Читать книгу Kartulirahvas ja burgeriinimesed - Greete Kõrvits - Страница 7

METSA ON NII PALJU MAHA VÕETUD, ET ÕNNETUD LOOMAD EKSIVAD väga tihti inimeste aedadesse. Jänesed on täiesti tavalised külalised, minu seekordse siinviibimise teisel päeval aga pidin krambid saama, kui hommikul kardinaid eest tõmmates vahtis mulle vastu hirv, kes süüdimatult meie õunapuu oksi nosis.

„Colin?” ütlesin väriseva häälega, hästi vaikselt. Loomulikult tuli mulle tol hetkel kohe meelde, et hirvedel pidavat olema erakordne kuulmine, ning asjaolu, et mäletsev Bambi meie õues ei suvatsenudki minu hääle peale lahkuda, tegi mind veelgi rahutumaks.

„Mis?”

„Väljas on hirv!”

„Ongi?” ütles Colin rõõmsalt ja pööras ümber. „Näed sa, milline ilus loom!”

„Ma pole kunagi nii suurt metslooma nii lähedalt näinud.”

„Nad on siin täitsa tavaline pilt. Tõsi küll, hirve pole paar aastat näha saanud. Ja et ta lausa aeda tuli … Ei tea, ta vist eksis ära.”

„Ta sööb meie õunapuud. Kas me ei peaks kuhugi helistama?”

„Et tuleks politsei ja teeks talle trahvi? Ma arvan, et las ta sööb.”

Vahtisin lummatult suurt volaskit, kes laisalt puukoort rebis ja seda siis mõtlikult mälus. Ilus oli ta küll, aga teatud ebamugavust tekitas sellegipoolest.

„Äkki oleks siiski parem, kui ta ... eee ... nüüd oma teed läheks, enne kui ta kõik puud paljaks järab?” pakkusin.

Colin kehitas õlgu, jalutas klaasukse juurde ja koputas sellele. Hirv heitis meile viimase etteheitva pilgu ja silkas graatsiliselt minema.

„Linnastumise võlud,” ütles Colin. „Ehitad kunagised metsaalad maju täis ja loomadel pole mujale minna kui sinu aias hängida.”

Ohio on täis põlde, suuremaid ja väiksemaid linnu. Metsa on tõesti masendavalt vähe.

„Kui tahad metsas elada, mine Alaskale või ühte Dakotadest,” pakkus Colin. Alaska on naljakas osariik, mis on tegelikult Kanada küljes, Venemaa käest ostetud, suhteliselt inimtühi ja ilma ning temperatuuride poolest Eestile kõige sarnasem. Ameeriklased teavad seda eelkõige osariigi endise kuberneri Sarah Palini tõttu, kelle rumalusest on saanud suur üleriigiline nali. Tõsi küll, need presidendivalimised, kus tema asepresidendiks kandideeris, olid nii ammu, et nüüd temast enam palju kuulda pole.

Põhja- ja Lõuna-Dakota on tohutu suured ja inimtühjad osariigid, kus jutu järgi pidavat veel palju metsa alles olema. Kahepeale kokku on Dakotadel ka üks vaatamisväärsus – kuulus Mount Rushmore, kalju, kuhu on raiutud nelja presidendi näod. See on üks Ameerika landmark – vaatamisväärsus, millel on ka rahvuslik väärtus, kõrvuti vabadussamba, vabaduskella ja Lincolni memoriaaliga. Umbes nagu meil on Vana Toomas, Tartu ülikool ja Tigutorn Tartus.

Kui ma küsisin Colinilt, kuidas tema USA-d jaotaks, vastas ta ilma mõtlemata: „Põhi ja Lõuna.” Põhja ja Lõuna vastandumisest pean ma samuti mingil hetkel lähemalt rääkima. Kes täpselt ei tea, siis Ohio asub Põhja poolel ning on paljude Colini tutvusringkonna inimeste meelest osa tsiviliseeritud ja intelligentsest USA-st. Lõunaosariiklaste meelest on see aga osa snoobilikust, inimvõõrast ja ebaameerikalikust rahvast. Mida arvavad oma kuuluvusest kõik need Ohio farmerid, kes ei ela linnades jõukat elu, seda tahaks ma teada küll, aga pole õnnestunud küsida. Ohio pole küll sama rikas kui mõni teine piirkond. 2000. aastate esimese kümnendi lõpu kriis on Ameerikat valusamalt kannikast hammustanud kui Eestit ning eriti nukker on olukord siin, kui ohiolasi uskuda. Kõige õnnetum on siiski suurlinn Detroit naaberosariigis Michiganis, mis oli kunagi õitsev autotööstuse meka, äri- ja kultuurikeskus, kuid kus pärast tootmise mujaleviimist lokkab kuritegevus, linn ise on pooleldi mahajäetud ja vaene ning põleb Colini jutu järgi aeg-ajalt maani maha. Kuid ega ka mõni Ohio linn sellest palju maha jää. Tööstus oli kunagi ka siin õilmitsev, nüüd on farmerid ehk linnainimestest paremalgi järjel. Muidugi sõltub nende sissetulek suuresti ilmast, mis siinkandis on küll pehmem, aga tunduvalt ootamatum kui Eestis.