Читать книгу Kartulirahvas ja burgeriinimesed - Greete Kõrvits - Страница 11

USA PRESIDENDIVALIMISTE KAMPAANIA ON HEA MEELELAHUTUS. Meie, eestlased, oleme harjunud oma poliitikute üle naerma, neid kritiseerima jne. Me ei kujuta ettegi, kui mõistlik on meie poliitiline elu võrreldes siinsega.

Las ma kirjeldan. Üks teemasid selles kampaanias (debatid toimuvad vabariiklaste kandidaatide vahel, otsustamaks, kellest saab presidendikandidaat) on rasestumisvastased tabletid. See pole muidugi tähtsaim teema, olulisim on siiski majandus, aga üks ülimalt tähtis ja läbiarutatud teema on see kindlasti.

Saatejuht Jon Stewart näitas klippi saatest, kuhu oli kutsutud n-ö ekspertgrupp, kes siis arutles naiste reproduktiivtervise üle (ei mäleta, kas juttu oli ka abordist vms). Kõik külalised olid mehed.

Mis juhtuks siis, kui Aarne Rannamäe kutsuks „Vabariigi kodanikesse” kohale meestest koosneva rühma, et arutada rasedusvastase pilli moraalset mõju. See oleks tsirkus ja mitte keegi ei võtaks seda tõsiselt. Siin mõni inimene võtab. Ja selliste asjade nimel minnakse ka hääletama. On lausa poliitikuid, kes ei usu evolutsiooni (samuti suur teema Ameerika meedias – kas õpetada lastele bioloogias evolutsiooniteooriat või seal kõrval ka kreatsionismi ehk jumalikku maailmaloomist). Ja need poliitikud saavad hääli, mitte neid ei saadeta ravile, nagu meil seda tehtaks! Uskumatu komöödia, tõepoolest. Mul on hea meel, et eestlane ei hääleta selliste isiklike teemade põhjal, vaid mõistusele tuginedes.

Seks, geid ja usk on Ameerika poliitikas niivõrd proportsioonist väljas, et ma ei oska selle olukorra naeruväärsust tema täielikus lolluses teieni tuua. Paljud liberaalsete vaadetega ameeriklased on mõistagi minuga ühel nõul, et sellised isikliku eluga seotud teemad ei tohiks olla määravad maailma võimsaima riigi pealiku valimisel ning et need teemad on ülepaisutatud. Mida nad aga ise ei märka, on see, et nemad ise lasevad ennast samuti sellest kaasa viia. Nad on sama suur osa sellest jaburast debatist kui nende vastasedki. Siin tuleb jälle mängu see, et nii mõnigi ameeriklane ei suuda olla ilma oma arvamust valjul häälel väljapasundamata. Ja jällegi, see on võluv sama palju kui see on tobe. Mingit jaburat teemat hoiavad üleval mõlemad konfliktipooled ja kui päris aus olla, siis pole see nii lihtne nagu Colin väidab selle olevat – „konservatiivid on lollid ja liberaalid ainult natuke targemad”.

Ka „targad” tegelevad mingi teemaga täpselt sama süvitsi ning ainult see, et nemad seda teemat rumalaks peavad, ei takista neil nautimast võimu, mida teise poole mõnitamine neile annab. Tõelised targad annavad teatavasti järele ning kui nad seda teeksid, poleks teemad nagu religioon, homoseksuaalsus, relvad ja seksuaaltervis saanud iialgi nii domineerivaks osaks poliitilises diskursuses. Need on aga teemad, mis inimesi sütitavad. Kas siis poolt või vastu, see polegi oluline. See ärritab inimesed üles ning jätab neile mulje, nagu neil oleksid moraalsed vaenlased. Ja seda teevad ka need meediategelased, nagu eelpool mainitud Jon Stewart, kes on tegelikult intelligentsed. Üks vanimaid meelelahutusi on rumalate üle naermine. Ma ei saa selles süüdistada liberaalset meediat, kuid nad ei mõista, et teemasid, mis võivad teisi inimesi kahjustada, populariseerivad nemad täpselt sama palju kui nende vastased.

Asi pole selles, kas nad on mingite moraalsusega seotud teemade poolt või vastu, aga see, et nad lasevad nendel küsimustel üldse teemadeks areneda, teeb neist kaassüüdlased jabura debati tekkimises. Debatil peab ju teatavasti olema kaks või enam poolt, vastasel juhul lõpeks monoloog üsna pea.

Siin on veel üks mure. Ameerika uudistekanalid on suures osas 24-tunnised. Uudiseid toodetakse ööpäev läbi, ent isegi nii suures riigis nagu USA ei juhtu pidevalt midagi põnevat. Ühte ja sama teemat käiatakse tundide, isegi päevade kaupa. Kujutage ette kui „Reporter” või „Aktuaalne Kaamera” kestaksid terve päeva. Uudiseid vahepeal eriti juurde ei tule, nii et tuleb leida vahendid, et sama juttu elus hoida. Tunniajasest „Reporterist” vähemalt kaks kolmandikku on niikuinii jama, mis siis veel saaks, kui see veelgi pikem peaks olema.