. Nagu oleksin osaliselt keskaajas. Telekas on saated, kus esinevad preestrid ja muud kirikuinimesed, Colin on mulle näidanud videoid, kus usutegelased räägivad „Pokémonide” ja „Harry Potteri” kahjulikkusest. Mõelge, kui meil oleks selline saade, kus kästaks mitte osta Kiviräha „Lottet” või „Videviku” saaga filme. Oleks ju sutsu totakas, kas pole?