Читать книгу Kartulirahvas ja burgeriinimesed - Greete Kõrvits - Страница 13

RASSISM AMEERIKAS ON ÜHEST KÜLJEST PALJU VÄIKSEM NÄHTUS kui ta on Eestis ja teisest küljest palju suurem. Suurem juba selle poolest, et mustanahalisi ja muude rasside esindajaid elab siin kordades rohkem. Ärgem aga unustagem, et rääkides musta nahaga inimesest USA-s, räägime me segregatsiooni ja integratsiooni ajaloost, mis on meil samuti rahvuspõhiselt jututeemaks, kuid mille kulg on olnud pisut teistsugune.

Me oleme küll valged, aga me ei tunne seda valge mehe häbi, mida tunnevad valged ameeriklased, kelle esiisad on kunagi orje pidanud. See võibki olla eestlaste seas lokkava rassismi põhjuseks – me pole kunagi kedagi orjastanud, seega ei näe me ka, miks peaks me selles teemas kuidagi eriti tundlikud olema.

Mis on muidugi hea põhjendus, kui olete debiil. Mind on see alati üllatanud, et üks kunagine orjastatud rahvas ei suuda mõista teise rahva kannatusi, kutsub neid rahumeeli n-sõnaga ja viskab õlleklaasi ääres mustade üle nalja. Kas me ei peaks pigem just eriti mustanahalise inimese püüdlustele kaasa elama ning tema minevikku mõistma? Olen kuulnud lauseid nagu „nad on ju meist rumalamad” ja „vaata ainult neid kohti, kus nad elavad”. Teate ikka, kelle kohta veel selliseid ütlusi pilluti? Eestlaste kohta.

Ja nüüd kardame ise võõraid – küll musti, küll venelasi, küll keda iganes, nagu kunagi meid ennast põlati ja kardeti.

See tuletab mulle meelde, et minu keskkooliaegne pinginaaber Marina tegi mulle täna videokõne. Nagu tema nimest võib järeldada, on tegemist venelannaga. Me istusime kõrvuti kuuendast klassist peale. Ta tuli meile viiendasse klassi, üsna hirmul ja murelik. Ta oli küll hoolega eesti keelt õppinud, ent siiski – see oli tema jaoks esimene klass võõras keeles.

Marina räägib siiani aktsendiga, sellisega, mida on meeldiv kuulata – pehme ja kergelt veniv eesti keel. Alates sellest, kui pinginaabriteks hakkasime, aitasime teineteist oma emakeeltes ning, mis seal salata, tegime ka teineteise kodutöid. Minu kergeks pahameeleks oli minul gümnaasiumi ajal tema abi kordades rohkem vaja kui temal minu oma. Tal tekkisid küsimused ainult seoses sõnavaraga, kui ta luges mõnda keerulist või harvemesinevat sõna, mille tähendust ta ei teadnud. Luuletused olid Marina jaoks mõnikord peavalu, poeetiline keel on ebakonventsionaalne ka emakeele rääkijate jaoks. Paljude lindude, loomade ja taimede nimed lähevad tal ka siiamaani segamini. Sellest pole midagi, sest ainus lind, kelle venekeelne nimi minul meeles püsis, on жаворонок, ja seda ka tolle multikate pealelugeja pärast.

Igatahes, miks ma äkki Marinast rääkima hakkasin. Aastaid tagasi andsin ma talle hüüdnimeks Babuulja, nime, mis mulle tookord nalja tegi ja mis teda ikka veel pea iga kord naerma ajab. Loomulikult ei ole selles nimes midagi pahatahtlikku, kuid aeg-ajalt tunnen süümekaid ning ma küsin üle, on ta ikka täiesti kindel, et tal pole midagi Babuuljaks olemise vastu.

„Mis?” imestab ta siis. Või õigemini: „Mjiis?” Ning sellele järgneb alati seletus, kuidas see on tema meelest nii naljakas sõna, et selle peale pole võimalik solvuda.

Marina saadab mulle pea iga nädal tekste, mida ma tema jaoks tõlgin. Tal on ülikoolis väga palju ingliskeelseid tekste, mina tõlgin need eesti keelde ja tema sealt omakorda vene keelde. Ükskord ma küsisin, kas tal poleks lihtsam neid otse vene keelde tõlkida, mispeale ta vastas: „Aga ma ju õppisin inglise keelt eesti keeles.” Ja lisas siis tõrjuvalt käega vehkides, et kõik kolm keelt läheksid tal peas segamini, lihtsam on tegeleda kahega korraga.

„Mujidu on nagu üks puntras nikkumine nende sõnadega,” seletas ta (Marinal on üsna vürtsikas suuvärk ja „puntras nikkumine” on väljend, mida ta sageli kasutab).

Kui jõudsime keskkooli, avastas osa meie klassivendi, et klassiõde, kes oli alati suhteliselt neutraalselt lihtsalt olemas olnud, kandis korraga nende jaoks silti – venelane. Samuti tekkisid neegri-sildid külge kõigile ja kõigele, millel seos mustanahaliste inimestega.

„Kuule, tibla,” kutsus üks neist Marinat ühel korral enda juurde. Marina, kes polnud harjunud seda sõna kuulma, ei pannud seda esimesel korral tähelegi. Seda võeti muidugi kui vastuhakku tervele Eesti riigikorrale.

„Kuule, tibla, ma räägin sinuga!”

Marina vahtis kõnetajat segaduses ilmel, mõistmata, kas temaga tehakse nalja või mis. Kas tegemist oli veidike ekstreemsema variandiga minu nöökivast Babuulja-hüüdnimest? Või oli sellel tolal tõsi taga?

„Jah?” küsis Marina ebakindlalt.

„See on sinu uus nimi. Ma kutsun sind nüüd tiblaks.”

„Ahah,” vastas Marina ning tema nägu muutus kalgiks. Ta sai aru, et olukord nõudis lahendust. Ning omal moel ta selle ka lahendas.

„Saad aru? Sa oled nüüd tibla.”

„Ja kõik su sõbrad on neegrid!” lisas esimese tüübi sõber, minu arvates küll pisut ülepakutud teadaandega.

„Nii et sa ütled mulle nüüd tibla?” tahtis Marina asja võimalikult selgeks saada.

„Nj-iijii jet zja juutljeed mjullje njuud tibla?” venitas esimene asjaosaline mõnitavalt kõige jaburama vene aktsendiga, mis vähimalgi määral Marina mahedat kõnet ei meenutanud. Marina jutt meenutab mulle alati magusat siirupit lapsepõlvest.

„Ütlen jah tibla!” Korraks näis, et Marina kavatseb minema marssida, kuid siis naeratas ta ainult kergelt.

„Siis ütlen mina sulle iga kord bljat.”

„Mida?”

„Iga kord, kui sa mulle tibla ütled, ütlen mina sulle bljat. Kas sa tead, mida see sõna tähendab? Mul tuli veel parem mõte. Iga kord, kui ma kuulen sinu suust sõna tibla, kas siis minu või kellegi teise kohta, siis ma ütlen sulle, kuidas sa oled minu bljat. Sest sa ju tead, mida bljat tähendab? Tead? Nii kaua kui mina olen sulle tibla, oled sina minu bljat.”

Üheainsa korra sai Marina oma kindlameelsust ka testida. Samal päeval kostis üle klassiruumi veel kord t-sõna ning Marina ajas pea kuklasse ja teatas peaaegu kriisates:

„Kes veel ei tea, siis Martin on minu bljääääää...” venitas ta erilise mõnuga ja pikalt, nii et uksest sisse tulnud õpetaja kohkunult lävel seisatas ning esipingis kisendavat Marinat vaatama jäi.

„... äääääät!” lõpetas Marina, neelatas, tõmbas hinge ja vaatas õpetajale otsa.

„Palun vabandust,” ütles ta. „Aga meil oli Martiniga selline … kokkulepe. Ta ütleb mulle tibla, ta ütleb mu sõpradele neeger, ja kui ta seda teeb, siis ütlen mina talle, et ta on ...”

„Jah, sain aru,” kiirustas õpetaja. „Rohkem neid sõnu ei öelda. Mitte kunagi. Ma ei taha sellist asja enam kuulda.” Ta raputas etteheitvalt pead. Kuid oma tahtmise ta sai ja see oli viimane kord, kui eelnimetatud sõnad selles klassis ringi lendasid.

Muide, kui juba eesti ja vene keelest juttu tuli, siis üks väga lihtne (ja kui ma nüüd mõtlen, siis ka väga ilmselge) nõuanne kõigile noortele naisterahvastele, kes seda lugema peaksid.

Minul on kombeks sageli üksi ringi käia. Mu ema saaks kreepsu, kui teaks, et ma Tallinnas iga päev hilja õhtul ringi kolan ja tihti üksi söömas-joomas käin. See on kummaline, ma tean, aga kui olla nii introvertne nagu mina, siis niisugustele inimestele on iseenda seltskonnas väljas käimine täiesti loogiline ja loomulik tegevus.

Selle tegevusega kaasneb aga üks tüütu probleem ja see probleem kaasneb just nimelt siis, kui sa oled noor neiu ning su välimust on võimalik vähemalt ilusaks juua, kui see seda juba pole.

Joojateks on sugugi mitte introvertsed mehed, kelle jaoks üksi istuv naine on automaatselt ka üksildane ning ootab just nimelt nende seltskonda. Ma tean, et purjus inimeste mõtlemine ning võime olukorda hinnata on väheke viltune, aga ma siiski ei mõista, kust tuleb see veendumus, et just nimelt sina oled see, keda kõik üksikud naised tahavad. Mida on sinul sellist, mida sinu kõrval seisval mehel pole?

Aga juhul, kui juttu tuleb tegema teisest rahvusest meesterahvast, siis selle asemel et üritada midagi tema keeles vastu purssida või üldse kuidagi mingit reaktsiooni näidata, tehke talle selgeks, et te ei oska sõnagi tema keelt.

Millegipärast on Eestis elavatel inimestel mingi masohistlik komme alati tülikaid isikuid välja kannatada. Kui bussis istub haisev elukas kõrvalistmele, siis me hoiame hinge kinni ja istume kannatlikult. Me isegi ei tõuse püsti, et mujale istuda, rääkimata sellest, et ajaks asotsiaali minema. Samuti kui mõni mees külge hakkab lööma, siis me punastame kenasti ja üritame viisakalt vastata.

Proovige ükskord naljapärast midagi vihaselt vastu nähvata – mehikesel tuleb nii õnnetu ja haavunud nägu pähe. Kahjuks on sellest harva kasu, enamasti jätkavad nad oma monoloogi sellest hoolimata. Aga uskuge, tunne on väga hea, kui oled korraks ennast kellegi peal välja elanud. Ja pole vaja isegi süümepiinu tunda! Mingi purjus pervo, järgmiseks hommikuks on tal meelest läinud, et ta teid näinudki on.