Читать книгу Kartulirahvas ja burgeriinimesed - Greete Kõrvits - Страница 9

ON ÜKS TEGELANE COLINI PEREKONNAS, KES ILMUTAB JAHEDALE (jäisele) viisakusele vaatamata minu suhtes koomiliselt halvasti varjatud võõristust. Tema tädi Marietta peab mind vist vene spiooniks ning on otsustanud mu paljastada. See on alati kohutavalt lõbus minu jaoks ja kohutavalt piinlik Colinile ning kogu tema ülejäänud perele.

„Palun andeks,” ütleb ta pea iga kord, kui tädi Marietta mõnele perekondlikule üritusele on ilmunud. „Ta on üksik, vana ja seniilne. Ta elab endiselt viiekümnendates, kus Ameerika oli parim riik maailmas ja punane hirm võttis maad.”

„Mul oli väga lõbus,” lohutan ma teda alati.

Kui ma viimati jõuludeks Colini perele külla läksin, lähenes tädi Marietta mulle kavala naeratusega.

„Ma loodan, et Colin on sulle ikka meie jõulukommetest rääkinud?” küsis ta magusasti.

„Jah, Marietta, olen küll,” vastas Colin kiiruga.

„Mhmh,” ümises Marietta mesiselt. „See on vist ikka väga uutmoodi?”

„Õige pisut,” vastasin ma.

„Õige pisut? See peab ikka tõeline kultuurišokk olema. Ma loodan, et sa naudid oma elu kõige esimesi jõule, ja seda meie seltsis,” teatas tädi Marietta säravalt.

Terve Colini pere vahtis teda šokeeritult, samas kui Mariettast lausa kiirgas rahulolu. Mina hakkasin naerma, ajades tema ameerikaliku absurditajumatuse täielikku ummikusse.

„Me peame samuti jõule,” ütlesin ma ning naeratus Marietta näos kivistus. „Meil on jõulupuu, jõululaulud, kingitused, isegi jõuluvana. Paljud käivad kirikus.”

Paus.

„Aa,” ütles Marietta pettunult, „ma mõtlesin, et teil oli see keelatud …”

„Kunagi oli,” vastasin ma. „Tänapäeval peavad kõik pühi.”

„Mm,” mõmises ta vastu ning tõmbus tagasi.

„Selle raundi võitsin mina,” teatasin ma pärast uhkelt Colinile, kelle kõrvad juba ainuüksi sellest meeldetuletusest uuesti roosaks läksid.

„Lollakas vanamoor ...” alustas ta.

„Ta on vana, seniilne, üksik ja mõistus jäi tal viiekümnendatesse maha,” targutasin vastu.

Üks asi, milles Marietta näib veendunud olevat, on minu soov saada kätte roheline kaart või elamisluba ja siis Colini juurest jalga lasta. Ta püüab igal võimalusel panna mind üles tunnistama, kui halb on elu Eestis ja kui väga ma armastan Ameerikat. Iga kord jookseb ta vastu isamaalisuse kindlameelset seina. See teda muidugi kuigivõrd ei morjenda, sest otse loomulikult valetan ma tema arvates oma Ida-Euroopa kolka kohta. Mis teda pigem segadusse ajab, on see, et ma ei paista sugugi Ameerikat armastavat. Kõigis võrdlustes on Eestis asjad alati paremad (eriti kui ma temaga räägin). Ta tahaks nii-nii väga, et ma ometi libastuksin ja väljendaksin oma soovi siia elama tulla – tema peas on see täiesti kindel ja seda ei muuda ma ilmselt kunagi. Kuid mäng jätkub ja tema on pidevas kaotusseisus. Ja minul, õelal inimesel, on vanainimese kimbatust nähes nii lõbus.

Colinile on ta korduvalt öelnud, et jätku ta ometi see idaeurooplane maha ja võtku ameeriklasest naine, korralik ja katoliiklik. Otse loomulikult olen ma uskmatu, seega Ameerikas vähemuses. Suurem osa sellest suurest rahvast on jumalakartlik ning seda ei maksa alahinnata. Nemad ise võtavad oma usku väga tõsiselt ja ka mina ütlen seda väga tõsiselt – ärge ameeriklaste seltskonnas mingeid usuteemalisi nalju või kriitikat küll lendu laske, kui te pole just sada protsenti kindel, et nemad ise ka religioonikauged on. Mul pole hetkel rohkem aega, ent homme peaksin usust ja poliitikast rääkima. Just nimelt koos. Homme seletan, miks.